Õhtu rannal. Kristjan Sander
kõrge teleantenni otsa tõmmatud Vita pead, mis klaasistunud pilgul sinist taevalappi vahtis.
Veerand tunni pärast istusid nad suitseva lõkke ümber ja sõid oma konserve. Vita pea seisis lõkke ääres telliskivi najal ja vaatas neid.
Tüdruk luksatas.
„Kurat küll, korista see… asi ära!”
Sült ajas noaotsaga oma karbis kallerdist taga.
„Ära vaata, kui ei meeldi. Kui Andrei oleks õigel ajal ärganud, istuks selle asemel poiss ise.”
Andrei mugis suu tühjaks ja ütles siis vaikselt: „Või oleks seal minu pea.”
„Ka võimalik,” nõustus Sült külmalt. „Aga ma ei usu. Vita sai kaks vahikorda järjest ja ime siis, et ära väsis. Une pealt lõigati ära. Sina oleksid värskem olnud.”
Tüdruk heitis talle hävitava pilgu, kuid pidas targemaks tasa olla.
„Nüüd me teame kindlalt kolme asja. Esiteks, et Pull on elus. Teiseks, et ta on meid sihikule võtnud. Tuli ilmselt välisseina mööda, endine dessantlane, nagu ta on. Ja kolmandaks, tal on nüüd automaat. Tal pole enam põhjust ööd oodata. Ta võib meid rinnatise äärest ükskõik kunas valanguga maha tõmmata.”
Kõik oli just nagu siis, kui raadio mängima hakkas. Siis, kui nad olid neljakesi istunud ja kuulanud ametlikku teadaannet vee tõusmise kohta. Nagu tavaliselt, oli kõike võimalikult kaua saladuses hoitud. Alguses räägiti komeedist, mille saba Maa läbib. Siis kosmilisest lumepallist, mis Maa atmosfääri jõudes ära sulab. Siis meteoriidist, mis kuhugi Gröönimaale langeb. Siis räägiti paar päeva sellest, kui napilt me kõik pääsesime.
Ja siis hakkas vesi tõusma.
Ja viimaks anti ka neile teada, et maailmal on lõpp.
Nad olid neljakesi roheliste seintega köögis istunud, kuulanud teadaannet, mida teist päeva vahetpidamata korrati, ja arutanud, mida teha. Linnast välja sõita polnud vähimatki mõtet – kõik teed olid paanikas masside poolt umbe aetud ja lähimad mäed tuhandete kilomeetrite kaugusel. Tänavad olid välja surnud, teede ääres vedelesid majakraami hunnikud, mida kurat teab miks oli korteritest välja tassitud, ning kuum tuul keerutas kesksuvist tolmu üle kõige selle. „Rahvas põgeneb linnast välja, põldude ja heinamaade vahele,” oli Mikan öelnud. „Põgeneb mitmekümne meetri kõrgustest majadest lauskmaale. Midagi mõttetumat on raske ette kujutada.”
„Nad kõik loodavad, et murravad mägedeni läbi,” oli vastanud Juurikas ja püstoli kokku pannud.
Ning kumbagi neist pole enam. Ja automaat on jälle Pulli käes.
„No nii, Lumehelbeke,” ütles Sült ja viskas tühja konservikarbi jõllitava pea poole. „Korista see segadus ära!”
Plika vaatas, kuidas karp veeres, ja võpatas.
„Mina… seda ei puutu,” ütles ta vaikselt.
„Puutud küll. Võtad tukast kinni ja viskad üle parda. Marss-marss!”
Andrei tahtis midagi öelda, aga Sült tõstis käe järsu liigutusega kabuurile. Lumehelbeke tõusis vankuvail jalul.
„Mis sa temaga niimoodi…?” sisistas Andrei, kui nad olid kahekesi jäänud. Sült heitis pilgu üle õla. Katuse servani oli sadakond meetrit.
„Las õpib. Me elame nüüd teistsuguses maailmas, mida rutem harjub, seda parem. Aga mis sa arvad, miks Pull Vita keha kaasa võttis?”
„Ega sa ometi…?”
„Just nimelt. Ta on elukutseline kõrilõikaja, Tšetšeenia ja Turkmeenia veteran. Ta on kindlalt otsustanud ellu jääda, nii palju ma teda tunnen. Praegu soolab liha sisse ja õhtul tuleb meie ülejäänute ja konservide järele.”
„Mis me teha saame?”
