Rännak. Brandon Bays
ja minu seest kerkis vaikne, kuid kindel „teadmine” – „teadmine”, et mulle oli antud võimas „äratus-kutse” ja et tegelikult oli kasvaja kingitus – et sellel oli mulle midagi tähtsat õpetada ja et kuidagiviisi juhitakse mind enesetervendamisel.
Polnud isegi küsimust, kas ma tervenen, vaid kuidas.
Kuigi ma ei teadnud, milline minu tervenemisrännak tuleb, taipasin kuidagi, et seesama osa minust, mis oli kasvaja loonud, teeb selle ka olematuks. Ja selles teadmises tundsin ma lapselikku süütust ja usaldust, et mingil moel juhitakse mind avastama, mis see siis on, mida see kasvaja mulle pidi õpetama.
Ja nõnda algas minu tervenemisrännak.
2
Kui seisin LA päikesepaistes selle viivu, mil näis, otsekui oleks aeg peatunud, tundsin, et kogu elu oli elatud sellesse väga tähtsasse punkti jõudmiseks. Mu peast voolasid läbi mälestuskatked mitmesugustest vaimsetest ning keha ja vaimu tervendamise õpetustest, mida ma õppimise aastate jooksul olin kogenud.
Ma tundsin paisuvat tänulikkust kõige eest, mida olin õppinud, kõikide õpetajate vastu, kellelt olin õppinud, ja kõigi nende haiguslugude eest, mida ma olin uurinud inimeste puhul, kel oli diagnoositud raskem haigus kui minul, inimeste puhul, kes olid väga vaprad olnud ja enda tervendamisel edu saavutanud. Ja ma mitte ainult polnud lugenud ja uurinud neid sadu juhtumeid ning nendest õppinud, vaid mul oli paljude aastate jooksul olnud ka privileeg aidata terapeutiliselt teisi, kes edukalt oma tervenemisrännaku läbi tegid. Sain aru, et nende kogemused olid minu jaoks tõsielu näiteks ja nende vaprus õhutas minu oma. Ma teadsin, et kui on kas või üks inimene, kellel füüsilisel rakutasandil tervendamises edu on olnud, tähendab see, et iga inimkeha on suuteline rakuliseks tervendamiseks. Seepärast teadsin kahtluseta, et see on võimalik, ma ei teadnud ainult seda, missugune tuleb minu tervendamisrännak.
Keerasin ringi, taibates, et olin natuke aega olnud oma mõtetesse uppunud ja et kallis sõber Catherine seisis ikka veel minu kõrval. Heitsin talle uskmatu pilgu ja sõnasin: „Noh, vähemalt sain ma kuu aega. Lähme joome mahla. Ma olen natuke liimist lahti – pean ennast koguma.”
Tervisliku toidu restoranist helistasin oma mehele Donile, kes oli linnast väljas, pidades peatreenerina seminare koos Ameerika juhtiva isikliku arengu õpetaja Anthony Robbinsiga. Uudist teatades püüdsin, et mu hääl ei kõlaks üleliia murelikult: „Mäletad, et pidin täna käima kirurgi juures kontrollimas, miks mu kõht nii paksuks on läinud?”
„Oh jaa, kuidas läks?”
„Nojah, mul diagnoositi korvpallisuurune kasvaja ja mulle anti kuu aega selle kaotamiseks.”
Telefonis oli pikk vaikus – Don oli sõnatu.
Siis: „Kurat, üks kuu?”
Kuigi sõnaosav, erudeeritud filosoofiadoktor, näis ta olevat kõnevõime kaotanud. Mõmisedes midagi arusaamatut, ulatas ta telefoni Tonyle, kes oli ka minu boss. Seda ma polnud oodanud. Tundsin end hetkel väga alasti, kuid püüdsin rääkida rõõmsalt ja enesekindlalt: „Hei, Tone, ma ei tea, kas sa oled märganud, et minu kõht on viimaste kuude jooksul natuke paksuks kasvanud.” (Ma mõtlesin, et mul oli õnnestunud seda pikkade, hõljuvate romantiliste kleitidega varjata).
„Jah, Brandon, olen küll märganud…”
Piinlikkuselaine käis must üle ja äkki ei leidnud ma sõnu. Pärast pikka piinlikku pausi tulid kõik sõnad korraga tormates: „Nojah… mul diagnoositi korvpallisuurune kasvaja ja mulle anti kõigest üks kuu, et sellest jagu saada…”
Järjekordne paus näis õhus rippuvat, kui ootasin ärevalt vastust, mis minu meelest pidi alandav tulema. Aga ootamatult vastas ta ulja, julgustava tooniga: „Milles küsimus, Brandon, sa saad sellega hakkama. Kohtume meistrikursusel.” (Seminar, mis toimus Hawaiil kõigest kuu aja pärast.)
Tony andis telefoni tagasi Donile ja mina andsin talle kokkusurutud versiooni kõikidest meditsiinilistest üksikasjadest, rahustades teda, et verekaotusega hakkan otsekohe tegelema, ning lõpetasin kõne.
