Aegade julm laul. Tiit Tarlap

      Proloog

      See hilissuvine õhtu jäi Ivor Rennikile alatiseks meelde. Mitte et siis oleks juhtunud midagi liiga eriskummalist. Ei, seda mitte. Kesklinna jõepromenaadil kõndisid hästiriietatud inimesed, kes aegamisi jalutades, kes tõtlikult – aga mitte ülemäära, nagu taolisel kellaajal ikka. Õhk oli soe, kuid mitte lämbe, vaid aastaajale omaselt sametine. Pirukalettide poolt õhkus ninna kutsuvalt meeldivaid aroome.

      Üle rahulikult voogava vetevälja hellitas silmi uusimate kõrgehitiste ja kullatud kuplitega vanade katedraalide segust koosnev lai panoraam, mille vahel kõndisid inimesed – siit vaadates väikesed nagu sipelgad – kes samamoodi asutasid oma enam või vähem õnnestunud päeva meeldivalt lõpetama nagu linlased siinpoolselgi kaldal. Sõidukid meenutasid suuremaid või väiksemaid mardikaid. Kõikjalt, otse igalt poolt õhkus heaolu.

      Ent mitte keegi ei oleks seda valjuhäälselt kuulutanud. Niisugune asi oleks mõjunud absurdselt ja labaselt otsekui riiklik deklaratsioon üleüldisest õnnest just selle ja ainult selle valitsuse ajal. Aga sa lihtsalt teadsid seda niigi. Ja just nii – vaikimisi ning endastmõistetavalt – oli seda meeldiv ja mahe teada.

      Äkki tekkis Ivoril kummaline tunne, et kõik on nii kaunis, nii meeldivalt tühine ja samas unelevalt armas, et see lihtsalt ei saa kauaks kestma jääda. Taolisi mälestusi kirjeldavad inimesed suurte sõdade eelõhtutest.

      Muidugi muutuvad mälestused niisugusteks alles tagantjärele. Ning mitmed näiliselt tühised, mõnikord lihtsalt veidi ebamugavad seigad omandavad hiljem mälus endelise iseloomu. Küllap toimus seesama ka Ivoriga.

      Tollel õhtul jäi tal kokkulepitud kohtumiseni lihtsalt tunnike aega ning ta jalutas piki üht eraautode jaoks suletud äritänavate, mille keskosa täitis suviti kõnnitee aset, servi aga palistasid kirevate presentkatustega välikohvikud ja baarid – ei liiga üksildaselt tühjad ega ka ülearu tülikalt pungil. Neist aegamisi mööda kõndides nautis Ivor vahelduvate jutukatkete kaleidoskoopi, kus ühe vaibudes teine juba kõrvu jõudis ja kolmas hakkas seda just välja vahetama.

      Räägiti sellest, millest ikka: ilmast, lastest, spordist, ärist, poliitikast. Enamiku teemade sisu ei jõudnudki tabada, kui need juba uute ja sedavõrd lühikese kuulamisperioodi jooksul niisama tabamatutega asendusid. Sellest polnud midagi. Ivor ei tulnud siia ju võõraid jutte pealt kuulama. Ta lihtsalt hingas ja tunnetas end kõigi teistega ühes rütmis. Seda oli tore teha.

      Joodi auravat aromaatset kohvi, mis maksis kodus keedetuga võrreldes hingehinda, väikestest pitsidest likööri, mis oli poest ostetuga võrreldes oma kaheksa korda kallim, või kõrgetest pooleliitristest klaaskannudest õlut – ühe kannu hinna eest võisid joodikud pargiservas alla kulistada paariliitrise plastikläniku kaks korda kangemat humalamärga.

      Kuid need inimesed siin olid intelligentsed, haritud, töökad, hästi tasustatud ning võisid seda endale lubada. Ning lubasidki. Miks nad poleks pidanud? Tegelikult hoopis pididki. Ka seltskond oli midagi väärt. Just seltskonna vastuvõetava koosseisu taoline hinnatase kindlustaski.

      Need inimesed, isegi kui nad üksteist iial varem polnud kohanud, olid omad. Nad kuulusid samasse maailma. Nad võisid muidugi omavahel ka vaielda, mille üle iganes, peale ühe – et praegune maailmakorraldus on kõige õigem võimalikest, mis olla saab, ajaloo igavesti õitsev lõpp. Ning nemad ise selle igavesti õitsva tippsaavutuse kahjuks mitte nii igavesed asukad, kuigi ka selle asja parandamise kallal töötati. Nimetatud seisukohtade üle nad mitte ainult et ei vaielnud. Nad ei ühinenud isegi nõustuvaks või kinnitavaks kooriks. Kuna see kõik oli lihtsalt… endastmõistetav.

      Ivor sisenes ühte neist paljudest paikadest, kus võis suhelda kas või võhivõõrastega, aga soovi korral teiste hulgas ka mõnuga üksi olla. Selleks tuli vaid astuda läbi sammulaiuse vahe õblukeses puubarjääris, mis laudadeala tänavaliiklusest eraldas.

      Valiku just selle paiga kasuks otsustas veidi pentsik pisiasi. Nimelt märkas Ivor, kes oli juba peaaegu möödunud, ühe laua taga terashallide juustega vana meest, kelle ees oli… raamat.

