Üleilmastumine ja globaalprobleemid. Jaak Valge
vahetatud.
Globaalne kapitaliliikumine ei saanud kujuneda enne kui rahavääringud (valuuta) ja pangad. Teadaolevalt arendati esimene rahavääring välja 640. ja 630. aasta vahel enne meie ajaarvamist väikeses Lüüdia kuningriigis Anatoolias.
Lüüdias leiutatud mündid tegid selle maa rikkaks ning võimaldasid inimesel esmakordselt jõukuse mõõtühikut kergesti transportida.
Panganduse evitamine võttis aega märksa rohkem. Panganduse lõi 12. sajandil Lähis-Idas võitlev Templirüütlite ordu, kes pidi transportima jõukuse oma doonorite taskust Euroopast sõjarindele pühal maal. 14. sajandil algas rahvusvahelise maksesüsteemi kujunemine. See lubas sõlmida lepinguid kindlate hindade alusel, vähendades nii valuutakõikumistest tulenevat riski. 17. ja 18. sajandil ringlesid hõbe ja kuld kõikjal maailmas. 18. sajandil vahetasid kaks kaubanduspanka, Hope & Co ning Barings, väärtpabereid mitmetes riikides. Ärimajad Genovas ja Amsterdamis pakkusid laenuraha kõigile Euroopa valitsustele.
1602. aastal loodi esimene hargmaine ettevõte – Hollandi Ühinenud Ida-India Kompanii. Sel globaalselt toiminud kaubandusettevõttel oli üle saja kaubalaeva ning kompanii andis maailma eri paigus tööd tuhandetele inimestele.
Majandusvaadetes domineeris 17. sajandi algusest 18. sajandi keskpaigani merkantilistlik mõtteviis. See oli ideoloogia, mis soosis majanduslikku isevarustamist. 1684. aastal sõnastas Austria jurist Philipp Wilhelm von Hornick merkantilismi manifesti, kus toonitati, et kõiki maal leiduvaid tooraineid tuleb kasutada kodumaises tööstuses, kulla ja hõbeda eksport peab olema keelustatud ning väliskaupade importi peab piirama niipalju kui võimalik. Globaliseerumist selline ideoloogia loomulikult ei toetanud.
Merkantilistlikku ehk „vaesesta oma naaber” poliitikat toetati relvaga. 1700. ja 1820. aasta vahel osales Ühendkuningriik viies suures sõjas, mis kestsid kokku 55 aastat, suuresti selleks, et taotleda ülemaailmset kaubanduslikku ülemvõimu.
Hoolimata asjaolust, et Euroopa juhtriikide merkantilistlik kaubanduspoliitika oli vastastikku diskrimineeriv, kasvas maailmakaubandus 16. sajandist 19. sajandi alguseni kolm korda kiiremini kui maailma kogutoodang. Perioodil 1470–1820 suurenes Lääne-Euroopa kaubalaevastik 17 korda.
Peagi hakkas üleilmastumist toetama siiski ka majandusideoloogia. 18. sajandi keskpaigas kujunenud füsiokraatide koolkond eesotsas Robert Jacques Turgot’ ja François Quesnay’ga toonitas eraomandi rolli ja indiviidi vabadust püüdlustes oma majanduslike huvide rahuldamisele. Füsiokraatide arvates pidid kapital ja tööjõud vabalt liikuma, tööjaotus julgustama tootmise efektiivsuse tõusu ning vabavõistlus viima „isikliku täienemiseni”. Turgot ennustas muu hulgas, et lõpuks ühendab kaubanduslik ja poliitiline läbikäimine kõik maailma osad üheks tervikuks.
Murrangu majandusteadusse tõid aga šotlase Adam Smithi ideed. 1776. aastal ilmus tema peateos „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest” (eesti keeles 2005), millel on olnud ülioluline osa tänase globaliseerumisideoloogia kujunemises. Smith väitis, et varasem vaade, mille kohaselt kaubanduses võidab üks partner teise arvelt, ei pruugi paika pidada. Kaubavahetus on reeglina kasulik mõlemale poolele, sest mõlemad annavad ära midagi nendele vähem väärtuslikku kui see, mille nad vahetuse tulemusena omandavad. Niimoodi suureneb vahetusega mõlema heaolu. Seepärast viib just omakasu vabas ühiskonnas kõige kiiremini progressile ja kasvule, tagades ühtlasi, et kapitali kasutatakse kõige efektiivsemalt ja toodetakse tooteid, mida ühiskond kõige rohkem vajab. Majandusliku kasvu protsessis tõuseb kogu ühiskond järjest kõrgemale arengutasemele.
Adam Smith väärtustas üksikisiku vabadust järgida omaenda huve ja taotleda nende täitumist, nimetades seda loomuliku vabaduse süsteemiks. Ta väitis, et selle tulemus on suurim heaolu nii ühiskonnale kui ka üksikisikule. Loomuliku vabaduse süsteem tagab jõudude tasakaalu ning viib samal ajal järjest suurema külluse poole. Individualism ei vii mitte kaosesse, vaid hoopis loob korra ühiskonnas, üksikisiku ja ühiskonna huvide vahel pole vastuolu. Turumajandus on nii majanduskasvu kui korra ja üldise heaolu alus. Tee heaolule kulgeb läbi konkureeriva egoismi. Oma põhijoontes on Adam Smithi liberaalne majandusdoktriin alus, millega on põhjendatud viimaste aastakümnete neoliberalistlikku globaliseerumismudelit.
