Lillede keel. Vanessa Diffenbaugh
lähevad tähendused segamini. Karikakar tähendab süütust, mis on hoopis erinev südamlikust tervitusest.”
„Ma ei saa ikka veel aru, millest sa räägid,” ütlesin.
„Oled sa söömise lõpetanud?” küsis Elizabeth kahvlit käest pannes. Ehkki olin jõudnud ainult natuke sinki näksida, noogutasin vastuseks. „Sellisel juhul tule minuga kaasa ja ma selgitan.”
Elizabeth tõusis, keeras end ringi ja hakkas köögiukse poole sammuma. Toppisin peotäie pastat ühte taskusse ja tühjendasin kirsstomatite kausi teise. Elizabeth peatus korraks tagaukse juures, aga ei vaadanud tagasi. Tõmbasin põlvikud üles ja vooderdasin need seestpoolt Ameerika juustu viiludega. Enne toolilt alla hüppamist haarasin lusikatäie maapähklivõid ja järgnesin seda aeglaselt lakkudes Elizabethile. Neli puidust trepiastet viisid meid suurde lilleaeda.
„Ma räägin lillede keelest,” lausus Elizabeth. „See sai alguse sinu nimekaimu, kuninganna Victoria järgi nimetatud viktoriaanlikul ajastul. Kui noormees andis neiule lillekimbu, tormas tüdruk koju ja püüdis seda nagu salasõnumit lahti kodeerida. Punased roosid tähendavad armastust; kollased roosid truudusetust. Järelikult pidi mees lilli valides väga ettevaatlik olema.”
„Mis on truudusetus?” pärisin temalt, kui me kollastest roosidest ümbritsetuna mööda jalgrada edasi kõndisime.
Elizabeth jäi seisma. Vaatasin talle otsa ja märkasin, et ta ilme oli muutunud kurvaks. Hetkeks arvasin, et mu sõnad tegid ta murelikuks, aga mõistsin siis, et ta pilk oli suunatud roosidele, mitte mulle. Mind huvitas, kes oli need istutanud. „See tähendab seda, et sul on sõbrad… salasõbrad,” vastas ta lõpuks. „Sõbrad, keda sul ei tohiks olla.”
Ma ei saanud Elizabethi selgitusest aru, aga ta oli juba mööda teed edasi liikunud ja käe mu maapähklivõilusika järele sirutanud, et mind kaasa tirida. Napsasin lusika tagasi ja läksin tema kannul ümber järgmise käänaku.
„Näiteks rosmariin tähendab mälestust. Ma tsiteerin praegu Shakespeare’i; tema teoseid hakkad sa lugema keskkoolis. Ja kurekell tähendab mahajätmist; iileks ettenägelikkust; lavendel usaldamatust.” Keerasime haruteele ja Elizabeth kummardus, et madalal rippuva oksa alt läbi pugeda. Tõmbasin keelega aeglaselt üle lusika, et kätte saada kogu sellele jäänud maapähklivõi, viskasin lusika põõsasse ja hüppasin kõrgemale, et oksa küljes kiikuda. Puu ei hakanud õõtsuma.
„See on mandlipuu. Selle kevadised õied sümboliseerivad taktitust – aga sellest on sul veel vara midagi teada. Igatahes ilus puu,” lisas ta, „ja ma olen ammu mõelnud, et selle otsa sobiks imehästi üks puust maja. Ma küsin Carloselt, kas seda on võimalik siia ehitada.”
„Kes on Carlos?” küsisin oksalt maha hüpates. Elizabeth oli juba kaugel ees ja ma võtsin pikki samme, et talle järele jõuda.
„Töödejuhataja. Ta elab tööriistakuuride vahel vagunelamus, aga sel nädalal sa temaga ei kohtu – ta sõitis tütrega telkima. Perla on üheksane nagu sinagi. Kui sa kooli lähed, siis ta kannab su eest hoolt.”
„Ma ei lähe kooli,” teatasin suurte raskustega sammu pidades. Elizabeth oli keset aeda jõudnud ja hakkas tagasi maja poole minema. Ta juhtis mu tähelepanu endiselt erinevatele taimedele ja luges üles nende tähendusi, aga ta kõndis minu jaoks liiga kiiresti. Läksin üle sörgile ja jõudsin talle järele tagumise veranda trepiastmete juures. Ta kükitas, et saaks mulle silma vaadata.
„Sa lähed kooli ülejärgmisel esmaspäeval,” kinnitas ta. „Neljandasse klassi. Ja tuppa tuled alles siis, kui oled mulle mu lusika tagasi toonud.”
Ta pöördus, astus uksest sisse ja keeras ukse enda järel lukku.
