Lillede keel. Vanessa Diffenbaugh
hüüdsin talle järele, aga ta oli jõudnud ukse enda järel pauguga kinni lüüa ja tänavale astuda.
Poes sumises rahvas ja ma pöördusin järgmise ostja poole. Mässisin paberisse roose, orhideesid, igat värvi krüsanteeme, ulatasin kimpe paaridele, vanaprouadele ja konkreetse ülesande saanud teismelistele. Töötades mõtlesin Earli abikaasale, püüdes silme ette manada naist, kes kunagi oli olnud kirglik; kujutlesin ta väsinud, enesessetõmbunud, mitte midagi aimavat nägu. Huvitav, kas ta reageerib väikese igihalja ja krüsanteemide pöörasele kimbule? Tõde ja hellad mälestused? Olin kindel, et naine üllatub, kujutlesin Earli näolt peegelduvat kergendustunnet ja tänulikkust, kui mees teed keetes proovib ellu äratada kunagist iseteadlikku naist, kellest on aastaid puudust tundnud, provotseerib teda vestlema poliitika või luule teemal. Tööd jätkates tundsin, kuidas kujutluspilt mu sõrmed kiiremini liikuma paneb ja sammu kergendab.
Just siis, kui pood oli rahvast tühjaks saanud, sai Renata pulmapeo ettevalmistamisega ühele poole.
„Laadi kaubik täis,” andis ta korralduse. Transportisin lillesülemid autosse nii kiiresti kui suutsin. Kell sai kohe kaks. Renata ronis rooli taha, käskis mul poe lahti hoida ja lubas tunni pärast tagasi olla.
Lillede kohaletoimetamisele kulus palju kauem aega, kui Renata oli arvanud. Pool kuus tormas ta nööpaugulilli ja kikilipse kirudes Õie uksest sisse. Olin vait ja ootasin, et ta mulle maksaks ja mul minna laseks. Olin puhkepausideta töötanud kaksteist ja pool tundi ja unistasin vaid võimalusest üürida tuba, mille uks käib lukku, ning lootsin ehk isegi vanni minna. Aga Renata ei sirutanud kätt rahakoti järele.
Pettunud monoloogi lõpetanud, avas ta kassaaparaadi ning lappas läbi kortsunud rahatähed, tšekid ja kviitungid. „Mul pole piisavalt sularaha,” ütles ta. „Õhtusöögile minnes astun pangast läbi. Tule minuga kaasa. Meil on tarvis ärijuttu ajada.”
Oleksin eelistanud raha kohe kätte saada ja öösse põgeneda, aga oma olukorra väljapääsmatust mõistes astusin ta kannul uksest välja.
„Kas mehhiko toit sobib?” küsis ta.
„Jah.”
Kaubik võttis suuna Missioni linnaosa poole. „Sa pole just jutukas, või mis?” nentis Renata.
Raputasin pead.
„Alguses arvasin, et sa pole varajane ärkaja,” jätkas ta. „Mu õdedevendade lapsed ei suhtle kellegagi enne keskpäeva, aga seejärel peab neid paluma, et nad vait jääksid.”
Ta heitis mulle kiire pilgu, justkui ootaks vastust.
„Või nii,” laususin.
Ta puhkes naerma. „Mu õdedel ja vendadel on ühtekokku kaksteist last, aga näen ma neid harva. Ma tean, et peaksin ise aktiivsem olema, aga miskipärast pole.”
„Ei ole?”
„Ei,” kinnitas ta. „Ma armastan neid, aga talun lapsi vaid väikeste annustena. Mu ema heidab nalja, et vähemalt emageeni pole ma temalt pärinud.”
„Mis see veel on?” küsisin.
„Tead küll, bioloogiline eripära, mis sunnib naisi kudrutama kõikide tittedega, keda nad tänaval näevad. Mind on sellest ilma jäetud.”
Renata parkis kaubiku ühe taqueria ette ja ma jäin vaatama kaht lapsekäruga naist, kes ukse ees sädistades Renata seisukoha õigsust tõestasid. „Telli endale, mida soovid,” ütles ta. „Kui olen pangas ära käinud, maksan arve.”
Sõin Renata seltsis kuni kella kaheksani. Selle aja jooksul sai ta hakkama ühe tako ja kolme suure dieetkokaga, mina aga pistsin nahka ühe kanatortilja, kaks juustutäidisega nisutortiljat, pool avokaadopüreed ja kolm korvitäit kartulikrõpse. Renata vaatas pealt, kuidas ma sõin, ja üle ta näo libises rahulolev naeratus. Meievahelise vaikuse täitis ta lugudega oma lapsepõlvest Venemaal, kirjeldades suure sugulastehulga rännakut üle ookeani Ameerikasse.
Söömise lõpetanud, nõjatusin tooli seljatoele ja tundsin keha täitva toidu raskust. Olin unustanud, kui palju ma suudan süüa, ega mäletanud ülesöömisele järgnenud täielikku halvatusseisundit.
