Aegade julm laul. Tiit Tarlap
Olukord oli masendav juba siis, kui ta eelmisel korral Tsitadellist väljas käis, aga mahtus kuidagi veel „korraliste” tänavarahutuste raamidesse. Nüüd oli kriitiline piir ilmselt ammu ületatud.
Ta nägi rusudes tänavatel vähemalt kaht laipa, mille vastu keegi enam huvi ei tundnud. Kui palju neid veel silma eest varjatuna kuskil lebas? Varsti võtavad haigused võimust. Haigused, mille kollapsis tsivilisatsioon on ammu unustanud ning mis töö lõpule viivad.
Ja ometi oli siin kunagi linn. Just see siin tollal linn oligi. Praeguseni säilinud ja Tsitadelliks kutsutav ala oli toona vaid Hills, piiratud ja üsna hästi valvatud territoorium, kuhu varjusid üha enam getostuva hiigellinna rikkamad kodanikud, et säilitada oma kaitstud elustiili igast küljest ähvardava anarhia ja vägivalla eest.
Ivor ei olnud kunagi sügavamalt järele uurinud, kust taoline nimetus pärines. Tsitadelli eraldas muust linnast tõepoolest madal küngasteahelik, mis oli ammu hooneid täis ehitatud. Ent need olid Sayeri künkad, nii et olnuks kõigiti loogiline, kui ka linnaosa oleks kutsutud Sayeriks. Ähmane mõtteseos viitas, et Hillsiks võis rahvasuu selle rahu ja heaolu saarekese nimetada Los Angelese järgi, mis oli aastakümnete eest koletislikus maavärinas rusuhunnikuks raputatud ning kus Beverly Hillsis oli omal ajal samuti rajatud taoline turvaline tsitadell. Millest nüüdseks oli jäänud vaid mälestus.
Nimetus polnudki oluline. Ka seda linnajagu siin ei kutsutud enam ammu Hillsiks vaid lihtsalt Tsitadelliks. Ja sellele ei vaadatud väljastpoolt kuigi heatahtliku pilguga. Miks pidigi – nende vaatekohast, kel polnud ealeski lootust pead tõstva kaose keskelt sinna varjule pääseda?
Mida aga kadestajad ei teadnud, oli kurb tõsiasi, et ka see kindluse ja ohutuse saareke ei olnud nüüdseks enam kuigivõrd kindel ega ohutu. Ei, mitte hiiglaslikule perifeeriale omase seadusetuse ja vägivalla tõttu, mida Tsitadellis endiselt vältida õnnestus. Lihtsalt varude kohaletoimetamine transpordikopterite abil muutus järjest problemaatilisemaks, kuna kütuseressurssid kahanesid ning läks järjest raskemaks neile lisa hankida. Ja maad mööda ei saanud praegu varustamisele mõeldagi. Voorid oleks lagedaks riisutud juba ammu enne kohalejõudmist – võibolla isegi kohaletoojate endi poolt. Lisaks kummitas oht, et äkki varsti ei olegi enam kusagilt midagi tuua.
Lisaks hulgalised pisiasjad nagu elektrivarustus või veevärk ja kanalisatsioon, hoonete kütmine ja prügi äravedu. Kõik see, millele pööratakse tähelepanu alles siis, kui nendega midagi korrast ära läheb. Võib-olla tuleb ka Tsitadellist varsti põgeneda maale, kuhu olid haihtunud need kolm neljandikku kui mitte juba viis kuuendikku ümbritsevast elanikkonnast. Et kanda koos endaga ka sinna näljahäda ja puhkevad epideemiad.
Teistele riikidele ja suurlinnadele ei tasunud loota. Kaos oli ületanud kriitilise piiri ning ühtäkki valla pääsenud igal pool, New-Yorgis ja Pariisis, Moskvas ja Londonis, Tokios ja Bombays. Suurriikidest polnud midagi täpsemat teada ainult Hiina kohta ja kellelgi polnud aega seal toimuvat ka uurida, aga mitmed märgid näitasid, et selleski regioonis ei olnud asi enam kaugeltki päris õige.
Näis, nagu oleks raevust ja ebavõrdsusest keema läinud globaalne maailmasüsteem ühtäkki kõikjal korraga kaane pealt ära löönud. See plahvatas nagu pomm. Väikelinnadest ja küladest, mis olid esialgu säilitanud oma inimnäolise elukorralduse, käisid – ja tõenäoliselt käivad veel – üle rüüstajate hordid nagu katk, levitades ka tõelist katku, mis tappis kolme-nelja päevaga ning mille vastu keegi polnud veel vaktsiini leidnud. Ja kui ka leiaks, siis kes suudaks selles kaoses seda levitada?
Suured sõjad olid globaliseerunud ja läbipõimunud majandusega maailmas ammu mõttetuks muutunud, sest kes kellega õieti sõdima pidi? Kunagised hiigelarsenalid roostetasid ja neid likvideeriti aegamööda. Pealetulevat uut kraami – sedagi ainult sõjatöösturite meeleheitlikul survel – valmistati aina vähem, ehkki järjest kvaliteetsemat. Sellest piisas, et sekkuda paariariikide pisikonfliktidesse või õigemini nende konfliktide peatamisse.