Kuues peatükk
LILLEMÜÜJA KÄEST SAADUD VIIEDOLLARILISE RAHATÄHE RINNAHOIDJA KORVI ALLA toppinud, vaatasin ümbruskonnas ringi. Oli veel varajane hommikutund ja läbi Missioni elurajooni jalutades märkasin, et avatud on rohkem baare kui kohvikuid. 24th Streeti ja Alabama Streeti nurgal lipsasin roosast plastmassist seintega söögikohta ja pugisin kaks tundi järgemööda sõõrikuid, oodates Valencia Streeti väikepoodide avamist. Kell kümme lugesin üle järelejäänud raha – seda oli üks dollar ja kaheksakümmend seitse senti – ja kõndisin senikaua, kuni leidsin esimese kangapoe. Ostsin pool meetrit valget satäänpaela ja pärliga kaunistatud nööpnõela.
Kui ma McKinley väljakule tagasi pöördusin, oli keskpäev peaaegu käes, ning ma hiilisin liikumatu rohu sisse peidetud aia poole. Kartsin, et armunud paarike lösutab ikka veel mu lilledel, aga nad olid kadunud. Neid meenutas vaid poisi selja jälg mu säralilledel ja tihedast põõsastikust esile tungiv tequila-pudel.
Mul oli üksainus šanss. Selge oli see, et lillemüüja vajas abi; ta nägu oli olnud sama kahvatu ja kortsuline nagu Elizabethi oma saagikoristuse eelsel nädalal. Teadsin, et kui suudan teda oma asjatundlikkuses veenda, on ta nõus mind palkama. Teenitud raha eest saaksin üürida toa, mille uksel on lukk, ning hoolitseda aia eest ainult päevavalguses, kui lähenevad võõrad on kaugelt näha.
Puu all istudes vaagisin oma võimalusi. Sügislilled õitsesid täies ilus: raudürdid, kuldvitsad, krüsanteemid ja hiline roos. Linnapargi korralikult hooldatud lillepeenraid katsid igihaljaste taimede kihid, kuid neil puudus värv.
Asusin tööle, võttes arvesse taimede kõrgust, tihedust, mustrit ja lõhna, näpistasin ettevaatlikult ära kahjustada saanud kroonlehed. Kui olin lõpetanud, keerdusid lumevärvi õitega raudürdipadja seest välja valged krüsanteemid, roosad roniroosikobarad siuglesid ja rippusid üle tihedalt kokku surutud väikese lõhnava lillekimbu ääre. Eemaldasin kõik okkad. Kimp oli valge nagu pruutkleit ja rääkis palvetest, truudusest ja puutumata südamest. Aga seda ei teadnud keegi.
Kui ma poe juurde jõudsin, lukustas naine parasjagu ust. Keskpäev polnud veel kätte jõudnud.
„Kui sa loodad veel viis dollarit saada, oled hiljaks jäänud,” sõnas ta peaga kaubiku poole viidates. See oli raskeid lilleseadeid täis laaditud. „Veidi varem oleksin su abi vajanud.”
Ulatasin talle lillekimbu.
„Mis see on?” küsis ta.
„Kogemused,” vastasin talle lilli üle andes.
Ta nuusutas krüsanteeme ja roose, torkis sõrmega raudürti ja jäi sõrmeotsa uurima. See oli puhas. Ülesmäge kaubiku poole sammudes andis ta mulle märku, et järgneksin talle.
Naine tõmbas kaubikust välja jäiga valgete rooside kimbu, mis oli tihedalt kokku pakitud ja roosa satäänpaelaga kinni seotud. Nüüd hoidis ta ühes käes üht ja teises teist kimpu. Neid polnud võimalik võrrelda. Ta viskas valgetest roosidest kimbu mulle ja ma püüdsin selle ühe käega kinni.
„Vii need mäest üles, Spitarisse. Küsi Andrew’d ja ütle, et mina saatsin. Ta laseb sul need lõunasöögi eest maha müüa.”
Noogutasin ja naine ronis kaubikusse. „Mina olen Renata.” Ta käivitas mootori. „Kui sa tahad ka järgmisel laupäeval töötada, ole enne kella viit hommikul siin. Kui kas või ühe minuti hiljaks jääd, jätan su ukse taha.”
Tundsin, nagu oleksin mäest alla tormanud, mind oli vallutanud kergendus. Ei lugenud, et tööd lubati vaid üheks päevaks ja et selle raha eest saab tõenäoliselt vaid paariks ööks tuba üürida. See oli alles algus. Kui ma end tõestada suudan, kutsub ta mu tagasi. Saatsin kõnniteele naeratuse, varbad kinga sees õnnest judisemas.
Renata juhtis auto kõnniteest kaugemale, peatas selle ja keris akna alla. „Nimi?” küsis ta.
„Victoria,” vastasin naeratust alla surudes. „Victoria Jones.”
Ta noogutas korra ja sõitis minema.
Järgmisel laupäeval jõudsin Õie juurde veidi pärast keskööd. Olin oma aias magama jäänud, selg surutud vastu sekvoiat, meeled erksad, ning võpatasin läheneva naeru peale ärkvele. Sel korral oli tegu purjus noormeeste jõuguga. Mulle kõige lähemal seisis oma ea kohta liiga pikk nooruk, kelle juuksed ulatusid õlgadeni ja kes naeratas mulle, justkui oleksime armastajapaar