Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert
tallid, pagarikoda, viinaköök ja aidad. Nende ümber laius haljas rohumaa, mida ääristas kõrge okaspõõsahekk.
Siin elati rahujalal juba nii ammu, et langväravat ei saanudki enam alla lasta; vallikraavid olid pilgeni vett täis; pääsukesed tegid laskeavadesse pesi; ja ammukütt, kes päeval vallidel jalutas, tõmbus päikese kõrvetama hakates rahumeeli vahimajakesse ning vajus seal sügavasse unne nagu munk.
Seespool müüre helkis kõikjal sepiseid; kambrites kaitsesid seinavaibad külma eest; kummutid olid täis linast pesu, keldrites seisis virnade kaupa veinivaate ja tammised kirstud naksusid hõbedakottide koorma all.
Relvasaalis võis lahingulippude ja metsloomapeade vahel näha kõikide aegade ja kõikide rahvaste sõjariistu amalekkide lingudest ja garamandide viskodadest kuni saratseenide lühikeste laiade mõõkade ja normannide soomussärkideni välja.
Köögi suurima küpetusora otsa võis ajada terve härja; kabel oli niisama luksuslik kui kuninga isiklik palvela. Ühes kõrvalisemas nurgas leidus koguni rooma saun, kuid hea isand pidas saunaskäimist paganate kombeks ega lubanud endale seda mõnu.
Alati rebasenahksesse kasukasse mähitud lossihärra jalutas oma lossis ringi, mõistis vasallide vahel õigust ja lahendas naabritegi tülisid. Talvel vaatles ta langevaid lumeräitsakaid või laskis endale jutustusi ette lugeda. Kohe esimeste ilusate ilmadega sõitis ta aga muula seljas mööda rohetavate orasepõldude vahel looklevaid kitsaid teid välja külameestega juttu puhuma ja neile nõuandeid jagama. Pärast seiklusrikast poissmeheelu oli ta endale viimaks ühe kõrgest soost neitsi kaasaks kosinud.
Emand oli valget verd, uhkevõitu ja tõsine. Tema tanu sarved riivasid uksesilluseid; kalevist kleidi saba lohises kolme sammu jagu kandja taga. Lossiproua majapidamises valitses kord nagu kloostris; igal hommikul jagas ta oma teenijatüdrukutele töö kätte, valvas keediste ja võiete valmistamise üle, ketras või tikkis altarikatteid. Palvete peale kinkis Jumal talle poja. Sel puhul peeti lossis suured joodud ja söömapidu, mis kestsid kolm päeva ja neli ööd, tõrvikute valgel ning harfihelide saatel lasti lehehunnikuil külitades hea maitsta kõige haruldasemate ainetega vürtsitatud kanadel, mis olid rasvased nagu lambad; külaliste lõbuks hüppas ühe piruka seest välja elus kääbus; ning kui piduvõõraste hulga pideva kasvu tõttu karikaid nappima kippus, oldi sunnitud jooma elevandiluust jahisarvede ja kiivrite seest.
Nurganaine ei võtnud nendest pidustustest osa. Ta lebas rahulikult oma asemel. Ühel õhtul virgus emand ning märkas aknast paistva kuukiire valgel otsekui üht liikuvat varju. See oli jämedas villases mungarüüs vanake, kel oli roosikrants pihus ja kerjakott õlal ning kes nägi välja nagu eremiit. Võõras ligines voodipäitsile ja sõnas vaevu huuli paotades: „Rõõmusta, oo ema! Sinu pojast saab pühak!“
Nurganaine tahtis karjuma hakata, kuid vana munk tõusis kuukiirel liueldes tasa õhku ja kadus siis. Emand kuulis inglite hääli, tema pea langes tagasi padjale, mille alla oli peidetud granaatkividest raamis usukannataja luutükike.
Järgmisel päeval kinnitasid kõik teenijad pärimise peale nagu ühest suust, et nemad ei olnud eremiiti näinud. Unenägu või tõelisus, taevane ilmutus pidi see kindlasti olema; kuid ema hoidus kiivalt asjast juttu tegemast, kartes, et talle võidakse kõrkust süüks panna.
Külalised lahkusid varavalges; Julianuse isa oli just viimase neist välja juhatanud ja viibis alles salakäigu lävel, kui udust äkki üks kerjus tema ette ilmus. See oli palmitsetud habemega põlevasilmne mustlane, hõbevõrud kummagi käsivarre ümber. Äraseletatud näoga lalises ta seoseta sõnu:
„Ahjaa! Sinu poeg!.. Palju verd!.. Palju au!.. Ikka õnnega koos! Keiserlik perekond!“
Hea lossihärra vaatas paremale ja pahemale, hüüdis mis jaksas. Ei hingelistki! Üksnes tuul vihises ja tihe hommikuudu kattis maad.
Ta ajas nägemuse oma liig vähesest magamisest väsinud pea süüks. „Kui ma sellest räägin, naerdakse mind välja,“ ütles ta endamisi. Ometi lummas isandat pojale kuulutatud hiilgus, mis siis, et tõotus polnud selge ja võis koguni kahelda, kas ta seda üldse kuulnudki oli.
