Lillede keel. Vanessa Diffenbaugh
rahvarohkesse bussi, trügisin vabale istekohale ja sõitsin senikaua, kuni ümbruskond oli tuttav. Oma tuppa jõudnud, laotasin traumeeritud juured õrnalt põrandale, katsin toitainerikka mullaga ja kastsin põhjalikult. Vesi voolas läbi piimapakiaukude otse vaibale ning päevade möödudes hakkas kulunud vaibakiudude vahelt võrsuma umbrohi. Passisin hoolikalt peale ja kitkusin agressiivsed isendid vaiba seest välja veel enne, kui need jõudsid end pimedusest läbi suruda.
Meredith käis mind iga nädal kontrollimas. Kohtunik oli määranud ta mu alatiseks kontaktisikuks, sest seaduse järgi pidi täisealiseks saanud orbudel olema kontaktisik ja minu toimikust ei suudetud kedagi teist välja kaevata. Tegin omalt poolt kõik, et Meredithi vältida. Jalutuskäikudelt tagasi jõudnud, seisatasin tähelepanelikult grupikodu ümbrust uurides tänavanurgal ja astusin trepist üles vaid juhul, kui sissesõiduteel polnud näha valget autot. Lõpuks tabas ta mu taktika ära ja kui olin ühel septembrialguse päeval välisukse lukust lahti keeranud, istus ta söögitoa laua ääres.
„Kus su auto on?” nõudsin vastust.
„Parkisin lõrvalkvartalisse,” ütles ta. „Ma pole sind üle kuu aja näinud ja taipasin, et sa vist väldid mind. On sul selleks põhjust?”
„Ei.” Astusin lauale lähemale ja lükkasin kellegi vedelema jäetud mustad nõud kaugemale. Istusin ja asetasin paar väikest lavendlipõõsast – olin need välja sikutanud ühest Pacific Heights’i eesõuest – kriimustatud lauaplaadile meie vahel. „Lavendel,” sõnasin talle oksakest ulatades. Usaldamatus.
Keerutanud oksa mõnda aega pöidla ja nimetissõrme vahel, asetas Meredith selle ükskõikselt lauale. „Töö? ” päris ta.
„Mis mõttes töö?”
„On sul töökoht olemas?”
„Miks mul peaks töökoht olema?”
Meredith ohkas. Ta võttis laualt kingituseks saadud lavendlioksakese ja heitis selle, latv ees, minu poole. See maandus otse mu nina ees nagu halvasti kokku volditud paberlennuk. Napsasin laualt oksa ja silusin pöidlaga hellalt kannatada saanud kroonlehti.
„Sul saab töö olema,” alustas Meredith, „sest sa hakkad tööd otsima, saadad avalduse ja saad töökoha, sest kui sa nii ei tee, visatakse sind kuue nädala pärast tänavale ning keegi ei ava sulle külmal ööl ust.”
Pöörasin pilgu välisuksele, oodates, et ta viimaks ometi minema läheks.
„Sa pead seda tahtma,” jätkas Meredith. „Rohkem ei saa ma sind aidata. Lõpuks pead sa seda tahtma.”
Tahtma mida? Ta sõnad ei jõudnud mulle pärale. Tahtsin vaid, et Meredith lahkuks. Tahtsin juua piima, mis seisis külmiku ülemisel riiulil ja kandis silti LORRAINE, ning lisada tühja pakendi oma toas olevasse kollektsiooni. Tahtsin istutada lavendli oma padja lähedusse ja uinuda, hingates sisse selle jahutavat kuiva lõhna.
Meredith tõusis. „Ma tulen tagasi järgmisel nädalal, kui sa mind kõige vähem oodata oskad, ning siis tahan ma näha su seljakotis paksu tööavalduste pakki.” Ukse juurde jõudnud, jäi ta seisma. „Mul on raske sind tänavale visata, aga sa pead teadma, et just seda ma teen.”
Ma ei arvanud, et see tema jaoks raske on.
Kõndisin kööki, avasin külmiku ning torkisin sõrmega munarulle ja külmutatud viinereid senikaua, kuni kuulsin ust tema järel sulgumas.
Viimastel grupikodus veedetud nädalatel oli mu põhitegevuseks magamistuppa rajatud aiast taimede ümber istutamine McKinley väljakule, väikesesse linnaparki Potrero mäel. Olin avastanud väljaku päeval, mil otsisin ümberkaudsetelt tänavatelt „pakun tööd” silte, aga pargis valitsev päikese, varjude, eraldatuse ja turvalisuse täiuslik kooskõla kallutas mu eesmärgilt kõrvale. Potrero mägi oli linna soojemaid paiku ja park paiknes mäetipus, kust avanes igasse suunda selge vaade. Madalaks pügatud murulapi keskel oli väike liivaga kaetud mänguväljak, aga murupiirist kaugemal algas mets ja järsku mäekülge kattis tihe põõsastik, mille seest paistsid San Francisco keskhaigla ja õlletehas. Katkestasin tööotsingud ja transportisin papist lillepotid ühekaupa inimtühja piirkonda. Valisin iga taime jaoks välja õige koha – varju armastavad taimed asetasin kõrgete puude alla, päikeselembesed paarikümne meetri kaugusele mäeküljele, kuhu varjud ei ulatunud.
