.
ei olnud mingit pistmist ei tänase õhtu ega vanamehe ega tema raamatuga, mis jutustas ennast igaveseks pidanud tsivilisatsiooni paljude jaoks mõistetamatust kokkuvarisemisest. Paine tuli hoopis tema tööst, nii salajasest, et ta ei mäletanudki enam, kui mitu vaikimisallkirja tal selle kohta anda oli tulnud. Ent ometi ühtis see kõik mingil kummalisel moel ka tänase õhtu ja selle kohtumisega.
Kui ta oli end tühjaks rääkinud – see võttis tegelikult vaevalt viis minutit – ja lõpuks ikka veel rusutult vaikis, vaatas vanamees talle mõne sekundi vältel justkui järele mõeldes otsa.
„Teie siis ei kuulu nende hulka, kes usuvad ajaloo lõpu ja igavese edu ning õnne riiki maa peal?” küsis ta siis tuntava irooniaga hääles. Kuid ühtlasi oli selles mingit vandeseltslikku omaksvõtmist.
„Kas teie usute?” küsis Ivor pigem puhtretooriliselt vastu, olles juba niigi aru saanud, mida vanamees arvas.
„Sellel ei ole mingit tähtsust, mida mina usun,” ütles too lihtsalt. „Tähtis on, mida usuvad need, kelle käes on parajasti võim. Või õigemini: mida nad tahavad nii väga uskuda, et lõpuks hakkavadki uskuma. Ja siis peavad nad loomulikult sedasama uskumist pähe taguma ka kõigile teistele. Ja kuldama üle neid, kes nõustuvad tõestama, et kõik muu ongi võimatu. Et veenda inimesi mitte otsima. See, kes teab kindlalt, et öösiti ei ole midagi paremat küünlast, ei leiuta kunagi elektrit. Sest kui ta ei usuks ja elektri leiutaks, mis saaks siis küünlavabrikandist?”
„Mõrvar,” pakkus Ivor naljaga pooleks.
„Või elektrimagnaat,” lisas vanamees. „Kui tal nii palju aru peas on, et taibata: keegi teine võib ka leiutada ja siis pole mõrvast kasu. Parem on vaene leiutaja üles osta ja endale taskusse pista.”
„Nii et igal asjal on ikkagi oma algus ja lõpp, nii küünla kui elektri ajastul?” üritas Ivor kokku võtta. „Miks siis mitte ajalool? Algus tal ju ometi on.”
„Sellega on keerulisem,” muheles taat. „Mul on tunne, et ajalugu käib ringi. Et ta on kogu aeg aina uus, aga lõppkokkuvõttes ikka seesama.”
Ivor oleks peaaegu hüüatanud. Just see mõte teda viimasel ajal rõhuski. Ent ta ei suutnud seda jutuks võtta, esitamata argumente oma töö tallermaalt. Seda ta paraku ei tohtinud, ilma aga jäänuks ta jutt tühjaks sõnakõlksutamiseks ega väljendanuks protsentigi sellest, mida ta tundis.
„Ma arvan, et ajalool siiski on lõpp,” ütles taat äkki. „Ainult et see lõpp ei ole mitte kestev ja igavesti muutumatuks jääv edulugu, mida meile jumal teab kui kaua pähe on püütud puhuda. See lõpp saab olema hirmus. Sest kõigi ajalooliste ajastute lõpud on olnud just niisugused. Kuidas saaks viimane olla erand?”
„Just midagi niisugust ma seal jõe ääres mõtlesingi,” tunnistas Ivor. „Kas just nende sõnadega… See oli rohkem mingi tunne – nagu sisemine tuuleiil.”
„On olemas MÄRGID,” ütles taat. „Ja on inimesed, kes neid märke tajuvad. Mõned tugevamini, mõned nõrgemini. Enamik ei taju neid üldse, sest lihtsalt ei taha. Ja siis on veel üks liik inimesi, kes nii väga tahavad igasuguseid märke näha, et näevad neid igal pool, ka seal, kus neid ei olegi. Nemad ajavadki asja kõige segasemaks. Enamasti mitte tahtlikult – kui nad pole just viimsepäevaga kauplevad petised. Need ausad sorti prohvetid aga ei saa lihtsalt parata, et otsivad ja arvavad ekslikult, et on leidnud. Ka põrgutee olla sillutatud heade kavatsustega.”
Äkki tajus Ivor ümbruses mingit muutust. Mõne hetke vältel ei saanud ta aru, milles asi, siis taipas, et naabruses lakkamatult vadistanud naistrio hääled olid äkki nagu läbilõigatult vaikinud. Ning nende järel ka tehnomehed vahepeal tellitud uute õllekannude taga. Lehelugeja vaikis niikuinii, samuti jäid muutumatuks kohe piirde kõrval kõndijate tekitatud helid.
