Õhtu rannal. Kristjan Sander
kasutada veel kaks toredat inimest! Tegelikult on see lausa topeltmõrva moodi. Olid ju kõik, kes minevikus isiksuse lõhestumist ravisid, üksiti ühe kaasisiksuse mürgitanud?
Üheksa oleks veel kolm korda eetilisem, aga siis ei jõuaks keegi enam midagi asjalikku teha. Nii lihtne või keeruline see oligi. Igasugune tegevusetus oli niigi kadunud, kõigil oli nüüd kiire. Tänavakuritegevust polnud enam olemas. Mitte keegi ei jõlkunud niisama, et möödakäijatele ajaviiteks üle tahi anda. Kellelgi polnud enam aega, mida viita. Ning selliseid pättusi kaasisiksuste eest varjata oli ka lootusetu. Muidugi tuli vahel ette, et kõik kolm kaasisiksust saavutasid kokkuleppe ja moodustasid kuritegeliku ühenduse, aga äärmiselt harva. Igaühele on kõige võõramad ta enda elukaaslased, sest nood on ainukesed inimesed maailmas, kellega pole kunagi võimalik tutvuda. Kolmas oli ju kuulu järgi täitsa tore mees, kuid kaebaks siiski ta peale kõhklemata.
Toda arenguhüpet sümboliseerisid Valter Ambrosius II jaoks kõige paremini nood kaks minutit, mil ta ootas, et tema naisest saaks tema naine.
22:01
Naine liigutas ennast, lükkas lina tervenisti põrandale, pööras näo mehe poole ja avas silmad. Viie sekundi jooksul sugenes pilku mõte, ta tõstis laisalt käe ja lükkas unemasina peast.
„Kallis, tead, mida ma unes nägin?”
Mees vaatas teda pika pilguga. Sihvakad jäsemed, väike tagumik ja kikkis rinnad, mille nibud olid pärast ärkamist õige heleroosad. Kui natuke liiga suured hambad kõrvale jätta, siis suurepärane keha. Ta silitas naise õlga.
„Pole aimugi.”
„Ilus pikk rohi. Ja lilled…” Irene Blank II naeratas äraolevalt. Mees istus ja jälgis, kuidas elu temasse tagasi voolas. Naise unisus kadus mõne hetkega ja ta muutus asjalikuks. Paari minuti pärast oli laual õhtusöök ja ta sõrmed siplesid tahvli menüüde vahel. Mees istus laua taha, rüüpas lonkshaaval kohvi ja kuulas.
„Täitsa jama, tead. „Rahulikult alanud asi võtab tuurid üles. Pead igal hetkel olema valmis kaitseks ja rünnakuks. Loodetud tulemus ei pruugi niipea ilmneda.” Ma kohe tundsin seda eile, kui neile selle pakkumuse saatsin, et sellest tuleb mingi jama.”
„Horoskoope ei ole mõtet tõsiselt võtta.”
Irene saatis talle solvunud pilgu. „Jajah, sina tead muidugi kõige paremini. Ära hakka jälle peale. Tähed mõjutavad kõike meie ümber.”
Valter ei hakanud jälle peale, vaid rüüpas kohvi ja sõi leiba kodujuustuga.
„Vanade egiptlaste õlleretsept on taastatud. Kujuta ette, vaaraode ja püramiidide aegne, mitusada aastat vana!” Irene jäi mõttesse ja kobrutas kulmu. „Huvitav, kust nad pärmi said?”
Valter rüüpas kohvi ja sõi tüki keeksi. Irene Kolmas pidi kuulu järgi veel hullem olema. Mõni ime, et Valter Kolmas teda nähagi ei kannatanud.
Naine tegutses nagu tuulepööris ja kõik Valteri ümber oli korras ning läikis, enne kui ta arugi sai.
„No mis sa konutad, rasvarull!” naeris Irene ta selja taga ja laksas talle käeseljaga vastu paljast selga. Siis oli ta juba riides ja lehvitas ukse juurest läikiva käekotiga. „Hommikul näeme, tšau!”
Rasvarull istus ja põrnitses kinnilangenud ust. Siis rüüpas ta ära viimase kohvitilga, istus naise kohale ja tõmbas peoga üle tahvli.
„Elustiili muutmise ettepanek. Valter Ambrosius III”
Tegelikult oli Kolmandal muidugi õigus. Igas üksikus punktis eraldi ning igas ettepanekus tervikuna. Ta polnud seni lihtsalt endas veel jõudu leidnud, et toimekas kretiin välja visata ja Esimese elustiil maha hääletada. Iga kord, kui ta naise suurepärast keha oma käte vahel hoidis, lükkas ta selle edasi. Ja naine vist mõistis seda, keppides temaga nii palju, kui jõudis. Eile hommikul näiteks autos…
Ta avas ettepaneku ja jäi seda jõllitama.