„Ja milles seisneb sinu saladus?” küsis Renata.
Pööritasin mõistmatust teeseldes silmi ja tõmbasin õlad pingule.
„Kuidas sul õnnestub nii saledana püsida?” täpsustas ta. „Arvestades seda, kui palju sa sööd.”
Saladus on lihtne, mõtlesin endamisi. Proovi elada ainsagi sendita, sõpradeta ja koduta. Söö nädalate kaupa toidujäänuseid või üldse mitte midagi.
„Dieetkoka,” lausus ta viimaks vaikust katkestades, soovimata kuulda minu vastust, sest näis seda niigi taipavat. „Selline on minu saladus. Kofeiin ja tühjad kalorid. Veel üks põhjus, miks ma pole lapsi tahtnud. Missugune võiks olla laps, kes sünniks sellisele emale?”
„Näljane,” laususin.
Renata naeratas. „Ma nägin täna, kuidas sa Earliga koostööd tegid. Ta lahkus rahulolevana. Ja ta tuleb tagasi, võib arvata, et ta tuleb nädal nädala järel ja küsib sind.” Pärisin endalt, kas ma olen kohal. Ehk andis Renata mulle mõista, et pakub kindlat töökohta?
„Samamoodi alustasin omal ajal äri ka mina,” sõnas ta. „Teadsin, mida mu kliendid ootavad veel enne, kui nad jõudsid oma soovi välja öelda. Ennetasin neid. Pakkisin lilled paberisse enne nende saabumist, aimasin, millal neil on kiire ja tabasin ära päevad, mil nad tahtsid poes pikemalt ringi vaadata ja juttu puhuda. Mulle tundub, et sinus on peidus samasugused võimed, teatud intuitsioon – kui sa vaid tahad seda kasutada.”
„Tahan,” kinnitasin kähku. „Tõesti tahan.”
Just siis meenusid mulle Meredithi sõnad – sa pead tahtma –, mida ta oli sadu kordi korranud, nii grupikodus kui ka enne seda. Sa pead tahtma olla tütar, õde, sõber, õpilane, oli ta korrutanud. Ma ei tahtnud ainsatki mulle pakutud võimalust ja mu kindlat veendumust ei muutnud Meredithi lubadused, ähvardused ega katsed mind ära osta. Aga nüüd äkitselt teadsin, et tahan saada lilleseadjaks. Tahtsin veeta kogu elu võhivõõrastele lilli välja valides, saata kõik oma päevad mööda jaheda külmkambri ja klõpsuva kassaaparaadi vahet kõndides.
„Sellisel juhul maksan sulle ümbrikupalka,” sõnas Renata. „Igal pühapäeval. Kakssada dollarit kahekümne töötunni eest, ja tööle tuled siis, kui ma kutsun. Nõus?”
Noogutasin. Renata sirutas käe välja ja ma surusin seda.
Järgmisel hommikul nõjatus Renata mind oodates lilleturu klaasuste vastu. Vaatasin kella. Olime mõlemad kohale jõudnud enne kokkulepitud aega. Selleks päevaks planeeritud pulmad olid tagasihoidlikud: pruudipidu polnud ja kahe pika laua äärde oli kutsutud alla viiekümne külalise. Kõndisime turul ringi ja otsisime kollaseid toone. Renata ütles, et rohkem soove pruudil polnud. Nimelt oli pruut väitnud, et kui sajab, näeb ta päikesevalgust lilledes. Taevas oli pilvitu, aga hall; pruut oleks pidanud abiellumiseks valima juuni.
„Tema kiosk on pühapäeviti suletud,” lausus Renata salapärase lillemüüja müügikoha poole viidates, kui me edasi kõndisime.
Aga tühjale kioskile lähenedes nägime kapuutsiga kogu, kes kõrgel taburetil istudes vastu seina nõjatus. Mind märganud, ajas mees end püsti, ja kui ta lilledeta ämbrite kohale kummardus, peegeldas vaikselt lainetav veepind ta näo piirjooni. Mees tõmbas dressipluusitaskust välja midagi rohelist ja vilajat. Ta tõstis selle kõrgemale.
Renata tervitas teda, kui me temast möödusime. Ma tunnistasin mehe kohalolekut ainult hetkeks, sirutasin käe välja ja, silmad maas, haarasin selle, mis ta mulle oli toonud. Turvaliselt nurga taha jõudnud, pöörasin pilgu oma käele.
Laimivärvi võrsepuntrast kasvasid välja ovaalsed hallikasrohelised lehed ja pooleldi läbipaistvad kuulikesed klammerdusid okste külge nagu vihmapiisad. Murtud oks mahtus täpselt peopessa ja kohas, kus pehmed lehed mu kätt puudutasid, tundsin valusat torget.
Puuvõõrik.
Ma ületan kõik takistused.