Läbikäigust astus sisse mees. Võib-olla mitte pikem kui keskmist kasvu, ent silma järgi tugev. Ta kandis kulunud poolsaapaid, neisse surutud mitte kõige värskemas puhtuses, kuid ka mitte just räpaseid teksasid. Ülakeha kattis ebamäärast värvi paljude taskutega ürp. Tumedad juuksed olid vaid paar sentimeetrit pikad ega meenutanud ühtki praegu kantavat soengutüüpi, kuigi mood pakkus üsna mitmeid variatsioone. Juuksed olid mõne aja eest lihtsalt puhta nulliga maha aetud. Habemetüügas oli juustest ehk poole võrra lühem.
Mitte ühtegi neist komponentidest ei saanud pidada just valeks, inimesed käisid vahel palju kummalisemalt riides, ka umbes kolmekümne viiesed nagu see siin. Ometi tundsid kõik äkki, et ta ei kuulu siia. On võõras. Mitte just prükkar või sopajoodik, aga… ikkagi võõras. Vale inimene kõigi nende sadade eriilmeliste hulgas, kes siin tänavatel praegu ringi saalisid. Kõik tajusid seda instinktiivselt, oskamata isegi öelda, mille järgi just. Ta poleks pidanud tulema. Võib-olla oli tema koht pigem pargiservas, kus mitme peale ostetud suuri plastikpudeleid kummutati, või kus iganes. Ainult mitte siin. Üks kolmest daamist vedas isegi pirtsakalt ninaga, kuigi Ivor, kellest võõras lähedalt möödus, küll erilise pesematuse ja kodutuse hõngu ei tundnud. Daam lihtsalt ei tahtnud võõrast siia.
Ent mees oli tulnud, ja libistades ühtaegu terava, kuid samas veidralt looritatud vaate üle kohviku, astus raskel, aga samas vetruval sammul tühja laua juurde ning võttis istet. Ta ei öelnud sõnagi, heitis ainult pilgu leti poole, andes mõista, et tahab tellida. Seda oodates süütas ta aeglaste, mõõdetult rahulike liigutustega sigareti. Sigaret kuulus kõige odavamate, aga kangete kilda.
Esimestena alustasid uuesti juttu tehnomehed. Üksnes nende hääled olid ühtäkki poole vaiksemad. Siis jätkasid ka daamid, aga peaaegu sosinal. Kuulutuste lugeja klõnksatas oma jahtunud kohvi ühekorraga kurku, pani raha lauale ja astus väljapääsu poole.
„Millel me peatusime?” küsis Ivor taadile otsa vaadates, lihtsalt et juttu uuesti üles võtta.
Tolle silmis oli omapärane pilk. Jäi arusaamatuks, kas selles peitus naer, nukrus või koguni mõlemad korraga, kuid see, kuidas ta vaatas, tõi Ivorile külmatunde ihule.
„Me rääkisime märkidest,” ütles ta seejuures täiesti tavalise häälega. „Pigem tuleks vist küsida, miks me jutu pooleli jätsime. Võib-olla oli see ka märk.”
„Ainult mis märk?”
„Mida tean mina?” venitas vana mees ja naeratas nüüd tõepoolest. Kuid Ivor sai selgesti aru, et sel korral oli taadil päris kindlasti oma arvamus, mille ta jättis enda teada ainult vastumeelsusest olla veel üks valeprohvetitest, keda ta ise enne oli maininud. Või vastumeelsusest üldse prohvet olla.
Ivor polnud nii lihtsameelne, et poleks sellest aru saanud. Ta vaid ei osanud seda veel päris täpselt sõnastada, asi näis olevat õige mitmetahuline. Ka aega nappis.
Võõras, kes oli seni sõnagi lausumata juba kord kõik vakatama pannud, tegi seda nüüd jälle. Tüdinud ootamisest, pöördus ta leti poole: „Vabandust, ma ei teadnudki, et siin on iseteenindus. Või kehtib see ainult minu kohta?”
Hääl oli tegelikult üsna meeldiv bariton, kuigi pisut kähe. Väga kerge aktsent – oli raske öelda, tuli see ida- või lõunapoolsest päritolust. Aga see oli vaieldamatult olemas. Ta ei rääkinud isegi eriti valjult, ammugi mitte pealetükkivalt. Ometi vaikis ümberringi taas kõik muu.
Küsimuse toon oli tegelikult ka pisut narritav. Oli ju lahkunud lehelugeja käitumine täpselt näidanud, kuidas siin teenindamine käib. Võtnuks too oma kohvi letist, oleks ta seal kohe ka maksnud, mitte aga raha lauale jätnud, kus see praegugi üleskorjamist ootas – servapidi tühja tassi all, et juhuslik tuuleiil ära ei viiks. Kas neiuke ei söandanud kummalise võõra pärast isegi sellele järele minna? Küllap siit tuleneski võõra küsimuse teine pool – kas iseteenindus on üksnes tema jaoks.
„M-ma k-kohe,” kogeles nooruke ettekandja, nüüd nagu äkitselt ka ilma suudluseta ellu ärganud uinuv kaunitar. „Mida te soovite?”
„Natuke inimlikku soojust, armas noor daam,” naeratas mees äkki ootamatult võluvat naeratust. „Lisaks kaks tassi kõige kangemat kohvi, mis teil leidub ja sinna juurde kolmveerand