Murelik mees. Henning Mankell
rääkis teile.”
„Tegelikult mitte. Aga muudele küsimustele ma ei vasta.”
Hiljem mõtles Wallander, et relvaloo pidi lekitama mõni ta kolleegidest. See võis olla kes tahes, võib-olla koguni Lennart Mattson ise. Või miks mitte Malmö uurija? Kui palju vihje väärt võis olla? Kogu tema politseis töötatud aja jooksul olid lekked pidevalt probleeme tekitanud. Aga mitte kunagi varem polnud need teda isiklikult puudutanud. Ta polnud iialgi mõne ajakirjanikuga ise ühendust võtnud ega ka kuulnud, et mõni ta lähematest kolleegidest oleks seda teinud. Aga mida ta õieti teadis? Täie kindlusega võis öelda vaid, et mitte midagi.
Samal õhtul helistas ta Lindale ja hoiatas, et järgmise päeva lehes on temast lugu.
„Kas sa rääkisid nii, nagu asi oli?”
„Miski ei sunniks mind valetama.”
„Siis pole hullu. Nad jahivad valet. See puhutakse suureks, aga arvatavasti sureb lugu iseenesest välja.”
Sel ööl magas Wallander halvasti. Järgmisel päeval ootas ta, millal telefon helisema hakkab. Kuid helistati ainult kaks korda. Esimene oli Kristina Magnusson, kes oli nördinud, et sündmusest nii jaburalt suur number tehakse. Natuke aega hiljem helistas Lennart Mattson.
„Paha lugu, et sa nendega rääkisid,” kuulutas ülemus noomivalt.
Wallander sattus raevu.
„Mida sa ise oleksid teinud, kui fotograaf ja ajakirjanik su ukse taga seisavad? Nad teadsid kõike pisimagi detailini. Kas sa oleksid ukse nende nina ees kinni löönud või valetanud?”
„Ma arvasin, et sa ise võtsid nendega ühendust,” ütles Mattson taltsalt.
„Siis oled sa rumalam, kui ma arvasin.”
Wallander virutas toru hargile ja tõmbas juhtme seinast välja. Ta helistas Lindale mobiili peale ja ütles, et kui tütar temaga rääkida tahab, siis helistagu mobiilile.
„Tule kaasa,” ütles Linda.
„Kuhu?”
Tütar oli ilmselgelt üllatunud.
„Kas ma polegi siis rääkinud? Me sõidame Stockholmi. Hansu isa saab seitsekümmend viis. Tule kaasa!”
„Ei tule,” vastas Wallander. „Ma jään siia. Mul pole pidutsemiseks tuju. Üksildasest kõrtsiõhtust piisab.”
„Me sõidame ülehomme. Mõtle järele.”
Kui Wallander õhtul voodisse läks, oli ta kindel, et ei sõida kuhugi. Aga järgmiseks hommikuks oli ta meelt muutnud. Naabrid võtavad Jussi oma hoolde. Võib-olla on hea, kui ta mõneks päevaks pildilt ära kaob.
Järgmisel päeval lendas ta Stockholmi, Linda pere tuli autoga. Wallander läks raudteejaama vastas asuvasse hotelli. Õhtulehti läbi lapates nägi ta, et relvalugu oli juba vähem olulisele kohale paigutatud. Päeva suurimaks uudiseks oli erakordselt nahaalne pangarööv Göteborgis, kus neli röövlit kandsid ABBA-maske. Vastu tahtmist läkitas ta mõttes pangaröövlite poole teele tänusõnad.
Selle öö magas ta hotellivoodis ebatavaliselt rahulikult.
4
Håkan von Enke sünnipäeva peeti üüritud peoruumides Djursholmis, Stockholmi rikkas eeslinnas. Wallander polnud seal kunagi varem käinud. Linda kinnitas, et ülikond on täiesti sobiv riietus. Von Enke vihkas smokingut ja frakki, samas armastas ta aga erinevaid mundreid, mida ta oli oma pika mereväekarjääri jooksul kandnud. Kui Wallander tahab, siis võib ta loomulikult ka politseimundri selga panna. Aga ta oli kaasa võtnud ülikonna. Praeguses olukorras ei tundunud mundri kasutamine mõistlik.
Miks oli ta nõustunud Stockholmi kaasa minema, mõtles Wallander, kui Arlanda kiirrong jaama jõudis. Võib-olla oleks pidanud kuhugi mujale reisima. Aeg-ajalt võttis ta ette lühikesi reise Skagenisse, talle meeldis seal piki randa hulkuda, kunstimuuseumis käia ja mõnes pansionaadis laiselda, ta oli Skagenis käinud juba peaaegu kolmkümmend aastat. Ka siis, kui ta aastaid tagasi kaalus politseist lahkumist, oli ta sinna sõitnud. Aga nüüd on ta siin ja peab sünnipäevale minema.
