Õhtu rannal. Kristjan Sander
Või on need silmad hoopis päikesepatareid.”
Ta uuris kollast laigukest kolmanda tiivapaari kinnituskoha all.
„Huvitav, kas nad üldse on suutelised iseseisvalt lendama või on närvisüsteem taandarenenud juhtimissüsteemiks? Vaata, kui neid siit ei käpi, siis nad ei liiguta üldse. Siis võiks arvata, et nad toituvad passiivselt. Muidu sureks nad enne nälga, kui juht suureks kasvab.”
Ta näperdas üht tiivanurka. „Materjal on igatahes tugev…” Elukas ei teinud väljagi.
„Igatahes näib, et me saame siit minema.”
Kui nad minema hakkasid, seisis kahe asemel viis kiili reas. Sült oli jaotanud konservid ja veepudelid kolmeks võrdseks osaks. Kogutud vihmavesi tuli maha jätta. Neil polnud vähimatki tahtmist hakata kandevõimet katsetama.
Andrei oli juba varem looma juhtimist proovinud. Nad tõusid koos Lumehelbekesega kergesti õhku ning jäid umbes kaheksa meetri kõrgusele katuse kohale rippuma. Sült istus oma loomale selga ja asetas nimetissõrme ettevaatlikult laigu ülemise ääre juurde, nagu talle oli näidatud.
Mitte midagi ei juhtunud. Loom seisis nagu terasest kuju.
Ta vajutas kõvemini. Sõrmeotsa ümber tekkis hägusate piirjoontega oranžikas laik, mis kohe kadus, kui ta survet vähendas. Ei mingit liikumist.
Ta kehitas õlgu, kobis maha ja läks järgmise kiili juurde. Tohutud silmad jälgisid teda osavõtmatult.
Ta kompas tervet kollast laiku, kõigepealt ülaäärt, siis muid piirkondi, vasakut ja paremat serva. See pani looma saba laisalt liikuma, kuid liigutuses puudus igasugune erksus. Ülemine sektor ei mõjunud kuidagi.
Krabin katusekattel pani ta võpatama ja tagasi vaatama. Ta ei sallinud, kui ta selja taga midagi toimetati. Andrei ronis maha ja tuli kiirete sammudega tema juurde.
„Mis viga?”
„Ei tööta,” vastas Sült lühidalt.
„Proovi minu oma.”
Nad seisid kahekesi Andrei looma kõrval ja katsetasid. Puudutus Süldi poolt – mitte midagi. Puudutus Andrei poolt – tiivad hakkasid liikuma. Puudutus Süldi poolt – jälle mitte midagi. Puudutus Andrei poolt – jälle liigutus…
Tüdruk maandus nende lähedale ning tuli asja uurima.
„See ei saa nii olla, et ühel inimesel töötab ja teisel mitte!” põrkis Andrei. „Või sa oled liiga raske?”
„Sina oled minust raskem,” kostis Sült vaikselt. „Teil töötab, mul ei tööta. Kogu lugu. Teie lendate ära, mina jään siia.”
„Jätame su siia maha!?” Lumehelbekese hääl oli kime.
„Tulete pärast paadiga järele. Ärge minu pärast muretsege, küll mina hakkama saan.” Ta libistas pilgu üle katuse, putka ja antenni ning laiutas käsi. „Varustust on mul piisavalt, kaabakaid ei karda… Ootan kasvõi nädal aega. Mida rutem te minema hakkate, seda rutem mulle järele tulete. Marss-marss!”
Tüdruk tahtis midagi öelda, kuid mõtles ümber ja sammus oma looma juurde.
Andrei sirutas talle käe.
„Ole tänatud kõige eest! Homme õhtuks tuleme paadiga järele.”
Sült võttis käe vastu. „Ei tasu vaeva,” ütles ta lihtsalt.
Viivu vaatasid nad üksteisele otsa.
„Ära Vita pärast südant valuta. Teda ei oleks ka ükski kiil kandnud. Pole mitte mingit vahet.”
Andrei õlad vajusid kühmu, ta pöördus ümber ja läks.
Loojang jäi pilviseks, kuid horisondile lähenev päike kumas läbi pilvkatte ja täitis õhu kummalise sumeda valgusega. Võibolla midagi niisugust olid kunagi taotlenud benediktiinid, kui nad oma pühakodasid kõrgete ja valgusküllastena kujundasid. Taevas oli tühi nagu maailma loomisel, peale kaugenevate kiilide ei lõhestanud õhku ükski tiivapaar. Kõik kajakad ja veelinnud olid lõpnud või ära lennanud.
Sült tõstis binokli silmile. Kiilide tiivad liikusid nii kiiresti, et näha võis vaid rohelist virvendust kriipsusarnaste kehade kohal.
Kaks nende kohale kummarduvat inimest ei olnud enam eristatavad.
