Lillede keel. Vanessa Diffenbaugh
kaks korda oma peegelpilti kontrollida ja kolm korda riideid kohendada. Sellest hoolimata teadsin, et näen välja ja lõhnan nagu kodutu.
Renata jättis auto seisma, avas reisijapoolse ukse ja kutsus mu käeviipega autosse. Istusin temast võimalikult kaugele ja kui ma ukse sulgesin, lõi see kolisedes mu kõhna puusa vastu.
„Tere hommikust,” lausus Renata. „Sa oled täpne.” Teinud U-pöörde, sõitis ta mööda tühja tänavat tagasi sinnapoole, kust oli tulnud.
„Kas kell on liiga vähe, et „tere hommikust” öelda?” päris ta. Noogutasin silmi hõõrudes, teeseldes, et olin just ärganud. Sõitsime vaikides naabruskonnas ringi. Renata ei märganud õigest kohast ära keerata ja läks teisele ringile. „Tegelikult on kell ka minu jaoks vähevõitu.”
Ta pööras mitu korda Market Streetist lõuna poole jäävatele ühesuunalistele tänavatele, kuni kaubiku viimaks autosid täis parkimisplatsil peatas.
„Ära maha jää,” hoiatas ta kaubikust välja astudes ja mulle üksteise otsa kuhjatud tühje ämbreid ulatades. „Rahvast on siin palju ja mul pole aega sind otsida. Täna on laulatus kell kaks; lilled peavad kohal olema kell kümme. Õnneks soovitakse ainult päevalilli – nende kimpu sättimine ei võta kuigi kaua aega.
„Päevalilli?” küsisin imestades. Pettusega saadud varandus. Mõtlesin, et oma pulmapäevaks ma neid ei vali ja pööritasin seepeale silmi, sest minu pulmapäev kõlas absurdselt.
„Ma tean, et pole hooaeg,” lausus ta. „Aga lilleturul on saada kõike – millal iganes –, ja kui noorpaar tahab raha raisata, pole mul vastuväiteid.” Ta rajas endale läbi rahvarohke sissepääsu teed. Püsisin otse tema kannul, tõmbudes kössi iga kord, kui ämbrid, küünarnukid ja õlad mu keha riivasid.
Lilleturu sisemus oli nagu koobas, õõnes ja akendeta, metallist lae ja tsementpõrandaga. Mullast ja valgusest ilma jäetud lillemere sobimatus sellesse keskkonda ajas mu närvi. Lilleputkad olid üle kuhjatud hooajalilledega, mis õitsesid ka minu aias, aga siin olid ära lõigatud ja kimpudena eksponeeritud. Lillemüüjad kauplesid troopiliste õite, orhideede, hibiskuste ja eksootiliste taimedega, mille nime ma ei teadnud ning mis pärinesid sadade kilomeetrite kauguselt. Noppisin edasi kihutades kannatuslille ja pistsin vöö vahele.
Renata sõrmitses päevalilli nagu raamatulehti. Ta vaidles hinna üle, eemaldus korraks ja tuli tagasi. Mõtlesin huviga, kas ta on alati olnud ameeriklane või on ta kasvanud üles paigas, kus kauplemine on elustiil. Tal oli kerge aktsent, mille päritolu ma ei suutnud kindlaks määrata. Ülejäänud külastajad astusid lilledele lähemale, ulatasid sularaharulli või krediitkaardi ning lahkusid, lilleämber käes. Renata aga jätkas kauplemist. Lillemüüjad paistsid olevat temaga harjunud ja vaidlesid ainult moepärast vastu. Nad näisid teadvat, et lõpuks võidab tema, ja nii see ka läks. Ta surus puntra kuuekümne sentimeetrise tüvega oranže päevalilli minu käes olevasse ämbrisse ning kihutas järgmise kioski juurde.
Kui ma tema juurde jõudsin, hoidis ta käes tosinat veest tilkuvat kallat, mille roosad ja oranžid kroonlehed olid tihedalt rullis. Varte otstest tilkuv vesi nõrgus ta puuvillase pluusi õhukestesse varrukatesse ja kui ma talle lähemale läksin, heitis ta lilled minu poole. Vaid pooled maandusid tühja ämbrisse; kummardusin aeglaselt, et ülejäänud kokku korjata.
„Ta on esimest päeva tööl,” selgitas Renata müüjale. „Ta ei tea veel, et tegutseda tuleb kiiresti. Viieteist minuti pärast on su liiliad läinud.”
Libistasin viimase lille ämbrisse ja ajasin end sirgu. Kaupmees müüs tosinat liiliasorti: tiigerliiliad, kirjud liiliad, kuningliiliad ja säravvalged casablanca liiliad. Pühkisin avatud õiega kirju liilia kroonlehelt õietolmukübeme, kuulates samal ajal Renata hinnaläbirääkimisi. Paisanud õhku numbrid, mis olid tunduvalt madalamad eelmiste ostjate makstud hinnast, tõmbas ta korraks hinge, et vastus ära kuulata, aga jäi äkitselt vait, sest müüja oli nõusse jäänud. Tõstsin pilgu.
