Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Jaak Valge
saatus kui Põhja-Ameerika indiaanlasi: nad kas suruti ühiskonnast välja või hävitati.
Samal ajal,19.sajandi lõpul ja 20.sajandi alguses, asendus ka varasem anglosaksi päritolu ränne Põhja-Ameerikasse Lõuna-Euroopa päritolu inimeste migratsiooniga. 1880. aastatel algas suurem väljaränne Itaaliast, Hispaaniast ja Portugalist. Aastatel 1880–1910 emigreerus neist kolmest riigist kokku 9,4 miljonit inimest ehk 18 protsenti 1880. aasta rahvaarvust. Murdepunktiks Ameerikasse rändamise ajaloos kujunes aasta 1890 – pärast seda saavutasid sisserändajad Lõuna- ja Ida-Euroopast ülekaalu Põhja- ja Lääne-Euroopast pärit sisserändajate ees.
Eesti kui väga varase demograafilise üleminekuga ühiskonna väljarände kõrgperiood langes 19. sajandi keskpaigale järgnenud kümnendeisse. Eesti rahvastikuarengu mudel oli küll samalaadne kui Prantsusmaal, st rahvastikukasv ei olnud suur, aga konservatiivne Balti aadel liidus Vene tsaaririigiga pidurdas Eesti moderniseerumist, mistõttu Eesti majandusstruktuur jäi rahvastikuarengule jalgu. Vähearenenud tööstus ja väikesed linnad ei suutnud kasvavat ja aktiviseerunud rahvastikku mahutada ning lahenduseks kujunes emigratsioon. Eestlaste väljarände sihtpiirkondadeks kujunesid alad, kuhu oli kergem rännata, st Vene tsaaririigi viljakamad ja hõredamalt asustatud regioonid. Eestlaste väljaränne kujunes suhtarvudes väga kõrgeks: 20. sajandi alguseks lahkus Eestist üle 200 000 isiku, mis moodustas rohkem kui veerandi 19. sajandi keskpaiga rahvaarvust.
Üleilmastumise esimesel perioodil intensiivistus välisränne eelkõige varase rahvastikuarenguga ühiskondades ning 19. sajandil ja 20. sajandi alguses moodustasid suurema osa migrantidest Euroopa päritolu inimesed, kes olid väljaränderiikides globaliseerivaks jõuks. Siiski rändas ka Indiast välja ligikaudu 5 miljonit inimest, suurem osa neist Birmasse, Malaisiasse ja Sri Lankasse. Ligikaudu sama suur oli väljaränne Hiinast teistesse Aasia maadesse. Arvestades aga maade rahvaarvu (1820. aastal Hiinas 380 ja Indias 210 miljonit isikut), oli neist väljarännanute osakaal üle kümne korra väiksem, kui oli väljarändajaid Ühendkuningriigist, kus 1820. aastal elas 21 miljonit inimest. Muudest maailma osadest emigreerus vabatahtlikult hoopis vähe inimesi. Demograafiline üleminek polnud neis piirkondades veel alanud, lisaks piiras migratsiooni feodaalkord või lihtsalt vaesus.
Sisseränne ja siseränded
Eurooplaste väljaränne paisutas järsult Euroopa päritolu asustust mujal maailmas, eriti Põhja-Ameerikas. Immigratsiooni intensiivsus peamisesse sisserännuriiki USA-sse kasvas globaliseerumiseelse kahe sajandiga võrreldes isegi üle 70 korra. Esimesel globaliseerumisperioodil siirdus Ameerika Ühendriikidesse 32 miljonit inimest. Tänu immigratsioonile ning rahvastikuplahvatusele riigis endas suurenes USA rahvaarv 10 miljonilt 94 miljonile.
Ameeriklased, erinevalt näiteks Austraalia kolonistidest, võitsid täieliku iseseisvuse oma emamaast kätte varakult, 18. sajandi lõpus. Iseseisvunud USA laienes kiirelt läände, läbides sisemise arengu ja välise ekspansiooni perioodi pretsedenditult kiires tempos. Prantsusmaalt omandati Mississippi jõe äärsed hiigelalad 1803. aastal. 1830. aastaks oli Ühendriikide ekspansioon läänes jõudnud niikaugele, et Missouris moodustati osariik ning Arkansases ja Michiganis kujunes tihe valgete asustus. Paaril järgneval aastal valgusid valged asunikud Iowasse. Kui 1800. aastal oli aladel, mida hiljem tunti Kesk-Läänena, ainult 51 000 mitteindiaanlasest elanikku, siis 1830. aastal oli neid juba 1,6 miljonit ja 1860. aastal üle 9 miljoni, st sama palju, kui oli olnud kogu USA rahvastik 1800. aastal.
1835. aastal puhkes Mehhikole kuuluvas Texases ameeriklaste mäss. Mehhiko kindral Santa Anna kaotas ameeriklastele üheks USA kangelaslikkuse sümboliks kujunenud Alamo lahingu. See lahing peeti tegelikult orjapidamise pärast. Kurt Vonnegut on märkinud: „Vaprad mehed, kes seal langesid, tahtsid Mehhikost eralduda, sest Mehhikos oli orjapidamine seadusevastane. Nad võitlesid õiguse eest orje pidada.” 1848. aasta Guadalupe-Hidalgo rahuga loovutas Mehhiko USA-le kõik alad Rio Grandest põhja pool.
Aafrika orjade vedu Ühendriikidesse keelati juba aastal 1808. Kümmekond aastat hiljem, 1820. aastal, oli USA-s 1,8 miljonit musta ameeriklast ja mulatti. Orjakaubandus jätkus siiski illegaalselt ning suure nõudluse tõttu USA istandustes kasvatatud puuvilla järele õitses orjandus lõunaosariikides veel pikka aega.
