Rännak. Brandon Bays
Ma mõtlesin: „Pagan – seal sees toimub midagi – midagi suurt!” ja sirutasin käe, et katsuda oma trummina pingul kõhtu, ning leidsin, et see oli muutunud õige tsipake pehmeks! Mõtlesin: „Kindlasti näen und – asjad ei saa nii kiiresti juhtuda.” Mõtted hakkasid tormama – mõistus ei suutnud mõista, mis toimub. Tundsin end üleni haigena. Ma ei tahtnud muud, kui heita pikali.
Don oli juba eestoas, mind oodates, ja ma ei tahtnud talle näidata, kui haigena ma ennast tunnen. Olin äärmises segaduses – tundsin, et minu sees nihkub midagi kiiresti, aga kui ma pidanuks seletama, mida ma selle all mõtlen, poleks ma seda osanud.
Pikkamööda sammusin auto juurde. Kui ma ööbimiskohas oma tuppa jõudsin, olin uskumatult tänulik, et sain pugeda valgete puhaste linde vahele, end kerra tõmmata ja lihtsalt puhata, samal ajal kui see, mis tahes parajasti toimus, toimus omasoodu.
Jätkasin „töötlemist” terve päeva ja öösel magasin rahutult. Järgmisel hommikul ärkasin nõrgana, haavatavana ja segasena. Kõik juhtus nii kiiresti. Oli tunne, nagu oleksid minu keha molekulid ringi sõelunud ja sumisenud, ja kui ma katsusin seda, mis oli olnud minu kõva, rasedana tunduv kõht, oli see nagu sült.
Kolm päeva olin nõrk ja segaduses. Tundsin end kuidagi alasti ja paljastatuna, samal ajal kui mu keha näis läbi tegevat protsessi, millest ta teadis, kuidas seda teha. Ühes asjas olin ma absoluutselt kindel. „Mina” ei olnud juht – minu keha tarkus oli kõik jõuliselt üle võtnud ja transformeeris mu rakke loomulikult ning eeskujulikult, omal algatusel, ilma et minul olnuks vaja millestki mõelda.
Kummalisel kombel jäi mu mõistus viimaks vakka – sellel polnud enam hukkamõistvaid kommentaare. Fakt, et asjad toimisid suure päraselt ilma tema vahelesegamiseta, oli nii võimsalt ilmne, et mõistusel polnud enam midagi öelda. Ma puhkasin rahus, mis ümbritses mind üleni. Tundsin end vaga lapsena, süütuna, täiesti rahul, et ei mõista midagi sellest, mis minu sees toimub. Lihtsalt puhkasin kergelt sulnis, kõike hõlmavas nõusolemises. Keha tarkuse taip toimetas minu sees oma imesid ja mina võisin ainult tänutundes puhata ja alistuda.
Niimoodi vaikses mõtiskluses puhates tuli mul mõte, et kogu aeg olin ma arvanud, nagu klammerduks see kasvaja minu külge, kui tegelikult hoopis mina olin klammerdunud tema külge – kaitstes ennast sinna talletatud mälestuse ja valusate tunnete eest. Ja kui ma lõpuks avastasin sellega seotud emotsionaalsed mustrid ja mälestuse ning viisin loo lõpule, lõppes viimaks ka vajadus kasvaja järele. Kui probleemid olid läbi töötatud, tervendatud ja andeks antud, sai kasvaja lahkuda. See oli oma eesmärgi täitnud ja mulle oma õpetuse andnud.
Näis, nagu oleksin ma sõna otseses mõttes valusa mälestuse karpi pakkinud ja kaane sulgenud. Ja siis olid rakud kasvanud ja kasvanud, et hoida vana mälestust kinni, laskmata mul aastate jooksul sellele otsa vaadata. Või nõnda see paistis, kui sellele tagasi vaadata.
8
Nüüd oli veel ainult 10 päeva ajani, mil pidin uuesti arsti juurde minema. Mu kõht muutus iga päevaga lamedamaks, kuigi mida lähemale tähtaeg jõudis, nägin ma, et see pole veel täiesti lame.
Selleks ajaks olin juba tagasi Malibus ja otsustasin vaadata, kas saan oma tervenemist kiirendada. Palusin paaril lähemal sõbral aidata mul mälestuse töötlemise protsessi veel kaks korda läbi teha, kuigi sedapuhku ei masseerinud nad mu keha, vaid mõjutasid minu siseorganitele vastavaid akupressuuripunkte.
Jälle sukeldusin sügavasse vaikusse ja spontaanselt tõi sisemine teadmine esile veel paar mälestust – esimesest erinevad, kuid ikka keskendunud samale teemale. Ma leidsin, et andestan endale, samuti teistele asjasse puutuvatele inimestele. Ma nägin, et õpin ühe ja sama õppetunni erinevaid tahke.