Seisin telefoniputka kõrval pisut jahmunult, võttes mõttes läbi jutuajamise Tonyga, ja mõtlesin tema vastusele: „Milles küsimus, Brandon, sa saad sellega hakkama.” Adusin täielikku usaldust, mis tal minu vastu oli, ja samuti kindlust, mida ta tundis selle kohta, kui kiiresti tervenemine kehas võib toimuda… rakutasandil. Mõtlesin: „Tal on õigus, võib küll, ja juhtubki nii kiiresti, ja ma pean vaatama, et räägin ainult nende inimestega, kellel on see teadmine ja kindlustunne. Ma ei või lubada, et mind hakkaks segama head soovivate inimeste negatiivsus, kes kannavad minu peale üle oma kahtlusi, kartusi ja väärotsustusi. Mul on ainult üks kuu. See on hinnaline aeg.”
Sel hetkel andsin endale vaikse lubaduse, et räägin ainult nendele inimestele, kellest tean, et neis pole kahtlusevarjugi ja et nad toetavad mind kogu südamest positiivselt – kes on kindlad, et ma suudan terveneda ja tervenengi.
Asi lõppes sellega, et rääkisin ainult kaheksale inimesele.
Pärast lõunat läksin otsekohe kohalikku homöopaatiaapteeki ja rääkisin farmatseudile oma olukorrast. Ta soovitas paari homöopaatilist ja taimeravimit, nende hulgas oli ka üks vere peatamiseks, ning soovitas lõpetada kofeiini igasuguse pruukimise, sest statistika näitab, et kofeiin võib kasvajat tuntavalt suurendada.
Läksin koju ja tegin läbi lihtsa neurolingvistilise keha-meele tervendamisprotsessi, et peatada verejooksu. Poolteist päeva hiljem avastasin üllatuse ja kergendusega, et verejooks oli peatunud, välja arvatud puhutised määrimised.
Ma helistasin arstile. Uudist kuuldes kõlas ta hääl skeptiliselt, kuid mõneti avalalt, hoiatades mind enne kõne lõpetamist „… kui mis tahes sümptom peaks halvenema, helistage mulle otsekohe.”
Alles siis, kui olin toru ära pannud, sain aru, et tegelikult olin endale ohutult kuu aega võitnud. Lasksin end lõdvaks ja ohkasin kergendatult. Siis hakkas mulle koitma, et nüüd minu tegelik töö alles algas.
3
Ühelt poolt tundsin peaaegu lapselikku uudishimu ja avatust selle vastu, mida mu Rännak võib tuua. Ja ometi teadsin hästi, et mulle oli antud tungiv „äratushüüd” ja et kuu oli väga lühike aeg. Ma ei tohtinud raisata sellest mitte ühtegi väärtuslikku hetke. Kuigi ma ei teadnud, millest alustada, tundsin seda pidevat, tungivat sisemist „teadmist”, et mingil moel antakse mulle juhatust. Seega ei jäänud üle muud kui USALDADA.
Andsin endale lihtsa lubaduse, et alistun täielikult kõigele, mille juurde mind juhatatakse, ja USALDAN seda, kuhu tahes see mind edasi viib. Ma annan endast parima, ükskõik millised on tulemused. Mul polnud kahtlustki, et osa minu Rännakust toob kaasa paljastusi ja avastusi selle kohta, mida kasvaja tahtis mulle õpetada. Teadsin, et mul on vaja leida, millised lahendamata minevikumälestused ja mustrid peidavad end minu rakkudes, õppida ära kõik õppetunnid, mis nendes olid, ning lõpuks need lahendada ja lahti lasta.
Minus oli usk, pärast aastatepikkust tööd meele-keha tervendamise alal, et kõik juhtub mingil põhjusel ja eesmärgil. Kui saad teada, mida haigus või füüsiline blokeering peab sulle õpetama ning sa viimaks lased lahti emotsionaalsed probleemid, mis on rakkudesse talletatud, siis ja ainult siis saab alata tervenemisprotsess kõikidel tasanditel – emotsionaalsel, vaimsel ja füüsilisel. Ainult siis alustab keha enda tervendamist looduslikult. Ma teadsin, et minu Rännak näeb ette kasvajasse peidetud emotsionaalsete probleemide lahtilaskmist. Kuid ma veel ei teadnud, mis probleemid need on.
Teadsin ka seda, et mul on vaja oma keha toetada füüsiliselt igal praktilisel moel, kui see hakkab tohutul hulgal maha laadima mandunud ja mürgitatud rakke! Niisiis otsustasin esimese asjana toetada oma keha tervisliku, puhta toiduga, kasutades hästi tuntud looduslikke hügieeniteraapiaid, mida ma aastate jooksul olin õppinud.
Ma juba sõin äärmiselt tervislikku toitu, aga nüüd otsustasin ma süüa seda optimaalselt, et luua kõige kõrgemad energiatasandid. Asendasin oma 65–70 protsendi