Grupikodust välja viskamise hommikul ärkasin enne koitu. Mu tuba oli tühi, põrand ikka veel niiske ja piimapakendite endised asukohad mudased. Mind peatselt ees ootav kodutus polnud teadlik otsus; taipasin tänavale sattumise hommikul end riidesse pannes üllatusega, et ei tunne hirmu. Olin eeldanud, et mind valdab masendus või raev, aga tajusin vaid närvilist ootusärevust, millesarnast olin kogenud väikese tüdrukuna järjekordse kasuvanema juurde sõidutamise eelõhtul. Nüüd, täiskasvanuna, olid mu ootused tulevikule selged: tahtsin olla üksi, lillede keskel. Tundus, et lõpuks ometi võib mu soov täituda.
Mu tuba oli tühi, välja arvatud kolm rõivakomplekti, seljakott, hambahari, juuksegeel ja Elizabethi kingitud raamatud. Eelmisel õhtul voodis und oodates olin kuulnud, kuidas majanaabrid nagu maaslamajat õgivad näljased loomad mu ülejäänud asjades sorivad. Laste- ja grupikodudes oli see tavaline protseduur: kiirustavate ja nutvate laste asjad tuhniti läbi. Minu majanaabrid olid küll täiskasvanud, aga jätkasid traditsiooni.
Ajast, mil ka mina osalesin raipesöömises, oli möödas aastaid – vähemalt kümme –, aga ma mäletasin ikka veel erutust, mis mind valdas, kui leidsin midagi söödavat, mõne asja, mille sain koolis paari penni eest maha müüa, midagi salapärast või isiklikku. Algkoolis hakkasin tillukesi unustuse hõlma vajunud asju koguma, justkui oleks tegu tõeliste aaretega – hõbedane amulett, millele oli graveeritud täht M, võltsitud türkiissinisest ussinahast kellarihm, kahekümne viie sendise suurune tabletikarp, milles oli verekihiga kaetud purihammas –, ja toppisin need võõrast pesuruumist varastatud võrguriidest lukuga kotti. Kui kott täis sai ja raskeks läks, pungitasid asjad kangas olevatest tibatillukestest aukudest välja.
Mõnda aega kinnitasin endale, et hoian leide nende õiguspärastele omanikele – mitte sooviga need tagasi anda, vaid kasutada altkäemaksuna toidu või teenete eest, kui peaksime tulevikus samasse lastekodusse sattuma. Aga mida suuremaks mu kott paisus, seda enam hakkasin ihaldama kollektsiooni ennast, tuletades endale üha uuesti meelde asjade saamislugu: aega, mil mu seltsiliseks oli olnud Molly – tüdruk, kes armastas kasse; toakaaslast, kellel oli kell röövitud ja käeluu murtud; keldrikorterit, kus Sarah oli saanud teada tõe Hambahaldja kohta. Kiindumus asjadesse ei olnud vähimalgi määral seotud nende omanikega. Üldjuhul olin omanikke pigem vältinud, ignoreerinud nende nimesid, elulugusid, tulevikulootusi. Aga aja jooksul hakkasid asjad mu mineviku saladuse võtit seletama, ja ma tahtsin nende abiga, nagu mööda saiaraasukeste rada, pöörduda tagasi paika, kuhu mu mälu ei ulatunud. Ühe järjekordse kiirustava kaootilise elukoha vahetuse ajal sunniti mind kotti maha jätma. Seejärel keeldusin aastaid oma asju pakkimast, saabudes järgmisse kasuperesse põikpäiselt tühjade kätega.
Panin end kiirustades riidesse: tõmbasin selga kaks varrukateta särki ning nende peale kolm T-särki ja kapuutsiga dressipluusi, jalga panin pruunid dressipüksid, sokid ja kingad. Et mu pruun villane tekk ei mahtunud seljakotti, voltisin selle kokku, keerasin ümber piha ja kinnitasin paari sentimeetriste vahedega haaknõeltega. Teki alaosa tõmbasin üles, krookisin kokku nagu vanaaegsse undruku ja katsin kogu kupatuse kahe erinevas pikkuses seelikuga, millest esimene oli oranž, pikk ja pitsiline, ning teine tumepunane, A-lõikega. Hambaid harjates ja nägu pestes uurisin end vannitoa peeglist ja jäin nähtuga rahule: ma polnud ei võluv ega vastik. Mu kehakumerused olid rõivastega hästi varjatud ja ülilühike soeng, mille olin ise eelmisel õhtul lõiganud, muutis eresinised silmad – ainus eripära muidu tavaliste joontega näos – üleloomulikult suureks, peaaegu hirmuäratavaks ja ülejäänud nägu domineerivaks. Naeratasin peeglisse. Ma ei näinud välja nagu kodutu. Vähemalt veel mitte praegu.
Seisatasin korraks tühja toa lävel. Valgetelt seintelt peegeldus päikesevalgus. Mõtlesin huviga, kes on järgmine elanik ja mida ta võiks arvata voodijala läheduses läbi vaiba tungivast umbrohust. Kahjuks taipasin liiga hilja, et oleksin võinud jätta järgmisele tütarlapsele