Traditsioonilised rahvastikuprotsessid ja intellektuaalne murrang
Rahvastiku kasvutempo oli enne globaliseerumise algust, st 19. sajandini, aga eriti aastani 1000, väga madal. 14. aastal elas 3,3 miljonit ruutkilomeetrit hõlmavas Rooma impeeriumis ligikaudu 44 miljonit inimest, neist Itaalias 7 miljonit ja Rooma linnas ligi miljon. Linnarahvastiku osakaal oli ligi 10 protsenti, st sama mis Lääne-Euroopas 1700. aastal. Keskmine oodatav sünnieluiga oli 21 aastat. Soome tollaseks rahvaarvuks on arvestatud 20 000, mis oli tõenäoliselt mõnevõrra väiksem kui Eestis samal ajal.
2. sajandi keskpaigast nõrgestasid Roomat katk, kodusõjad, sõjalised lüüasaamised ja mõne provintsi kaotus, seejärel saabus aga Lääne-Rooma riigi lõpp ning Euroopa tsivilisatsioon käis alla. Näiteks oli sünnieluiga meie ajaarvamise esimestel aastasadadel Rooma Egiptuse provintsis keskmiselt 24 aastat ning püsis 14.–15. sajandi Inglismaal endiselt peaaegu samal tasemel, olles 24,3 aastat.
Aegamööda olud siiski paranesid. Aastad 1000–1500 olid Euroopa kui terviku taaselustumisperiood, Euroopas kasvas rahvastik siis kiiremini kui mujal maailmas. Euroopas omakorda arenesid põhjapoolsemad maad kiiremini kui Vahemerega piirnevad. Linnarahvastik (üle 10 000 elanikuga linnades) kasvas 6 protsendile.
18. sajandi keskpaigaks tõusis keskmine sünnieluiga Inglismaal 35 ja poole sajandi pärast juba 40 aastani. Ehkki kasv oli aeglane, suurenes maailma rahvastik meie ajaarvamise alguse 230 miljonilt 19. sajandi alguseks miljardini. Seejuures kasvas Euroopa rahvaarv 25 miljonilt 130 miljonile (Eesti rahvastik ca poolele miljonile) ning Aasia rahvaarv tõusis 175 miljonilt 700 miljonile. Kui arvestada riike tänastes piirides, oli aastail 0–1500 suurima rahvaarvuga maa India, järgnes Hiina. 1820. aastal moodustas Hiina elanikkond rohkem kui kolmandiku maailma rahvastikust. 1800. aastal oli maailma suurimas linnas Edos (Tokyos) tublisti üle miljoni elaniku, järgnesid London 1,1 miljoni ja Pariis 580 000 elanikuga. Moskvas ja Brüsselis elas tollal märksa vähem inimesi kui tänapäeval vastavalt Tallinnas ja Tartus.
Rände kohta täpsed andmed puuduvad, ent kahtlemata oli see väike. Olulistest migratsioonilainetest tuleb märkida ligikaudu 7–8 miljoni aafriklase viimist peamiselt Brasiiliasse ja Kariibi mere basseini maadesse. Julmal ubade ja vinnutatud veiseliha dieedil elavate orjade ning eriti meesorjade keskmine eluiga oli tunduvalt lühem kui valgetel ning neil puudus normaalse pereelu võimalus.
Vabatahtlikult asus aastatel 1500–1820 Ameerikasse vaid 2,2 miljonit inimest, neist suurem osa (1,5 miljonit) Ladina-Ameerikasse. Peamiselt olid need portugallased ja hispaanlased, aga ka britid, prantslased ja hollandlased. Samas moodustasid valgetest immigrantidest ligikaudu kolmveerandi täisealised mehed. See tõi kaasa valgete meeste intensiivsed seadustamata seksuaalsuhted neegritaride ja indiaanlannadega, mille tulemusena on kujunenud Ladina-Ameerika tänane rahvastikusulam.
Eurooplaste sisseränne USA-sse ja Kanadasse algas 17. sajandil, immigratsiooni elavdas veelgi orjakaubandus 18. sajandil. Põlisrahva ajasid Euroopast pärit uusasukad hõivatud aladelt minema või lihtsalt hävitasid. Kui 1700. aastal moodustasid kolm neljandikku Põhja-Ameerika rahvastikust põliselanikud, siis 1820. aastaks oli neid järel ainult 3 protsenti. Tänase USA lõunaosas, kus paiknesid suured istandused, olid peamiseks tööjõuks orjad. Kanada ja Ühendriikide idaranniku põhjaosa aga asustasid eeskätt valged talupidajatest asunikud.
Tollast ülemere liikumist piirasid siiski transpordiolud, aga ka valitsev mentaliteet. Valdava osa inimeste eluolu kujundas 19. sajandi alguses sügavalt religioosne ja fatalistlik elutunnetus. See tähendas inertsust. Domineeris elulaad, kus kogu elukarjäär – abiellumine, laste saamine, elukutsevalik ja muu – oli juba ette ära määratud. Taoline elutunnetus ei soosinud kahtlemata mingeid muutusi. Kui neid siiski ette võeti, siis tungivate asjaolude sunnil ning väga ettevaatlikult ja aeglaselt.
Renessansiajal hakkasid tasapisi teisenema intellektuaalsete kõrgkihtide hoiakud. Globaalse mõtlemise seisukohalt on aga tähelepanuväärne, et juba mitmed 14. sajandi kirjanikud, teiste seas Dante ja Padova Marsilius, väljendasid mõtet, et vajalik oleks riigiülene