Abikaasad varjasid teineteise eest oma saladust. Mõlemad aga hellitasid last võrdse armastusega, nad pidasid poissi Jumalast märgituks ning ümbritsesid teda otsatu tähelepanuga. Häll oli polsterdatud kõige peenemate udusulgedega; selle kohal põles ööd kui päevad tuvikujuline lamp; kolm amme olid lapsukest kiigutamas; ning sinisilmne ja roosapalgeline laps ise sarnanes oma brokaatmantlikeses ja pärlitega väljaõmmeldud mütsikeses Jeesuslapsega. Hammaste tuleku ajal ei nutnud Julianus kordagi.
Kui poiss sai seitsme aastaseks, õpetas ema ta laulma. Et poeg kasvaks julge, tõstis isa ta suure hobuse selga. Laps naeratas heameelest ning õppis otsekohe selgeks kõik, mis puutus sõjahobustesse.
Üks väga õpetatud vana munk tutvustas Julianusele Pühakirja, araabia numbreid, ladina tähti ja miniatuurimaalimise kunsti. Nad töötasid koos ühe madalama torni tipus, eemal ilmakärast.
Pärast tundi laskusid nad alla aeda ning õppisid seal aegamisi jalutades lilli tundma.
Mõnikord märgati lossist all orus sammumas koormaloomade voori, mida saatis veidrais hommikumaa rõivais jalamees. Viimases kaubitseja ära tundnud, läkitas lossihärra tema jutule oma teenri. Usaldav võõras pööras oma teelt kõrvale; ta juhiti vastuvõturuumi, kus ta kirstudest samet- ja siidkangaid, kuldehteid, lõhnavürtse ja teadmata otstarbega imeasju välja kraamis; lahkudes viis mehike kaasa tubli kasu, ilma et talle seejuures vähimatki kurja oleks tehtud.
Teinekord koputas uksele salk palverändureid. Nende niisked kuued aurasid kolde ees; kui nad kõhud kõvasti täis olid puukinud, pajatasid nad oma reisidest: pikkadest laevasõitudest vahutaval merel, jalgsirännakutest kõrvetavas liivas, metsikutest paganatest, Süüria koobastest, Sõimest ja Pühast Hauast. Minnes kinkisid nad noorele isandale merikarpe oma mantlite küljest.
Tihtipeale võõrustas lossihärra pidulikult oma endisi relvavendi. Märjukest rüübates meenutasid mehed kunagi löödud lahinguid, tormijookse kantside peale piiramismasinate müras ja ohtraid haavatasaamisi. Julianus kuulas neid ja elas lärmakalt kaasa; tema isa ei kahelnud siis, et pojast saab edaspidi vallutaja. Õhtuti aga, kui Julianus palvuselt naastes kummardavatest vaestest mööda kõndis, jagas ta oma kukrust almuseid nii kombekalt ja nii suursugusel viisil, et ema uskus poega tulevikus kindlasti peapiiskopiks saavat.
Kabelis oli Julianuse koht vanemate kõrval; ja kaua teenistus ka ei kestnud, põlvitas poiss oma palvepingil, karusnahkne mütsike sealsamas põrandal ja käed palveks kokku pandud. Ühel päeval silmas ta missa ajal korraks pead tõstes väikest valget hiirt, kes müüriaugust välja lipsas. Loomake sibas altari esimesele astmele, tegi paar tiiru vasakule ja paremale ning põgenes siis tuldud teed tagasi. Järgmisel pühapäeval häiris last mõte, et ta võib loomakest uuesti näha. Hiir tuligi; sestpeale ootas Julianus teda igal pühapäeval, hiir häiris teda sedavõrd, et ta hakkas loomakest lausa vihkama ning otsustas talle lõpu peale teha.
Pannud ukse kinni ja pudistanud altari astmeile koogiraasukesi, jäi ta hiireaugu juurde varitsema, kepike peos.
Õige pika aja pärast ilmus nähtavale tilluke roosa ninakene, seejärel hiir ise. Julianus nähvas hiirele kepiga, siis aga vaatas kohkunult väikest keha, mis enam ei liigutanud. Kiviplaadil oli piisk verd. Ta pühkis veretilga kähku oma varrukaga ära, viskas hiire õue ega hinganud juhtunust kellelegi.
Kõiksugu linnukesed käisid aias marju nokkimas. Julianus avastas, kuidas herneid õõnsasse putke panna. Kui ta puu otsas vidinat kuulis, hiilis ta kikivarvul lähemale, tõstis toruotsa, ajas põsed punni ja puhus; linnukesi sadas talle kaela nii ohtrasti, et poisike ei suutnud naeru pidada, õnnelik oma kurja teo üle.
Ühel hommikul, kui ta parajasti kindlusemüüri pidi aiast naasis, nägi ta valli harjal prisket tuvi päikese käes uhkeldamas. Julianus seisatas, et teda vaadelda; müüris oli selle koha peal pragu, üks lahtine kivike juhtus poisi sõrmede alla. Ta tegi randmega äkilise liigutuse ning kivi tabaski lindu, kes hoobilt vallikraavi kukkus.
Julianus sööstis alla, kriimustas end padrikus, nühkis ja otsis igal pool, innukam kui noor koer.
Tukslev murtud tiibadega