Peremehed. Jaan Tangsoo
sellele nii või teisiti katastroof. Selline on juba elu seadus.
„Mullivanni sa mulle osta ei jõua.”
„Ameerikasse reisima sa mind ka ei vii.”
„Poliitikut sinust ei saa, sest sa oled ju päritolult teadagi kes?”
„Äris läbilööjat sinust ka ei saa. Ära üldse loodagi.”
Valeri püüdis, nagu jaksas. Rabeles mitmel ametikohal korraga, nii et keel vestil, aga lihttöölisena polnud tal naise soove ikkagi võimalik täita. Lihtsalt ei osanud nii palju pappi teenida, nagu vaja. Rabeles ehitustöölisena vahetpidamata, aga säherdusi summasid, nagu oleks tarvis olnud, ei tulnud kusagilt.
Mõningaid asju ta oma naisele muidugi suutis lubada. Aga neist jäi väheks. Näiteks ükskord kinkis ta oma naisele isegi kuldketi. Ent ei leevendanud proua nõudmisi seegi.
Kinkida naisele kolme tuhande kroonine kuldkett on muidugi hea. Aga kui järgmisel aastal kingid talle sünnipäevaks täpselt samaväärse, siis tõmmatakse nina kirtsu. Ah nii! Mõnitama tuled mind või! Vaat mis naabermaja Eeva oma mehelt sünnipäevaks sai. Eelmisel aastal tehti sünnipäevaks Küprose-reis välja, aga sel aastal mindi juba Austraaliasse känguruid jahtima. Vaat see on mees! Aga miks sinust sellist meest pole?
Valeri ei olnud rehkendanud elu ühe põhilisema raudreegliga – sellega, et näppu kuradile andes pead arvestama, et juba järgmisel korral ei nõuta sinult mitte teist näppu, vaid tervet kämmalt.
Kõige lõpuks kaotas Valerik veel ka töö. Ehitusfirma, kus ta rabeles, läks pankrotti või õigemini aeti pankrotti, aga ega niisuguses väikeses kohas polnudki tal enam nii lihtne uut tööd leida.
Kuu aja pärast ajas naine ta korterist välja. Milleks pidada üleval niisugust rämpsu, kes omale isegi tööd ei suuda leida? Valeri oli leplik sell ja läkski, kuigi tal õigupoolest polnud kusagile minna. Tõsi, see korter oli ostetud küll Valeri palehigis teenitud raha eest, aga kirjutatud naise nimele ja nad polnud ametlikult abielus. Nii et juriidiliselt polnud mehel sellele elamispinnale vähimatki õigust.
Seejärel maandus Valeri ühe tuttava poole ning elas tükk aega seal. Poissmehest tuttaval oli oma maja ning tal polnud Vollile peavarju andmise vastu miskit. Tõsi, varsti tuli küll välja, et majaomanik on põhjatu kõri ja tema maja täielik punker, aga mis siis sellest. Peaasi, et katus pea kohal oleks.
Neil päevil kukkus ka Volli rängalt kärakat panema. Äratas ellu oma hinges uinunud slaavlasetemperamendi ja hakkas jooma. Lausa metsikult. Päevade, nädalate ja kuude kaupa. Lasi end endistel sõpradel joota. Varsti oli ta omadega niivõrd põhjas, et kaotas inimnäo. Hulkus päevade kaupa ringi ja otsis semusid, kes talle ühe korraliku peatäie välja teeksid.
Ja siis algkooliaegne pinginaaber Rein ta tänavalt üles korjaski.
„Kui sul pole kuskil elada, lähed minu vanamehe poole. Ma annan sulle seal ühe toa. Vanamees on esimese grupi invaliid ja teda on vaja hooldada. Kasid teda, kui vaja, aitad tal teist külge keerata, aitad teda peldikusse, käid poes, vaatad, et ta suitsuga voodit põlema ei pane, teed süüa ja nii edasi. Hoiad ühesõnaga pilku peal. Vastutasuks vormistan ma su vana hooldajaks ja nii saad omale isegi haigekassakaardi. Hooldajatasuna hakkad saama nelisada kuus, mina ise maksan sulle tonni kuus juurde. Elamine ja söök saab olema vanamehe kulul, sest raha tal on – ainuke tingimus on see, et sa sinna korterisse mitte mingeid kaabakaid ei vea. Ja kui kärakat paned, siis pane mõistlikult. Vähemalt nii, et sul pilt kogu aeg ees oleks – mine tea, millal papsil sind vaja võib minna. Sedasi saad vähemalt niigi palju otsa peale, et ei pea enam mööda punkreid vedelema ja omale nurgataguseid pidi suitsu-, õlle- ja leivaraha kerjama.”
