Rännak. Brandon Bays
kaasa. Lisaks otsustasin hoida lümfisüsteemi korralikult töös massaaži abil ja lasksin teha jämesoole loputuse, nii et siis, kui emotsionaalne lahtilaskmine on lõpule viidud, oleks mu keha tippvormis füüsiliseks lahtilaskmiseks. Kuid need olid lihtsalt praktilised toetavad abinõud, mida oli lihtne rakendada. Teadsin, et tõeline töö seisnes avastamises, mis oli minu kasvaja sees emotsionaalselt talletatud.
Don oli Kanadas, ta ei saanud oma seminaridelt ära tulla. Seepärast otsustasin tol päeval, et toimuva tähtsust arvestades peaksin mina olema tema kõrval ja et me peaksime lubama endale aega veeta koos lühike puhkus ning tempot natuke maha võtta. Siis võib-olla ilmutab sisemine teejuht järgmise sammu. Tellisin lennupileti Quebecisse.
Teadsin vaistlikult, et minu tervenemisrännak seisnes rahulikuks muutumises, avatud olemises ja USALDAMISES, USALDAMISES, USALDAMISES, lastes järgmistel sammudel end mulle ilmutada. Mõistsin kuidagi intuitiivselt, et mina, Brandon kui isiksus, ei juhi asju ning et juhiistmele on asunud määratu taibukus minu sees. Ma teadsin, et töö teeb ära see osa minust, mis vastutab selle eest, et mul juuksed kasvavad ja süda lööb – ning et nõuab suurt julgust alistuda ja lõdvestuda sellesse rahulikkusse minu sees, nii et sisemine teejuht saaks ilmutada järgmise sammu.
Niisiis, väike puhkus paistis kui parim järgmine samm.
4
Kui Quebeci lennukile istusin, sain aru, et ma ei saa nautida hõrgutavat prantsuse toitu, mida pakuti – minu toiduks saavad krõmpsuvad salatid ja porgandimahlad, värsked puuviljad ja kolloidmineraalid. Üks osa minust muutus selle mõtte juures kärsituks ja jonnakaks, ent tuletasin endale meelde, et mul on ainult kuu aega, ja see oli kõige vähem, mida ma enda toetamiseks sain teha.
Kui me Doniga Quebeci vaiksetel maalilistel tänavatel lonkisime, tundsin ma kõrgenenud teadlikkust – nii erksad ja teravad olid mu meeled. Puud tundusid kuidagi elavamatena ja lõhnad tänavakohvikutest nii mitmekesised ning rammusad. Munakivid olid aastate jooksul inimestest, vankritest ja autodest ümaraks lihvitud ning pilved tundusid säravsinise taeva taustal nii eredad. Tundsin, et olen nii õnnistatud ainult sellepärast, et võin vaadata, haista ja tunda – isegi lõikav tuul tundus miskit moodi haruldane. Oli peaaegu nii, nagu oleks minu hing ise maitsnud elu niisugusena, nagu see tegelikult on.
Minu peale langes mingi vaikus. Taas kord näis aeg peatuvat. Leidsin end puhkamas teravas vaikelus, mis oli ühtaegu täielikult liikumatu ja vibreerivalt elav. Teadmine, et mind „juhitakse”, kerkis tugevalt minu seest. Väliselt paistsin ma kindlasti sügavalt mõttes ja vaikne, aga sisemiselt olin nutma puhkemas tänulikkusest selle teadmise eest, mis end nii jõuliselt avaldas.
Vaatasin tagasi Doni poole; ma ei tea, kui kaua ma olin seal seisnud, aga märkasin, et ta on tavatult vaikne. Kui küsisin, mis on, tunnistas Don, et ta ei taha oma tundeid minuga jagada, sest ta teadis, kui tähtis on mulle olla inimestega, kes mind positiivselt toetaksid kindlas usus, et ma tervenen, ometi pidi ta möönma, et tal on hirm.
„See lihtsalt näib nii suur…”
Pikk paus…
Vastasin vaikselt: „See ongi suur.”
Ma ei teadnud, mida muud öelda. Tema oli sedastanud silmanähtava, aga mingil moel näis silmanähtav ühtaegu arusaamatu ja ometi nii nõmedalt nähtav.
Jälle pikk paus…
Siis ütlesin: „Minul on ka mõnikord hirm. Ja nendel puhkudel pean endale meelde tuletama, et tuleb olla avatud ja usaldav. Võitlemisest pole kasu. Ma soovin, et oskaksin sulle seletada seda vaikset kindlust, mis kogu aeg minu seest tuleb, aga kuidagi on nii, et ükskõik kui ärevaks mu meel ja isiksus mõnikord ka ei muutu, miski sügavamal – seespool – paistab teadvat muud. Ja just see teadmine aitab mind sellel ebatavalisel Rännakul. No nii, tundkem oma siinviibimisest rõõmu, see on nii romantiline linn.” Me lipsasime ühte kohvikusse ja mina julgustasin Doni nautima oivalist prantsuse kööki, kuigi ise sõin ainult salatit. Puigeldes jäi ta nõusse.