Otsekui oleks olnud üks tuumprobleem ja mina olin terve elu korranud samu mustreid, tehes samu valulisi vigu, kuid erinevate inimestega. Mul olnuks nagu nööritäis mälestusi, mis olid kui pärlid kaelakees – isegi kui iga mälestus ehk iga pärl oli pisut erineva kuju, suuruse ja värvitooniga, olid nad olemuselt ikkagi ühesugused. Ja mul oli tunne, et tol päeval olime Surjaga nööri katki rebinud ning nüüd pudenesid kõik pärlid maha – kõik mälestused lihtsalt lõpetasid end ja lahkusid. Kui olime iga protsessiga lõpetanud, tundsin sügavaid muutusi ja liikumisi, mis kestsid mitu tundi.
Kaks päeva enne arsti juurde minekut kobasin kogu aeg kõhtu. See oli tohutult vähenenud, aga ikka veel ei tundunud see täielikult lame. Seepärast hakkas mul arsti ooteruumis süda kloppima.
Tundsin, kuidas minust uhkas läbi segu elevusest, ootusest ja hirmust: põlved olid nõrgad ja käed kleepusid. Jälle istusin seal, kartes kõige hullemat, oodates, et arst nullib kõik ära.
Jälle tehti põhjalik läbivaatus, ainult et seekord arst rääkis selle käigus minuga. Ta mainis, et oli saatnud eelmised koeproovid uurimisele, kas kasvajamass on hea- või pahaloomuline, aga need olid kõik verega rikutud, nii et tal oli vaja võtta uued proovid. Mina mõtlesin kogu aja: „Ma ei taha kuulda eelmistest proovidest. Ütle mulle ainult, mis toimub praegu.”
Kui ta rääkis, tuli mulle äkki meelde, et eelmisel aastal olid mu PAP-testi tulemused näidanud vähieelset seisundit. Skaalal ühest viieni, millel viis on kantserogeenne, olin mina kolm. Tol korral ma tegelikult ei mõelnud sellele üldse, sest minu alternatiivravi praktik oli tulemusi eitanud, öeldes et vähieelset seisundit näitavat tulemust võivad põhjustada paljud asjaolud, isegi tupenakkus. Seepärast jätsin asja sinnapaika. Nüüd sain aru, et oleksin pidanud laskma edasi uurida.
Viimaks ütles arst: „Nojaa, on toimunud suur paranemine. Kasvajamass näib olevat tuntavalt vähenenud – korvpallist viieteistkümnesentimeetrise melonini.”
Sõnad tabasid mu kõrvu tumeda mütsatusega.
„Viieteistkümnesentimeetrine melon – kas olete kindel, et see on ikka veel nii suur?” ütlesin. Pettumus täitis mu.
„See on tohutu muutus, Brandon – see rõhus diafragmat kümme sentimeetrit vöökohast kõrgemal, ja nüüd on see siin, umbes seitse sentimeetrit vöökohast allpool. Ma saan pihu otse selle tipu peale panna. Siin, katsuge oma käega – tunnete?”
„Jah,” sõnasin, püüdes pisaraid tagasi hoida.
„Mõelge korvpallile.” (Ta näitas mulle kätega). „Nüüd mõelge viieteistkümnesentimeetrisele melonile.” (Ta näitas jälle.) „See on oluline muutus,”… pikk paus… „Aga mitte piisavalt oluline, Brandon. See tuleb ikkagi välja opereerida.”
Ma pöörasin näo ära, et ta ei näeks, kuidas ma silmi pühin, ja küsisin vaikselt, kas saaksime sellest rääkida tema kabinetis. Ma olin arvanud, et kasvaja oli palju rohkem kahanenud. Kui ma tema juures istusin, tundusid tema sõnad otsekui läbi udu tulevat. Ta nägi selgesti, et ma olen endast väljas, ja püüdis mind rahustada, kuid jäi samal ajal kindlaks, visandades minu edasist tegevuskava.
„See on tohutu paranemine, Brandon. Siin pole vaja pettunud olla. Selge see, et olete teinud midagi enda tervendamiseks. Aga minu kohus on teile öelda, et kasvajad on tuntud oma muutlikkuse poolest ja neil on täiesti võimalik suuruses radikaalselt kõikuda – seepärast „puhituski” teie kõht kuue nädalaga enne teie esimest visiiti. Teil tuleb asjasse realistlikult suhtuda, Brandon. On vaja teha proovid, et määrata kasvaja iseloom, ja kui vastused on käes, lasta kasvaja opereerida. See pole asi, millesse võib kergelt suhtuda – melonisuurune mass näitab, et see on küllalt kaugele arenenud.”
Kõik, mida ta rääkis, oli mõttekas loogilisest vaatevinklist. Aga kõik minu sees ütles ikkagi „EI!” Istusin vaikselt, kuni ta rääkis, ei osutanud väliselt vastupanu – lihtsalt püüdsin tema sõnu vastu võtta ja tõsiselt nende kehtivust kaaluda. Polnud kahtlust, et tema jutus oli iva sees. Aga see sisemine teadmine „sa saad sellega hakkama” oli ikka veel tugevalt tagaplaanil.
Ühel hetkel küsis ta kergelt huvitatud toonil, mida ma viimase kuu jooksul olin teinud, et nii tuntav muutus aset leidis. Ma hakkasin rääkima, lootes, et ta võib tõesti tahta kuulda pingelisest Emotsionaalsest Rännakust, mille ma olin läbi teinud. Süütult, suure