Ta oli lõkke uuesti üles teinud ja vaatas, kuidas kuuest suurest silmast tillukesed tulekeeled vastu peegeldusid. Päikesekuma laskus järjest silmapiirile lähemale, siis leidis taevatera üürikeseks hetkeks pilvedes prao ja särahtas hõõguva rubiinina.
Hetk pärast loojangut jäi tuul päris vakka.
LINN
Semir peatus silla keskel ja vaatas jõge. Koltunud kulu pikad kollased libled ulatusid madalatelt kallastelt tema alt läbi sõudva pruuni veeni, kaugemal ülesvoolu paistsid sügiskülmade näpistatud putkede mustunud kroonid ja veepiirist veidi kõrgemal ulatus linnapoolsel kaldal jõekäänakust sillani kidurate pihlakate harv rida; tuul liigutas nende marjakobaraid ja vool keerutas nende lehti loendamatutes pisikestes keeristes ringiratast.
Isegi pihlakamarjade värvis puudus erksus. Ainus heledam värvilaik oli silla käsipuude külge kinnitatud eredavärviline reklaam, mis kutsus koduperenaisi ostma pesuvahendit „Hüpervärskus”.
Mees pööras pilgu allapoole ja nägi, kuidas otse tema jalge all kuue meetri sügavusel vesi väikesel kärestikul uperpallitas. Jõe põhja kinnituvate taimede paeljad lehed hõljusid igaveses tantsus pärivoolu, justnagu uppunu juuksed. Madalamasse kohta, kuhu need kinnitusid, oli lai keeris kuhjanud igasugust risu. Muu prahi hulgas hulpis ühe kõrvaga vahtkummist Potsataja.
Semir tõmbas vasaku peopesaga üle vihmaniiske näo, hoidis hetke jooksul lõuga peos ja torkas siis käe taskusse. Teise käega ikka veel raudtorust käsipuust kinni hoides hakkas ta jälle edasi astuma. „Lõpuks ometi sõidan minema,” ütles ta endale peaaegu kuuldavalt. Uskumatult tüütu linn. Ta heitis pilgu üle õla, kus jõekallas varjas ta eest neljakorruselisi paneelmaju, millest ühes peitus ta komandeeringuaegne elupaik. Paistsid ainult soojuselektrijaama korstnad ja hiiglaslik gradiir nende kõrval nagu aurava põhjaga tagurpidi ämber.
Hommikust peale oli ta hinge kogunenud tüütu ärritus, ilma ühegi konkreetse põhjuseta, kuid siiski igast pisiasjast toitu ammutav. Linn käis talle närvidele, oli kogu aeg käinud, aga tol viimasel hommikul tundis ta seda kuidagi eriti teravalt. Teisel pool jõega paralleelset teed seisva elumaja kinninaelutatud akendest ühe eest oli keegi mõned alumised lauad ära kangutanud ning aken tundus üksiku vidukil-valvsa silmana. Semir püüdis selle pilku vältida.
Raudteest paremale jäid hiiglaslikud kütusemahutid, mille külgedele oli neid mööda alla voolanud diisel jätnud tumedad triibud ja mille ümber ei kasvanud mitme meetri raadiuses rohulibletki. Semir läks piki raudteeharu neist mööda, pööras koos raudteega, ning juba seisiski perrooni otsa juures. Mees ronis murenenud betoonastmeid pidi perroonile ja vaatas sinnapoole, kust pidi tulema rong. Mulle aitab, vasardas peas. Aitab. Aitab.
Iseendalegi märkamata oli ta hakanud seda sõna mõttes kordama läheneva rongi alguses kauge, kuid iga hetk valjeneva rattajooksu taktis. Siis ilmus vedur kahe pika halli hoone tagant nähtavale ja laskis kuuldavale vile. Mustunud masina prožektor pani korraks udupiisad särama ning enne kui Semir kuidagi reageerida jõudis, oli rong juba möödas. Mitte midagi taipamata jõllitas ta raudteesillalt paistva viimase vaguni tagumist otsa. Keegi istus vaguni katusel. Läbi uduvine näis kuju hägusena.
Semir pööras pilgu vihmast rikutud vineerist alusele, kus kunagi väga ammu võis olla rippunud sõiduplaan, vangutas pead ja hakkas kõhkleval kõnnakul jaamahoone poole minema.
Jaamahoone taga platsi ääres asus väike söögikoht. Vihm oli vahepeal tugevamaks läinud. Semir tõstis jaamahoone ees krae üles, tõmbas pea õlgade vahele ja ruttas üle väljaku. Lompidel hüplesid mullid ja nunnud sagisid paplijuurtest kohrutatud kõnniteel oma igapäevast sagimist. Ükski neist ei vaadanud jaama poolt tuleva mehe poole.
Leti