Päev-päevalt rahu süvenes ja pärast kolme või nelja päeva Quebecis teadsin, et on aeg liikuda edasi. Mille juurde, seda ei teadnud ma ikka veel, aga miski minu sees sundis mind edasi.
5
Otsustasin Quebecist helistada meie sõpradele Mark ja Elaine Thomasile. Nad elasid New Yorgist põhja pool ühes vaimses kogukonnas ja ma arvasin, et võiksin neid külastada, töötada natuke kehaga ja saada neilt nõu, mida järgmiseks teha. Just Marki ja Elaine’i juures olime Doniga palju õppinud loomulikust hügieenist, iridoloogiast, akupressuurist, ravimtaimedest ja nõnda edasi, aga ka protsessist, mida nimetatakse kehaelektroonikaks. Mark ja Elaine olid kaasa elanud suurtele vaimsetele ja emotsionaalsetele muutustele meie elus ning isegi kui sellest oli möödas aastaid ja me olime liikunud keha ja vaimu tervendamisel erinevas suunas, tundus kuidagi, et nemad on just õiged inimesed. Ma teadsin, et nad toetaksid mind.
Kui me kohale jõudsime, pakkus Elaine meile tassi taimeteed ja ütles oma otsekohesel ning intuitiivsel viisil: „No mis lahti? Midagi toimub!”
„Nojah, mul diagnoositi…” Ladusin kõik lagedale, kaasa arvatud füüsilised asjad, mida ma tegin, ning lõpetasin, öeldes: „Nõnda ma siis lasen ennast kogu aeg juhtida.”
Õlgu kehitades lausus ta: „Brandon, ma isegi ei näe siin probleemi. Sa saad sellega hakkama… milles küsimus… see on kukepea… ma lihtsalt tean seda. Tõesti, ma mõtlen seda tõsiselt, Brandon…” – ja ma teadsin, et see on nii.
Jälle kord kuulis keegi seda uudist esimest korda ja kasutas täpselt samu sõnu nagu Tony: „Milles küsimus, sa saad sellega hakkama.” Ma hakkasin tundma, justkui peegeldaksid inimesed minu ümber sedasama sisemist teadmist, mis kerkis minu seest! Väline kinnitus sellele, mida mina sisemiselt tundsin, oli kuidagi väga rahustav.
Saingi seal olles head massaaži ja leidsin ka ravimtaimede tundja, kes soovitas mitut taime, mis puhastumisprotsessile kaasa aitavad. Kui ma valmistusin lahkuma, ulatas massaažiterapeut mulle paberlipiku telefoninumbriga. „Ma tegin sinu jaoks natuke uurimistööd ja leidsin hea pea- ja sisikonnamassaaži terapeudi Santa Monicas. See pole ju Malibust kaugel?”
„Ei, lausa tee peal,” vastasin. „Aitäh, väga lahke sinust.”
„Ära muretse, Brandon – ma tõesti näen, et see asi lahkub sinust kergesti. Sa saad sellega hakkama.”
Jälle – juba kolmas kord! Seekord tõusid mul juuksed püsti. Ma hakkasin tõepoolest tundma, otsekui püüaks universum mulle midagi öelda. Kui ma üldse uskusin niisugust asja nagu märk, siis sain ma neid märke igast kandist ja kõik osutasid üht ja sama: SA SAAD SELLEGA HAKKAMA!
Paberlipik käes, mõtlesin: „Hmm, võib-olla on see mees üks leivaraasudest, üks teeviitadest minu teel. Ma helistan talle kohe, kui jõuan tagasi Malibusse.”
6
Teel lennujaamast koju, paberlipik käes, tundsin endas kasvavat ootamatut elevust. Suutsin vaevu ära oodata, kuhu see uus teeviit mind järgmiseks juhatab.
Nõtkel sammul kepsutasin Malibus eesuksest sisse, tõttasin telefoni juurde, valisin paberlipik oleva numbri ja mulle vastas terapeudi sekretär. Ta vabandas ülevoolavalt, kuid tal pole kuu aja sees ühtki vaba kohta. Kas ma tahan järgmisel kuul kirja panna?
Üks kuu? Mul ei olnud enam kuud aega! Jäänud oli vähem kui kolm nädalat.
Tundsin, nagu oleks keegi torganud nõela minu õhupalli. Kuidas võis olla nii, et ta ei saa mind vastu võtta? Ma olin ju nii kindel, et tema on osa minu Rännakust – üks minu teeviitadest. Seni oli kõik sujunud nii eeskujulikult, nii kenasti – just nagu oleksin „tsoonis”, millest nii paljud sportlased räägivad. See ei saanud olla tõsi. Küsisin sekretärilt, kas ta on absoluutselt kindel.
„Jah, mul on kahju – tal on kõik ajad kinni.”
Löödult