Jõudnud vanamehe ukse taha, otsib Rein taskust võtme ja lükkab selle lukuauku. Kella lasta pole vähimatki mõtet. Pole mõtet sundida vanameest ukse juurde kooberdama, ning mis Vollisse puutub, siis tema on nagunii oma hommikusel õlleringil. Kell on kümme läbi ja sel kellaajal ta seal harilikult käib. Nagu masin. Täpselt kell kümme marsib uksest välja ja võtab suuna kaupluse poole. Ning ei tule tagasi enne, kui poe taga võpsikus on üks kaheliitrine õlu ära lastud ning siis poodi mindud ja sealt veel teinegi pudel kaasa ostetud. Sellega tuleb ta koju. Aga niisugune käik võtab vähemalt pool tunnikest. Isegi rohkem. Iseäranis siis, kui keegi kaupluse taga kangemat pakub. Volli on oma poiss, heasüdamlik, talle ei keela keegi väikest napsi. Ja miks mitte vastu võtta seda, mida sulle heast südamest pakutakse?
Seepärast Rein vanamehe ukse taga kella laskma ei hakkagi. Avab selle oma võtmega ja marsib kingi jalast võtmata tuppa. Ust avades lööb vastu liisunud kuse- ja tubakahais.
Vanamees on poolkülitsi diivanil ja klõpsib tülpinud ilmel telekapulti. Muudkui ühelt kanalilt teisele, aga see tegevus näib olevat rohkem nagu automaatne, sest ühelegi kanalile ei jää ta püsima kauemaks kui pooleks sekundiks.
„Noh, sa oled täna päris varajane,” ütleb ta Reinule tervituse asemel.
„Kuule jah.”
Seejärel astub Rein akna alla ning lükkab irvakil oleva akna pärani. Hingab paar sügavat sõõmu aknast sisse voogavat karget talveõhku ja istub siis toolile. Vanamehe toas valitsev hais käib närvidele, aga midagi pole teha. Kõnelused sel teemal on mõttetud. Seda enam, et tema võimuses pole nagunii midagi muuta. Ta ei saa ju oma jutuga vanale uusi jalgu alla teha ega tema pidamatusele punni ette lüüa. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Ükskõik kui vastik see ka poleks. Sel teemal õiendamine tähendaks vaid peaga vastu paksu kivimüüri jooksmist. Mis mõte sel oleks?
Ning alati polegi siin asi nii hull kui praegu. Vähemalt haisu poolest. Kõik näib olenevat tuule suunast või siis sellest, kas õhurõhk on tõusmas või langemas. Ühesõnaga ilmast. Mõnikord on toaõhk üsna puhas vaatamata sellele, et aken on peaaegu kinni, kuid mõnikord võib aken täiesti avali olla, aga ruum haiseb nagu peldik. Mõnikord valitseb hais ainult vanamehe toas ega kandu teistesse ruumidesse, aga vahel on jällegi vastupidi. Koridor, Volli tuba ja köök haisevad, aga vanamehe toa õhk on puhas. Nii et omamoodi seletamatu värk.
„Sul midagi vaja ei ole? Kui on, siis ütle, ma saan õhtul tuua, kui tulen.”
Vanamees raputab pead.
„Ma andsin Vollile nimekirja kaasa. Küll tema toob, mis vaja. Ja ei tea, mida mulle siin ikka vaja peaks minema. Suits, naps, väheke süüa ja kogu moos.”
„Ah jah, ma tahtsin su käest ühte asja küsida.”
„Mida?”
„Siia linna olevat mingisugune vend ilmunud, kes on sinu peale hirmus verine. Mul endal pole temaga kokkupuuteid olnud, aga üks tuttav kõneles. Olla sind kõvasti kirunud, et sa olevat ta omal ajal kinni pannud.”
„Mis nimeline?”
„Peeter. Mis kurat ta perenimi nüüd oligi? Midagi M tähega. Marvel või Murvel või midagi taolist.”
„Või nii. Kui vana ta on?”
„Juba vanem mees pidi olema. On see nimi sulle tuttav? Tead teda?”
Vanamees ei vasta. Küünitab selle asemel käe viinapudelini, keerab korgi raginaga maha ja võtab lonksu. Vähemalt sajagrammise. Ning ulatab pudeli Reinule:
„Sa ei taha?”
Rein kehitab õlgu.
„Kurat, ma ei tea. Äkki peab õhtul veel kusagile sõitu minema.”
„Parem ongi. Jääb mulle rohkem,” ütleb vanamees, ning keeranud pudelile korgi tagasi, pistab selle padja alla.
Rein taipab, et vastust oma küsimusele ta ei saa. Niipalju ta oma vanameest tunneb. Kui too mingile esitatud küsimusele paugupealt ei vasta, siis ei tule seda vastust ka hiljem. Ning edasine pinnimine ja pärimine on sel juhul mõttetu. Aga niipalju saab ta siiski aru, et miski näib vanameest selle nimega siduvat. Vastasel juhul poleks ta juttu millelegi muule juhtima hakanud.
„Egas midagi,” ütleb ta toolilt tõustes ja jopelukku raginal kinni tõmmates. „Ma hakkan ka minema. Teen vast kodus ühe uinaku.”
Pärast