Peremehed. Jaan Tangsoo
Murvel, aga ta on juba vanem mees. Pilte täis nagu tapeet. Nähtavasti pikemat aega istunud. Aga ma olen teda linna peal varemgi näinud. Ju ta on kusagilt siia elama kolinud.”
„Tont neid kõiki teab. Ja vaevalt et mu vanagi enam kõiki mäletab, kellega tal omal ajal pistmist on olnud. Nii palju aega on ju mööda läinud.”
„Aga sa küsi oma vana käest. Äkki mäletab.”
„Nojah, ma võin ju küsida.”
Teine peatükk
Ajalehe peatoimetajal on hea tuju. Ja kui nii võtta, siis miks ka mitte – päev on hästi läinud. Täna on jällegi saadud kaks kutset seltskondlikele üritustele. Nii et õhtul saab tasuta nosida ja rüübata. Ehk mõne hea pildigi, mida väljaandes kasutada. Peab ainult fotograafi kaasa võtma.
Äkitselt kostab koputus uksele. Kes see olla võib? Ah jaa, ma kutsusin ju selle praktikandi siia.
„Jah, tule aga.”
Mõne minuti pärast areneb umbes niisugune vestlus.
„No nii. See sinu eelmine lugu oli päris hea. Väljaande loetavus tõusis tublisti. Aga paraku on see kõik praeguseks jällegi minevik. Muide, kust sa sellise asja peale üldse tulid, et too ärimees, kellest sa kirjutasid, on kapipede?”
„Ma sain vihje.”
„Kellelt? Kust?”
„Internetist. Keegi oli internetti vastava vihje kirja pannud. Hakkasin seda uurima ja nii see artikkel sündis.”
„Või nii. Ei tea, kes see küll olla võis?”
„Mina olingi. Ma ise kirjutasin selle kommi.”
„Oi, sa oled kelm. Kuidas maa küll sinutaolist kannab?”
„Mis teha. Hunti toidavad tema jalad. Ise te õpetasite mulle, kui siia ajalehte tööle tulin, et sensatsioonid mitte ei teki, vaid neid tekitatakse.”
„Aga mis siis, kui su trikk välja tuleb?”
„Kuidas ta välja saab tulla? Ega ma seda kommi siis oma arvuti kaudu lendu lasknud. Selliste asjade jaoks on avalikud internetipunktid. Ja ega ma oma artiklis ajakirjanikuna midagi kindlalt ei väitnud. Ma esitasin ärimehe kohta ainult küsimusi ning toetusin neid küsimusi esitades sellele, mida kõneldakse kusagil kuluaarides või mida kuskil sahistatakse. Ja kui internetikommentaar pole sahin, siis mis seda veel peaks olema? Kõik on JOKK. Ons meil lõppude lõpuks ajakirjanduse vabadus või mitte? Ja pealegi, vaadake, kui palju ma kasumit tõin. Ajalehe loetavus ju tõusis. Kõigepealt siis, kui see artikkel ilmus. Edasi siis, kui me sellele loole järgnenud abielulahutusprotsessi kirjeldama hakkasime ning kirsiks tordil oli ju veel see, kui tolle vennikese poeg oma isa pärast koolikiusamise ohvriks langes ja aknast välja hüppas. Mäletate, kuidas tol päeval meie lehte rabati. Ajalehekioskite ümber käis selline möll, et vaata ja imesta. Isegi paar akent lõhuti ära. Tegelikult oleksin ma Bonnieri ajakirjanduspreemiat väärt.”
„Mis sa tahad nüüd öelda, et too jumbu pani aknast välja sinu artikli peale?”
„Aga loomulikult. Mille peale siis veel?”
„Vaevalt küll. Kui tema enesetapp oli üldse selle looga kuidagi seotud, siis ei olnud asi mitte niivõrd sinu artiklis kui sellele järgnenud kommentaarides.”
„Just-just. Seda ma ju räägingi, sest kes andis nende kommentaaride kirjutamiseks algimpulsi? Selle loo all oli kokku kolmsada seitsekümmend kolm kommi. Ja jumbu enesetappu valgustava loo all peaaegu nelisada. Ajalehe veebiväljaanne sai minu initsiatiivi peale tohutu hunniku klikke. Vaat kui palju reklaami te tänu sellele hiljem maha saite müüa.”
„Kiida nüüd ennast jah, provokaatorinäru. No olgu, kurat sinuga. Aga nüüd on meil jällegi sensatsiooni vaja. Sellist, mis esileheküljele sobiks. Väljaande loetavus langeb, selle tõstmiseks on midagi vaja teha. Nii et mõtle. Nuhi kuskilt midagi välja. Pane oma jesuiitlik peakolu tööle.”
„Hapukurgihooaeg.”
„Pole minu asi. Olgu aga olla.”
