Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Jaak Valge
hakati neid intellektuaale nimetama hiljem, 19. sajandil, esialgu kutsuti neid tulenevalt nende suhtumisest religiooni vabamõtlejateks. Kurt Vonnegut on humanistide kohta öelnud nii: „Meie, humanistid, püüame käituda nii kombekalt ja õiglaselt, nii auväärselt kui saame, ootamata tasu või karistust pärast surma.”
Religioosse, muutusi tõrjuva maailmapildi järkjärgulise hääbumise eelduseks oli ilmalik haridus. Juba 11. sajandi lõpus alustas Bolognas tegevust Euroopa esimene ülikool, 1500. aastaks avati 70 taolist ilmalikku õppekeskust. 15. sajandi keskpaigani oli õppeprotsess peamiselt suuline, sarnanedes Antiik-Kreeka omale. Asjad muutusid pärast seda, kui Johann Gutenberg trükkis 1455. aastal Mainzis oma esimese raamatu. 1483. aastal tootis üks trükipress Ripolis 1025 eksemplari Platoni dialooge. Kirjutajal oleks kulunud aasta, et valmistada üks koopia. Ehkki trükikoja rajamine nõudis suurt investeeringut, odavnes raamatute tootmine 200 korda.
1500. aastaks lõgistas üle Euroopa 220 trükipressi, mille all oli juba valminud 8 miljonit raamatut. 16. sajandi keskpaigas üllitati ainuüksi Veneetsias 20 000 eri trükist, kaasa arvatud kaardid, partituurid, meditsiiniraamatud ning rohkesti uut ilmalikku lugemist. Viimane oli väga oluline, sest enne trükikunsti kasutuselevõttu oli raamatuil peamiselt kunstiline ja ikooniline väärtus ning nende sisu peegeldas mineviku dogmaatilist tarkust. Nüüd soovisid kirjastajad hoopis rohkem levitada uusi ideesid, pakkudes autoritele väljundit. Nende inimeste suhtarv, kes kirjasõnale ligi pääses, tõusis püstloodis. 1631. aastal avati esimene raamatutrükikoda ka Eestis, Tartu ülikooli eelkäija Tartu gümnaasiumi juures. Siinkohal tuleb rõhutada, et maailmas ei juhtunud Euroopa trükirevolutsiooniga midagi analoogset kuni 19. sajandi alguseni, välja arvatud Hiina, kus paber leiutati ammu enne meie ajaarvamist ning trükikunst 600. aasta paiku. Ent erinevalt Euroopast kehtestasid hiinlased raamatutrükkimise üle tsentraliseeritud kontrolli.
Ka lääne teaduses toimus järsem muutus 16.–17. sajandil, mil varisesid kokku keskaegsed kujutlused Maa-kesksest universumist. 17. sajandi teadusrevolutsiooni ja renessansi mõjul heitis lääne vaimne eliit kõrvale ebausu, maagia ja alistumise religioossele võimule. Teaduslik lähenemine integreeriti ajapikku ka üldharidusse. Globaliseerumise seisukohast on olulised Hugo Grotiuse arendatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted, mille kohaselt pidi meri olema vaba kõigile rahvastele ning sõdadest oli moraalselt õigustatud vaid kaitsesõda.
Niisugune areng valmistas ette murrangut, mis Euroopa intellektuaalses elus 18. sajandil toimus. Nimelt algas siis võimas vaimne liikumine – valgustus. Valgustusfilosoofia esindajad Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau arendasid kodanikuvabaduste ja – õiguste ideed. Valgustusfilosoofia eemaldus skolastikast, olles praktiline ja elulähedane.Valgustusfilosoofia suhtus eitavalt ajaloolisse kristlusse, pidas kirikut vaimse ja sotsiaalse edu peamiseks tõkestajaks ning püüdis traditsioonilisi religioosseid vaateid ümber kujundada loodusteadusliku maailmakäsituse alusel, asendades ilmutususundid „loomuliku”, universaalse, filosoofilise religiooniga. See pidi aitama inimkonna eri osadel üksteisele leplikkuses ja vendluses läheneda. Kuigi kitsas kõrgintellektuaalide ringkonnas, levisid need ideed üle Euroopa. Hiljem kujunes valgustusfilosoofiast Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni ideoloogilis-filosoofiline alus. Ajaloolane Peter Gay on pidanud valgustust murranguks, millega Euroopa murdis välja „pühast ringist” ning varasemad religioossed dogmad ei piiranud enam mõtlemist. Valgustus oli globaalne liikumine, ühendades mõtlejaid Edinburghist Napolini, Pariisist Berliinini ja Bostonist Philadelphiani. Edusamme tegid ka reaal- ja loodusteadused.
19. sajandi alguseks olid tsivilisatsioonid teadlikud üksteise olemasolust ning kontinentide vahel olid kujunenud majanduslikud ja kultuurilised kontaktid. Ladina tähestik oli juba tükk aega tagasi hakanud asendama teisi ja see hõlbustas kommunikatsiooni. Araabia numbrisüsteem sai Rooma numbrisüsteemi ees valdavaks suuremas osas maailmas. Kurt Vonnegut on märkinud: „Eks proovige Rooma numbritega suuri arve jagada!”