Praegused sündmused näisid olevat sama mõttetuks muutnud ka valitsused. Nad oleksid pidanud püüdma luua organiseerituse saarekesi keset tekkinud kaost ja liitma selle juurde üha uusi alasid, kuni kord on jälle taastatud, kuid ei suutnud sellega hakkama saada. Kõikvõimalikud parteid olid aastakümneid tegelnud vaid üksteise kõrvaletõrjumisega, nii et nad ei mäletanudki enam, et peaksid õigupoolest kodanikke esindama ja nende huvide eest hoolt kandma. Heaolu oli nende arvates ju niigi üldine. Kes aga heaoluni ei küündinud, oli lihtsalt äpu ega väärinudki paremat.
Ja nüüd olid valitsuste – ja ka opositsioonide – liikmed paraku kõige ebapopulaarsemad isikud maamunal. Sest nemad oleksid pidanud küpsevat katastroofi, pingete aastakümnete pikkust paisumist ette nägema ja selle ärahoidmiseks midagi ette võtma, ent tegelesid selle asemel vaid neile valimishääli kindlustavatele huvigruppidele meeldimisega ja igal viisil parteikassade täitmisega. Kõigel muul lasti omasoodu pehkida, peaasi, et järgmistel valimistel endiselt häältesaak kätte saada ja siis saavutatud positsiooni kasutades neli aastat taas segamatult isiklikku kasu taga ajada.
Tõsi, leidus üksikuid sotsiolooge, kes tegid juba ammu hoiatavat häält. Aga millal nad seda ei teinud – põhiliselt selleks, et neid tähele pandaks ja paremale ametikohale edutataks – mõneks nõunikuks või konsultandiks. Ja kes neid ikka kuulas?
Nüüd jäi poliitikutel üle päästa inkognito ainult omaenda ning lähedaste nahk, kui seda ei võtnud mõni juhuslik marodööride kallaletung, valla pääsevad haigused või midagi muud ettenägematut samas vaimus. Hullunud massiga tundmatuna kaasa käratsedes võiski pääseda – iseasi, kui kauaks. Ja see kehtis kõigi kohta. Ainus, mida päris kindlasti teha ei võinud, oli tunnistada, kes nad varem olid.
Iga püssidega, veel parem kui kuulipildujate või granaadiheitjatega varustatud jõuk oli turvalisuse tagamisel usaldusväärsem kui valitsused. Kuni see ei kohanud veel suuremat kampa, kes kavatses mingil territooriumil oma jõugu riigikese kokku klopsida.
Tõsi, jäid veel tsitadellid nagu see siin. Neid jagus küllaga üle kogu maailma. Aga neil ei olnud jõudu välisilma mõjutada. Nad püüdsid ainult meeleheitlikult ise vastu pidada. Ning nendegi puhul tekkis küsimus, kui kaua nad suudavad? Sest nende funktsioneerimine oli paratamatult seotud välisilmaga, viimane aga…
Kõik need troostitud tunded ja teadmised peegeldusid praegu ka Ivori ees seisva jaoskonnaülema kapten Husaki kõikenäinud, habemetüükas näol. Lisaks ilmselgele soovile viibida ükskõik kus mujal, ainult mitte siin.
Kuid nagu Ivor teadis, oli leitnandist kõrgematel politseiametnikel õigus Tsitadelli sissekirjutusele nii enda kui oma pereliikmete jaoks ja seega pidi kapten Husak just nende pärast püsima oma arvatavasti mõttetuks muutunud postil.
Miks tegid seda tema alluvad, jäi vastuseta. Nagu ka see, mille tarvis nad praegu oma relvamagasine hoolikalt lahingpadruneid täis toppisid. Võib-olla valmistuti mõnele seni rüüstajatest avastamata konservilaole ise käppa peale panema, et saak mustal turul millegi väärtuslikuma vastu vahetada.
Kapten uuris nohisedes Tsitadelli rajooni pitseriga volitust ja sinna juurde Tsitadelli linnaosa vanema kantselei enda korraldust osutada Ivor Rennikile igasugust abi kõigi võimaluste piires. Missugust abi Ivor konkreetselt vajas, dokumentides ei seisnud. Tõenäoliselt ei teadnud seda ka väljastajad ise. Tsitadelli ametiasutustes valitsevat tohuvabohu ja ületöötamist arvestades ei tundnud nad selle vastu arvatavasti ka huvi.
Igaks juhuks oli Ivor Teadusuuringute osakonna direktorile, kes need paberid hankis, koguni südamele pannud, et too võimaluse korral asja sisust ei räägikski. Kellelgi polnud vaja teada, et mingil näiliselt tühisel tüübil jätkub jultumust kasutada Tsitadelli seni veel kõikvõimsat abi selleks, et päästa oma pere kaosest, loendamatute hädade käes tõmblevast ja elus põrguks muutunud välislinnast. Ja tahta neile veel ka kohest sissekirjutust pühamast pühamaks muutunud Tsitadelli, kuhu polnud lootust pääseda isegi palju tähtsamate isikute omastel kui seda on mingi ajaloodoktorant, kelle enda järele poleks ulgunud ka ainuski välislinnas veel ära söömata krants.
Direktor Lessingi õnnetuseks – ja Ivori õnneks – ei saanud Teadusuuringute direktor oma tühise alluva soovi kuidagi eirata. Sest muul ajal ka ise üldskaalal suhteliselt