„Tegelikult mul üks asi isegi susiseb. Täna saan ühe tegelasega kokku, kes lubas huvitavat infi anda.”
„Mis teemal?”
„Ühest küüditajanärust, keda seniajani pole kohtu alla antud.”
Kortermaja ühes elanikega pole oma olemuselt mitte midagi muud kui riigi vähendatud koopia. Selle mudel. Mikroriik makroriigis.
Ühes keskmises Eesti kortermajas elab igasugu indiviide. Mõni sõidab tööle Mercedesega, mõni korjab prügikastide kõrvalt konisid. Mõni lakub päevast päeva ja röögib sealjuures nagu elajas, aga mõni toidab hulkuvaid kasse. Mõni saab ülihästi läbi enamikuga oma naabritest, teine ei saa läbi kellegagi. Karjutakse isegi omaenda mehe, naise või laste peale. Vahetpidamata.
Kortermaja on nagu mosaiik, kuhu elu on ühise katuse alla elama paigutanud erinevaid inimkilde. Ning kõiki neid inimesi ühise nimetaja alla viia on võimatu. Selleks on kõik need, kes siia ilma inimestena sündinud, üksteisest liiga erinevad.
Näidake mulle niisugust kortermaja, kus kõikide elanike vahel valitseks alaliselt täielik üksmeel või kus korteriühistu koosolekutel saavutatakse ühe või teise probleemi lahendamiseks täielik konsensus. Nii, et kõik oleksid sajaprotsendiliselt kellegi ettepanekuga nõus ning vastuolijaid pole.
Te ei ole näinud niisugust maja?
Ei ole.
Mina ka ei ole, sest niisugust maja pole lihtsalt olemas.
Siit edasi võiks aga esitada küsimuse – kui pole võimalik ühe mütsi alla viia isegi kolme-neljakümmet inimest, kes esindavad üheainsa maja kortereid, siis kuidas peab see olema võimalik riigis, kus on peaaegu poolteist miljonit inimest ja igaüks neist laulab oma laulu, millel on oma meloodia ja omad sõnad. Või niisugustes riikides, kus elanike arvuks kümned või isegi sajad miljonid? Kui pole võimalik saavutada üksmeelt mikroühiskonnas, siis kuidas see makroühiskonnaski peaks võimalik olema?
Maja, millest alljärgnevalt jutt, on neljakandiline, pikliku kujuga. Neli korrust ja neli trepikoda, igast trepikojast pääseb kaheksasse korterisse. Keldrisse ka. Kui minna trepist üles, siis vasakule jäävad kahe-, paremale kolmetoalised korterid. Iga korteri juurde kuuluvad ka väheldane köök, vannituba ja tualett. Hoone sai valmis 1977. aastal.
Maja fassaad on kaetud hallikaspruuni krohviga, mis siit-sealt lagunema kipub, ja fassaadil on üheksakümmend kuus akent. Kuusteist trepikojaakent ja veel kuusteist kuuluvad keldritele. Korteritele jääb kuuskümmend neli akent, neist kolmkümmend kaks on köökide ja ülejäänud tubade aknad. Nende vahe seisneb suuruses: köögiaknad on toaakendest kaks korda väiksemad.
Kolmekümne meetri kaugusel asub teine täpselt samasugune kortermaja. Kokku on neid hooneid siin väikeses elamurajoonis kakskümmend kaks. Kõik nad on ehitatud üksteise kõrvale, hästi ligistikku ning enam-vähem sama tüüpprojekti järgi. Mis tähendab seda, et eemalt vaadates jätavad majad täiesti ühesuguse mulje. Nende erinevus seisneb vaid korterite planeeringus ning tubade arvus.
Elamurajoon asub linnakese serval. Ühest küljest piirab seda linn, kolmest küljest lage põld. Pool sellest on viimaste aastate jooksul lepa- ja kasevõsa täis kasvanud.
Majade vahel seisavad lõputud autoderead. Keskeltläbi tuleb iga korteri kohta kaks autot, nii et kui pilk mõnest aknast välja heita, võib varastel hommikutundidel näha kuutkümmet masinat. Tõsi, mõne korteri elanikel või elanikul autot pole, aga mõnes teises on neid seevastu kolm. Perekonnapea sõidab kesklinna tööle oma autoga, tema naine sõidab kesklinna tööle oma autoga ja nende 12. klassis käiv jumbu sõidab kesklinna ja kooli oma autoga. Kesklinn asub otseteed minnes üheksasaja meetri kaugusel.
Umbes kolmandiku autode paagis on Venemaalt salakaubana sisse toodud bensiin, sest selle liiter on mõne krooni võrra odavam kui kohalikes tanklates müüdav. Kes seda osta jõuab, kui kolm autot majas? Masu ajal pealegi.
Keskmine