Kui ta Djursholmi jõudis, võttis Håkan von Enke ta kohe oma tiiva alla. Tundus, et mehel oli Wallanderi nägemise üle siiralt hea meel. Õhtusöögil istus ta aukülaliste lauas, ühel pool Linda ja teisel pool kellegi kontradmirali lesk. Admiralilesk Hök, umbes kaheksakümnene kuuldeaparaadiga proua, jõi hoolega veini. Juba eelroa ajal hakkas ta jutustama kergelt kahemõttelisi lugusid. Wallanderi meelest oli proua huvitav, eriti siis, kui selgus, et üks tema kuuest lapsest töötab Lundis kohtumeditsiini eksperdina; Wallander oli kõnealuse lapsega mõned korrad kohtunud ja too oli talle hea mulje jätnud. Peeti palju kõnesid, kuid need olid eeskujulikult lühikesed. Sõjaväelaslikult eeskujulikud, mõtles Wallander. Toostimeistriks oli kaptenleitnant Tobiasson, tema humoorikad kommentaarid olid Wallanderi arvates tõeliselt lõbusad. Kui admiralilesk jupsiva kuuldeaparaadi pärast vahetevahel vaikis, mõtles Wallander endamisi, milliseks tema enda seitsmekümne viies juubel võiks kujuneda. Kes tuleksid peole, kui ta otsustaks peo korraldada? Linda oli rääkinud, et peohoone üürimine oli olnud Håkan von Enke idee. Kui Wallander asjast õigesti aru sai, siis vähemalt tema abikaasa Louise’i jaoks tuli säärane otsus suure üllatusena. Varem oli mees suhtunud kõikidesse sünnipäevadesse ilmselge vastumeelsusega. Kuid järsku muutis ta meelt ja korraldas uhke õhtusöögi.
Kohvi pakuti mugavate istmetega kõrvalruumis. Õhtusöögi lõppedes läks Wallander klaasitud terrassile jalgu sirutama. Villat ümbritses suur aed, omal ajal oli maja kuulunud Rootsi ühele esimesele ja eriti jõukale töösturile.
Ta võpatas, kui Håkan von Enke kuuldamatult ta kõrvale tuli. Von Enkel oli käes nüüdisajal ebatavaline ese – vana piip. Wallanderile tuli tubakapakk „Hamiltons Blandning” tuttav ette. Teismeea lõpus oli ta mõnda aega piipu suitsetanud ja sama tubakat kasutanud.
„Talv,” ütles Håkan von Enke. „Ja ilmateate järgi on oodata lumetormi.”
Von Enke jäi silmapilguks vait ja silmitses tumedat taevast.
„Kui olla allveelaevaga piisavalt sügaval allpool veepiiri, siis pole enam ilmaega kliimatingimusi. Seal on rahu, merepinnast allpool on vaikne, kui vaid piisavalt sügavale minna. Läänemerel aitab kahekümne viiest meetrist, kui pinnal väga tugevat tuult ei ole. Põhjameres on raskem. Ma mäletan ühte korda, kui me Šotimaalt tormiga ära tulime. Kolmekümne meetri sügavusel olime viisteist kraadi kreenis. Polnud eriti mõnus tunne.”
Ta süütas piibu ja vaatas Wallanderit uurivalt.
„Kas see on politseiniku jaoks liiga poeetiline vaatevinkel?”
„Ei. Aga allveelaev on minu jaoks võõras maailm. Hirmutav, tuleks vist juurde lisada.”
Kaptenleitnant tema kõrval imes piibust ahnelt suitsu.
„Olgem ausad,” ütles ta. „See pidu on meie mõlema jaoks igav. Kõik teavad, et selle korraldasin mina. Ma tegin seda mitme oma sõbra palvel. Aga nüüd võime varjuda mõnesse paljudest väikestest ruumidest, mis siin majas on. Varem või hiljem hakkab mu naine mind otsima. Aga senikaua saame rahus olla.”
„Hoolimata sellest, et sa oled päevakangelane,” ütles Wallander.
„See on nagu heas näidendis,” vastas von Enke. „Pinge kruvimiseks ei tohiks peategelane kogu aeg laval olla. Osa intriigi jaoks tähtsaid sündmusi võib väga hästi ka kulisside vahel toimuda.”
Ta jäi vait. Järsku, liiga järsku, mõtles Wallander. Håkan von Enke pilk oli suunatud millelegi tema selja taga. Wallander pööras ringi. Näha oli aeda ja selle taga Djursholmi ühte väiksemat teed, mis kaugemal ühines Stockholmi poole viiva peateega. Wallander silmas teisel pool aeda tänavalaterna all seisvat meest. Mees seisis töötava mootoriga auto kõrval. Heitgaasid kerkisid õhku ja hajusid kollakas valguses.
Wallander tajus, et von Enke on mures.
„Mõni väiksematest ruumidest,” ütles von Enke. „Võtame kohvi kaasa ja paneme ukse kinni.”
Terrassilt