Kaugeltki mitte vähemoluline globaliseerumise eeldus oli rahvusriikide süsteemi kujunemine Euroopas. Rahvusriigid olid oma ülesehituselt lähisugulased, need olid omavahel tihedais kaubandussidemeis ning hoolimata keelebarjäärist toimis nende vahel suhteliselt intensiivne intellektuaalsete ideede vahetus. Majanduse ja eriti identiteedi seisukohalt kujutas rahvusriikidesse jagunemine endast ainult leebet kildumist, intensiivistades seejuures majanduslikku ning kultuurilist võistlust ja uuendusi. Migratsioon, sealhulgas varjupaiga otsimine teise kultuuri hõlma all, kujunes võimaluseks seiklushimulistele või uuenduslikele hingedele. Domineerisid kolm maailmausundit – budism, kristlus ja islam.
Lääne teadus ja tehnoloogia olid saavutanud taseme, mis võimaldas edasist kiiret progressi. Loodud oli liberaalne ideoloogia, mis tõrjus fatalismi ning suutis põhjendada globaliseerumise edumeelsust. Kujunenud olid eeldused Lääne-Euroopa rahvaarvu hüppeliseks kasvuks ning migratsioonivalmiduseks. Globaliseerumine võis alata.
II
Globaliseerumise esimene etapp
1. Demograafiline üleminek: muutused algavad läänemaades
Rahvastikuplahvatus
Globaliseerumiseelses ühiskonnas oli sündimus üsna kõrge. Kuna suremus oli sündimusega umbes samal tasemel, oli rahvastiku juurdekasv pikas perspektiivis väga aeglane. Taolises ühiskonnas muudeti elukohta harva ja veel vähem tuli ette olukordi, kus asuti elama teisele maale.
Kokkupuuted rahvaste vahel tihenesid järsult pärast seda, kui algas demograa-filine üleminek ja suurenes asustustihedus. Rahvastikukasv kiirenes juba 18. sajandil, ent sai 19. sajandist sisse märksa suurema hoo, kujunedes mõnes riigis lausa rahvastikuplahvatuseks. Kahe sajandiga suurenes maailma rahvastik kuus korda. Rahvastikukasvule järgnes 19. sajandil ränderevolutsioon, mistõttu ongi just 19. sajandi algust põhjust pidada ka üleilmastumise alguseks.
Üleilmastumise esimesel perioodil kasvas rahvaarv kiirelt eeskätt varase demograafilise üleminekuga Euroopas ning regioonides, kuhu eurooplased emigreerusid, st lääne siirderiikides (vt diagramm 3). Aasias ja Aafrikas jäid muutused esialgu suhteliselt väikeseks, sest demograafiline üleminek algas seal hiljem.
Esimesed demograafilisele üleminekule viitavad nähtused seisnesid suremuse languses ja nn Lääne-Euroopa abiellumustüübi levikus, mis tähendas abiellumisea tõusu ja vallalisuse kasvu. Viimane oli oluline, sest ühiskond hakkas üksikindiviidi tunnustama tema abieluseisundist sõltumata. See omakorda tähendas ühiskonnaliikmete järkjärgulist individualiseerumist ning kujundas aktiivsema eluhoiaku, sh valmisoleku liikumiseks.
DIAGRAMM 3
Regioonide rahvaarv esimesel globaliseerumisperioodil
Allikas: Maddison, 2007, lk 70. Märkus: Lääne-Euroopa riigid: Austria, Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Šveits, Taani, Ühendkuningriik; Ida-Euroopa ja endise NSV Liidu ala: Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Bosnia, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Kasahstan, Horvaatia, Kõrgõzstan, Leedu, Läti, Makedoonia, Moldova, Poola, Rumeenia, Serbia ja Montenegro, Slovakkia, Sloveenia, Tadžikistan, Turkmenistan, Tšehhi, Ukraina, Ungari, Usbekistan, Valgevene, Venemaa; Lääne siirderiigid: Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja USA.
Demograafilise ülemineku käivitumise tõenduseks sündimuses peetakse sündimuskontrolli levikut, mis väljendub sündimuse vähemalt 10-protsendilises languses. Esimesena on see fikseeritav Prantsusmaal 1827. aastal (või isegi varem), mõne aastakümne pärast mitmetes piirkondades Belgias, Šveitsis, Saksamaal, Šotimaal, Taanis ning ka Vene impeeriumi Kuramaa ja Liivimaa kubermangus. Nii kuuluvad eestlased ja lätlased ainsate idaeurooplastena rahvastikuarengu pioneerrahvaste hulka. Varakult algas üleminek ka tollal valdavalt lääneeurooplastega asustatud Põhja-Ameerikas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul jõudsid üleminekuetappi Ida- ja Lõuna-Euroopa maad, 20. sajandi esimesel poolel Lõuna-Ameerika ja paljud Aasia ühiskonnad. 20. sajandi teisel poolel algas demograafiline üleminek mujal Aasias ja Aafrikas. Demograafilise ülemineku mudeleid on mitmesuguseid, see sõltub konkreetse