Ausalt öelda oli see ta vaheldusrikkas elus esimene kord, kui keegi talle oma miljoni jagamist pakkus.
22:48
Valter Ambrosius II astus metroorongist välja ja liikus inimsummaga kaasa, kõhetu kogu vihmamantlis. Teda ei jälitatud. Valgusjõena suhises kõrvalteele uus rong ja lagunes peatudes vaguniteks. Ta tegi järsu pöörde ja kargas viimasel hetkel enne uste sulgemist peale. Pooltühjas vagunis teatas tabloo talle, kuhupoole ta nüüd sõitis.
22:56
Valter Ambrosius II astus metroorongist välja ja liikus väheste väljujatega kaasa, kõhetu kogu vihmamantlis. Eskalaator viis ta üles ning sellelt paistis kogu perroon nagu peo peal. Teda ei jälitatud.
Ülal, määratu betoonist kupli all, undasid bussid. Ta otsis number 174 peatuse ja jäi ootama.
23:36
Valter Ambrosius II kõndis sildi alt „Autorehvide taastamine” läbi ja avas väikese ukse rehvipumba automaadi taga. Õieti polnudki see uks, vaid pikk ja kitsas elektrikilbi luuk, kust ta ennast silmapilgust kiiremini läbi libistas.
Sosinal öeldud salasõna peale tõusis põrand järgmisele korrusele, kus tillukese hämara toa keskel seisis nahkkattega sügav tugitool, mille selg tema keha all mõnusalt tagasi vajus.
Päris tore tunne on olla üks kahest miljonäri pärijast. Vahetevahel lakkas mõni isiksus olemast või elimineeriti ning seks puhuks oli ette nähtud, et kaasisiksused kuuluvad tema pärijate esimesse ringi. Kõik Valter Ambrosiused olid teadaolevalt lastetud.
Kuigi terve miljonigi eest ei saaks ta siit töölt kuhugi ära minna. Mitte et see muidu asjaks poleks.
Ta surus pähe unemasinat meenutava võru ning alustas teekonda sinna, kuhu teda täna saatsid inimesed, kes olid sisse seadnud selle töökoha ja maksid kaks korda rohkem, kui ülejäänud perekond kokku teenis.
Üksildastesse süngetesse serveritesse viivatele radadele.
3:27
Optimaat tuli reaalaega. Kusagil Võrgu sügavuses langesid nende vestluse bitid vaid nende jaoks loodud serverisse vaid nende jaoks loodud krüptograafilisse laukasse. See ei varjanud üksnes vestluse sisu. See varjas ka ühenduse eksistentsi.
See varjas ka põhimõttelist võimalust, et niisugune ühendus võinuks kunagi eksisteerida. See oli ette nähtud vaid hädaolukorraks. Kunagi varem polnud Valter söandanud mõeldagi võimalusele esitada selle kaudu isiklikku palvet.
See varjas ka optimaadi eksistentsi, kuni ka Valter Ambrosius II ise selles veidike kahtlema hakkas.
Võis ju olla, et ta rääkis algelist Turingi testi läbiva skriptiga, mis asus sealsamas nurga taga ning konstrueeris vastused tema küsimuse põhjal?
4:45
Pärast kolme otsa metrooga, kvartalite kaupa ekslemist koju ruttavate rõõmsate ööinimeste summas, restoranide tulesid, kaldapealsete välikohvikute vaikset muusikat ning üksildasi läbikäidavaid tagahoove, kuhu ta põiganud oli, et kuulatada võimaliku jälitaja samme – pärast kõike seda lõpuks oma kolmekümne üheksandal korrusel asuva pugeriku ukse taga seistes ja taskust sõrmeküüne suurust kapslit õngitsedes teadis ta, et nii see polnud.
Sellest ajast saadik, kui bersergiks saamiseks koerapöörirohtu söödi, on palju vett merre voolanud.
4:55
Irene oli teda oma igavesi ajaviiteuudiseid sirvides oodanud. Riided vajusid nende kehadelt salasõnu kuuldes iseenesest põrandale ja sinna need ka jäid. Valtri huuled liikusid naise pehmel väikeste udemetega nahal ja tolle rinnanibud polnud enam roosad, vaid ümmargused ja punased nagu suured jõhvikad sügisesel rabamättal. Sihvakas keha, millel polnud ainustki üleliigset grammi, pöördus nõtkelt ta käte vahel ja põimis ennast tema ümber. Iga suudluse või õrna näksatusega tilgutas Irene ta verre tilgakese tulikuuma nõret, mis koondus tema alakehas pimedaks jõuks – siis aga vedas naine oma sõrmeotstega mööda ta nahka, seda vaevalt riivates,