      Tõsi, see püsis küll suletuna ja mehe ees seisis ka kõrge klaas määratlematu koostisega kokteili. Kuid ikkagi raamat ka, tõeline paberile trükitud raamat, milliseid noored ja keskealisedki inimesed õigupoolest üldse enam ei lugenud. Tegelikult ei lugenud nad küll eriti ka diskettraamatuid, sest nüüdsel ajal lihtsalt ei loetud enam. Nüüd omandati ja vahetati informatsiooni. Noorte kogu lugemus piirdus koolis kohustusliku kirjandusega, mille autorite ja teoste valiku kohta mäletas Ivor oma vanaisa kunagist hävitavat hinnangut: „Selle koostajate ainus0 eesmärk on teid kiiresti ja igaveseks lugemise juurest eemale peletada.”

      Just tänu vanaisale Ivor siiski luges, kuna hakkas seda tegema juba enne kooli. Kui „peletamisega” vanemates klassides tõsiselt peale hakati, oli tema harjumus juba liiga tugev, et end sellest häirida lasta. Ta ei lugenud küll ehk mitte nii, nagu kunagi ammustel aegadel loeti, aga ikkagi.

      Ja siin oli kellelgi laual päris ehtne paberist raamat. Otsekui kutse. Või provokatsioon. Kas ehk oligi? Ivoril tekkis tahtmine järele uurida. Ta ei teadnud küll, kui kaua hallpea oli siin juba üksi istunud, aga vähemalt seni ei olnud veel keegi liimile läinud. Vahest raamat hoopis peletas? Noh, tema kavatses nüüd minna. Ja vaadata, mis saab.

      Tal oli janu ja kuum kohv selle vastu küll ei aidanud. Pealegi võitles ta viimasel ajal unehäiretega ja püüdis kohvi tarbimist miinimumini viia – mis võis olla küll normaalse inimese maksimum. Niisiis võttis ta letist ühe õlle. Siin oli küll ka lauateenindus, kuid ta ei pidanud oma kahekümne seitsme, noh, peaaegu kahekümne kaheksa aastasi jalgu veel nii vanadeks, et lasta noorte kenade ettekandjate jalgadel nende eest töö ära teha. Kuigi tal näitsikute endi vastu küll midagi polnud.

      Õlle kätte saanud, rüüpas ta tubli sõõmu, et veidi kannu sisu vähendada, vältimaks selle käigu peal üle ääre loksumist, ja leidis, et rüübe on täiesti talutav. Kuigi mitte karvavõrdki parem kui toosama odavate plastpudelite kraam, mida ta mitte just liiga ammusest tudengipõlvest veel päris hästi mäletas. Siis lasi ta kiire pilgu üle ümbruse.

      Situatsioon oli mõistagi endine. Ühes lauas peksid kolm vanemat daami keelt ja jõid kohvi, ajades tassi tõstes väikese sõrme peenutsevalt õieli. Kõrval püüdsid kaks nooremat sorti meest, õllekannud ees ja pikad peenikesed sigaretid näpus, ägedalt žestikuleerides teineteisele midagi uuemast arvutitehnoloogiast selgeks teha. Kolmandas luges keegi vanem härra jahtuva kohvitassi taga kõmulehe (muid enam paberile ei trükitud) kuulutustelehekülge. Ja neljandas istus hallipäine vanamees raamatuga. Kaks lauda jäid täiesti vabaks, nii et Ivoril oli valik. Aga selle oli ta juba läbi piirde sisse tulles ära teinud.

      „On siin vaba või ehk ootate kedagi?”

      Pruunid silmad kortsulises näos pöördusid küsija suunas. „Võtke aga istet, noormees.”

      Ja samal ajal kui Ivor istet võttis, keeras vanahärra raamatut, nii et pealkiri jäi tema poole õigetpidi. Üllatus taolise läbinägelikkuse üle pidi nii selgelt välja paistma, et hallpea tahtmatult naeratas. „Selle pärast te ju tulitegi. Ma olen küll juba kaheksakümne ligi, aga mitte veel purupime.”

      „ROOMA IMPEERIUMI HUKK” luges Ivor pealkirja. Autor oli keegi talle tundmatu saksapärase nimega isik Ernst Kiefer.

      „Ta kirjutas selle minu nooruses,” sõnas vanahärra. „Ka kahekümne esimene sajand oli siis alles noor. Aga paralleelid on hämmastavad. Just paralleelidest Kiefer lähtuski, mitte niivõrd Rooma riigi klassikalisest käsitlusest, millele vaevalt et midagi väga uut oleks saanud lisada. See siin on mõtisklus ühtaegu nii Rooma riigist kui ka meist. Kooliprogrammides seda vaevalt et soovitatakse.”

      Äkitselt meenus Ivorile, kuidas ta tudengina ühel õppevaheajal seisis Colosseumi varemete vahel ja tajus aega. Ning selle kaduvust koos kõigega, mis ennast uhkelt ja rumalalt igaveseks julges pidada. Ning samas vallandus temas mälestus vaevalt kümne minuti eest tajutud EELÕHTU tundest.

      Täiesti