1860. aastaks tõusis Ühendriikide rahvaarv 31 miljonini. 19. sajandi keskpaigaks oli New Yorgist saanud läänemaailma kolmas linn Londoni ja Pariisi järel.
Veel 19. sajandi keskpaigas arvati, et USA piir jõuab küll ehk lõpuks Vaikse ookeani rannikuni, ent kogu kontinendi alistamiseks kulub mitut sajandit. 1845. aastal elas Mississippist läänes vaid 20 000 valget ameeriklast, sealseid suuri preeriaid peeti indiaanlaste põlisterritooriumiks. Kuid jõudu koguv uus ning veelgi plahvatuslikum ekspansioon läände, mille põhjustasid peamiselt aastatel 1858–1870 puhkenud kulla- ja hõbedapalavikud, pööras senised hinnangud pea peale. Lisaks rändasid paljud inimesed Ameerika kodusõja järel Kaljumägedesse, nende taha ning edelakõrbetesse ka poliitilistel põhjustel, ajades põlisameeriklased neilt maadelt minema või tappes neid otseselt ja kaudselt – kaasatoodud haigustega. Suure Kanjoni teadetetahvel kirjeldab, kuidas indiaanihõim võttis ravida vigastatud valge jahimehe. Paraku anti nii välja ka oma asukoht. Paarikümne aasta pärast oli lõppenud protsess, mida poliitiliselt korrektne muuseum kirjeldab kui „the end of traditional way of life” selles piirkonnas ehk teisisõnu – indiaanlased olid kas haigustesse surnud või maha notitud.
1870. aastal ulatus elanike arv USA lääneosas miljonini, lähenes 1890. aastate keskpaigas 4 miljonile ning tõusis 1920. aastaks juba 9,3 miljonini. Taolisele ekspansioonile ei leidu maailma ajaloos võrdset. Mandri-USA poliitiline väljakujunemine lõppes 1912. aastal Arizona ja New Mexico osariigi vastuvõtmisega.
Teine piirkond, mis esimesel globaliseerumisperioodil tegi läbi dramaatilise rahvastikukasvu, peamiselt rände tõttu, oli Ladina-Ameerika. Seal suurenes rahvaarv 1820. aasta 22 miljonilt (sellest ligikaudu 9 miljonit olid põlisameeriklased ja 5 miljonit mustad või mulatid) 81 miljonile 1913. aastal. Orjapidamine Brasiilias keelati alles 1888. Selleks ajaks moodustasid orjad kogu rahvastikust ainult 7 protsenti, samas kui Ameerika Ühendriikides oli too näitaja 1860. aastal, vahetult enne kodusõda, 13 protsenti. Eurooplaste ränne Ladina-Ameerikasse oli aga juba nimetatud põhjustel aeglasem kui Põhja-Ameerikasse.
Okeaania saarekuningriike hakkasid eurooplased koloniseerima 19. sajandil. 18. sajandi lõpul Austraaliasse jõudnud esimestest uusasukatest moodustasid suure osa Briti sunnitöölised, kes saadeti Inglismaalt minema, et leevendada sealsete vanglate ülerahvastatust. 1867. aastani veeti Austraaliasse ligikaudu 150 000 sunnitöölist. Uusasukad sõdisid pärismaalastega ja juba 1920. aastateks oli aborigeenide arv vähenenud poole võrra, allesjäänud aga laiali paisatud. Üldiselt hõivasid Euroopast väljarännanud Austraaliat 19. sajandi keskpaigani aeglaselt, kuid edaspidi kiirenes protsess järsult, sest Victorias ning Uus-Lõuna-Walesis leiti kulda. Kuld tõmbas ligi õnnekütte nii Austraalia teistest osadest kui Inglismaalt ning isegi Ameerikast. Briti kolonistid valgusid ka Uus-Meremaale.
Indias kehtestas Suurbritannia oma võimu 19. sajandi keskpaigas. Olulisi migratsioonilaineid selle poliitilise muudatusega siiski ei kaasnenud, küll aga edendas see globaalset identiteeti nii koloniseerijate kui koloniseeritavate seas. Euroopa keelte ümberistutamine uutele kontinentidele moodustas samuti osa globaliseerumisest.
Aafrika kontinendist jäi suurem osa 19. sajandi lõpuni eurooplastele tundmatuks ning läbi uurimata, kuuludes põhiliselt küttidele-korilastele, karjakasvatajatele ja põlluviljelejatele, kes kasutasid algelist tehnoloogiat. Viljakas maa oli jaotatud suguharupealike vahel, läänelikku omandiõigust ei tuntud. Ainsad territoriaalsed moodustised, mis sarnanesid tänapäevastega, olid Egiptus, Etioopia, Libeeria, Maroko ja Lõuna-Aafrika. Peamine ekspordiartikkel olid orjad. Mustast Aafrikast veeti Angus Maddisoni hinnangul aastail 650–1800 orjaks kokku ligikaudu 17 miljonit aafriklast, neist 8 miljonit aastail 1500–1800 Ameerikasse. 19. sajandil lisandus veel 5,5 miljonit, kellest Ameerikasse müüdi 3,3 miljonit.
Euroopa võime hakkas Aafrika omandamine huvitama 1880. aastatel ning 20. sajandi alguseks oli enamik Aafrikast eurooplaste valduses. Aafrika allutamist põhjendati rassistlike argumentidega, nagu ei suudaks pärismaalased ise oma arengut tagada. Euroopa seaduste ja omandiõiguse juurutamisel eirati kohalikke tavasid. Infrastruktuuri ja hariduse edendamiseks tehti vähe.
Loomulikult