„Suurt midagi… Kuradi kahju, et ta siis kodus polnud, kui me neile külla läksime. Nüüd on ennast kuskil all sisse seadnud, võib-olla isegi allpool veepiiri. Küte, ventilatsioon ja kanalka töötavad, elekter arvatavasti ka. Nad võisid veel enne, kui vesi nii kõrgele tõusis, mõne korteri veekindlaks tihendada. Mis selleks siis ikka nii väga vaja on, makrofleksi ja silikooni. Elavad seal nagu allveelaevas.”
„Miks te ise nii ei teinud?”
Sült kehitas õlgu. „Olekski pidanud tegema. Nupp ei nokkinud.” Selle asemel olid nad end katusele barrikadeerinud. Ja et mõni naine ka oleks, viimasel hetkel Andrei ja tema tüdruku kaasa kutsunud.
„Veealune ehitis on erirajatis. Silikooni ja vahuga ei tee seal midagi ära. Vesi imbub ka läbi betooni. Te lootsite, et vesi jälle alanema hakkab,” ütles Andrei vaikselt. Ta vaatas üle õla sinnapoole, kus Lumehelbeke, selg nende poole, ääre peal istus ja vetevälja vahtis.
„Aga ei hakka. Ma olen ju seda kõike õppinud… Selleks, et vesi nii kõrgele tõuseks, ei piisa ka Gröönimaa liustiku täielikust sulamisest. Suurusjärk on vale. Ja see on nädala ajaga nagunii võimatu. See ei ole tavaline üleujutus. Nii palju vett lihtsalt ei ole kuskilt võtta.”
Sült vaikis ja vahtis taevasse.
„See ei olnud meteoriit, mis Maad tabas. See oli tohutu jääkamakas. Väikese ookeani suurune. Mitusada miljonit kuupkilomeetrit.”
Sült hüppas püsti, kadus korraks putkasse ja tuli tagasi merebinokliga. Ta suunas okulaarid üles, otsis mõne hetke ja jäi siis vahtima.
„Mis on?” küsis Andrei.
„Ah… ei midagi,” vastas Sült mõne hetke pärast. „Mingi lind.”
Andrei jäi vait.
Lumehelbeke naasis, näost kahvatu, kuid rahulik.
Nad seisid rinnatise ääres ja vaatasid. Pilved olid mõneks hetkeks jälle hõredamaks jäänud ja päike pani laigukese vett mõnesaja meetri kaugusel kuldselt särama. Päikesekiired olid niiskes õhus küljelt nähtavad nagu mõnel klassitsistlikul maalil.
„Ei jõua meieni,” ütles Lumehelbeke nukralt.
Tinane vesi loksus, keerutades majade ümber kõikvõimalikku rämpsu, mis oli piisavalt kerge, et mitte põhja vajuda. Hais oli nagu juhuslikult sigala taha ehitatud keemiakombinaadis ja vaba veepinda kattis naftasaaduste vikerkaarevärviline kiht. Kuid kaugelt vaadates oli see ikkagi ilus.
Umbes kilomeetri kaugusel tõusid kobaras järgmised katused. Sült uuris neid binokliga, kuid ei näinud ühtki elumärki.
„Ilma paadita me sinna ei jõua,” ütles ta. „Vahemaa pole suur, aga selles mürgis ujumine on enesetapp. Ja me ei saaks konserve kaasa võtta.”
Tüdruk hammustas huulde.
„Sült… Ma tean, et ilma sinuta oleksime me vee põhjas praegu. Sul oli plaan, meil ei olnud. Me ei jõudnud erilisi varusidki koguda. Ja sul oli täna hommikul õigus. Aitäh, et meid kampa võtsid.”
„Vahet pole…” kostis Sült eemalviibija häälega, siis lasi binoklil silmilt langeda ja naeratas tüdrukule. „Ära selle pärast muretse.”
Läheb, kuidas läheb, mõtles ta ise, sina jääd igal juhul ellu.
„Mis asi see on?” küsis Andrei nende selja taga ja sirutas käe nende vahelt läbi, et osutada. „Puutüvi?”
„Tuleb siiapoole,” ütles Sült mõne hetke pärast.
Binoklis paistis pikk must ese hoopis teistsugune. Selle pind näis olevat kui nikerdatud, sisselõiked kaardusid ja moodustasid kummalise mustri, mis suubus pealmist osa katvasse lainjasse võrgustikku. Kõiges selles oli ühtlasi nii korda kui kaost, võis tunnetada mingisugust süsteemi või loogikat, kuid kõikjal leidus ka keerde ja kääre, mis seda rikkusid.
„Imelik asi,” ütles Andrei. „Anna binoklit.”
Sült ulatas instrumendi talle.
„Tõmbame välja?” küsis tüdruk.
Ese