Renata tõmbas rahakoti välja ja lehvitas õhukest rahapakki otse müüja näo ees, aga mees ei sirutanud kätt ega võtnud raha vastu. Mees vaatas mind. Ta pilk mõõtis mu pealaest jalatallani üle: alustas pulkas juustest, rändas üle näo, tegi kiire ringi ümber rangluu, kõrvetas varrukatega kaetud käsivarsi, ning jäi pidama kleepuval pruunil õietolmul mu sõrmeotstes. Ta pilk oli nagu sissetung. Pigistasin käes oleva ämbri äärt nii tugevalt, et sõrmenukid valgeks läksid.
Renata käsi jäi õhku rippuma ja ta lehvitas kannatamatult rahatähti. „Vabandage?”
Mees sirutas käe välja, et raha haarata, aga ei lõpetanud jultunult mu keha uurimist. Poolelijäänud tegevust jätkates põrnitses ta mu mitmekihilist seelikut ning uuris sokkide ja dressipükste vahelt paistvat nahatriipu.
„Victoria,” ütles Renata minu suunas sõrmi nipsutades. Ta tegi pausi, oodates, et ka lillekasvataja end tutvustaks, aga mees ei teinud seda.
Mehe pilk pöördus järsult tagasi mu näole. Meie pilgud haakusid. Ta silmades oli midagi rahutukstegevat – neis vilksatas äratundmine – ja see köitis mu tähelepanu. Meest silmitsedes jäi mulje, et tegu on inimesega, kes on läbi elanud sama palju kui mina, ehkki teisel moel. Jõudsin järeldusele, et mees on minust vähemalt viis aastat vanem. Parkunud naha ja sügavate joontega nägu reetis, et ta teeb füüsilist tööd. Kujutasin ette, kuidas ta ise oma lilled istutab, nende eest ise hoolt kannab ja ise ka saagi koristab. Selle tulemusel oli ta keha sitke ja muskliline, ning kui ma omakorda teda uurima jäin, ei naeratanud ta ega pilgutanud silmagi. Kindlasti oli ta oliivikarva nahk soolane. Selle mõtte juures hakkas mu süda põksuma, aga mitte hirmust, vaid tundest, millele ma ei osanud nime anda ja mis tekitas mu kehas kuumalaine. Hammustasin huulde ja sundisin end talle uuesti otsa vaatama.
Mees tõmbas ämbrist üheainsa oranži tiigerliilia õie.
„Võtke,” lausus ta seda mulle ulatades.
„Ei,” ütlesin. „Ma ei armasta liiliaid.” Ja ma pole kuninganna, mõtlesin.
„Võiksite armastada,” sõnas ta. „Need sobivad teile.”
„Kust teie teate, mis mulle sobib?” Pikemalt mõtlemata napsasin ta käes oleval liilial õie otsast. Kuus teravatipulist kroonlehte langesid maha, õie südamik tsementpõranda poole. Renata ahmis ehmatusest õhku.
„Ei tea tõesti,” ütles mees.
„Selge see.” Kiigutasin süles olevat lilleämbrit, lootes hajutada kehast kiirgavat kuumust. Liigutused tõmbasid mu värisevatelt käsivartelt tähelepanu eemale.
Keerasin end Renata poole. „Lähme välja,” viipas ta peaga hoone sissepääsu poole. Ootasin, et ta midagi lisaks, mõeldes õudusega võimalusele, et olen paugupealt vallandatud – vähem kui tund aega pärast esimesele töökohale asumist. Aga Renata pilk oli jäänud pidama järgmise kioski ees kasvavale järjekorrale. Üle õla mulle otsa vaadanud, märkas ta, et ma ei kavatsegi end liigutada ja kergitas hämmastunult kulme.
„Mis juhtus?” päris ta. „Mine välja ja oota mind kaubiku juures.”
Läbi rahvahulga trügides rajasin endale teed väljapääsu poole. Mu käsivarred tõmbusid lilli täis ämbri tassimisest krampi, aga ma viisin selle puhkuseks peatumata parkimisplatsile. Panin ämbri maha alles Renata kaubiku juures ja vajusin kurnatult kõvale betoonile.
Seitsmes peatükk
PIMEDATE AKENDE TAGANT JÄLGIS MIND ELIZABETHI VALVAS PILK. OLIN SELLES kindel, ehkki ei näinud klaasi taga ta keha siluetti. Tagauks jäi suletuks. Vaatasin värisedes, kuidas päike mu vaateväljast kadus. Mul on aega kümme minutit, mitte rohkem, enne kui jään pimedusse lusikat otsima.
Mind oli lukustatud ukse taha jäetud ka varem. Esimesel korral olin olnud viiene, mu punnis kõht oli pidevalt tühi ja ma olin majas, kus oli liiga palju lapsi ja õllepudeleid. Olin köögipõrandal istudes jälginud tibatillukest valget chihuahua’t, kes keraamilisest kausist õhtusööki sõi. Nihkusin talle kadedust tundes vähehaaval lähemale. Ma ei kavatsenudki koera toitu nahka pista, aga kui kasuisa märkas, et mu nägu on vaid paari sentimeetri