Murelik mees. Henning Mankell
kohta?”
„Minu kohta. Kõrtsis olnud relva kohta.”
„Lennart Mattson on ebatavaliselt vähese jutuga mees. Ma ei tea üldse, mis toimub. Aga olgu öeldud, et me toetame sind.”
„See on vale. Sina vast toetad. Aga kuskilt see lekkis. Politseimajas on palju neid, kes mind ei salli.”
Martinsson kehitas õlgu.
„Nii lihtsalt on. Sinna pole midagi parata. Kellele mina meeldin?”
Nad rääkisid kõigest ja eimillestki. Wallander mõtles, et Martinsson on nüüd ainus kolleeg, kellega ta on Ystadi kolimisest saadik koos töötanud.
Laua ääres istuv Martinsson jättis rusutud mulje. Wallander küsis, kas ta on haige.
„Ei,” vastas Martinsson, „ma pole haige. Aga ma arvestan nüüd sellega, et minu aeg politseis on möödas.”
„Unustasid ka relva kõrtsi või?”
„Ma ei jaksa rohkem.”
Wallanderi suureks jahmatuseks hakkas Martinsson järsku nutma. Ta oli nagu abitu laps, kohvitass käes ja pisarad voolamas. Wallander ei teadnud enam üldse, mida teha. Ta oli aastate jooksul mitu korda varemgi Martinssoni masendust näinud, aga kunagi polnud kolleeg niimoodi murdunud nagu nüüd. Ta otsustas oodata. Kui telefon helisema hakkas, tõmbas ta juhtme lihtsalt seinast välja.
Martinsson kogus end ja pühkis näo kuivaks.
„Ma ei oska ikka üldse käituda!” ütles ta. „Palun vabandust!”
„Mille eest? Teise inimese ees nutmine näitab minu arust suurt julgust. Julgust, mida mul endal kahjuks vist pole.”
Martinsson rääkis oma kasvavast hingelisest segadusest. Ta hakkas oma tööpanust politseinikuna üha rohkem küsimärgi alla seadma. Rahulolematust ei põhjustanud mitte töö, vaid politsei roll muutunud Rootsis. Tundus, et lõhe kodanike ootuste ja politsei tegevuse vahel üha kasvab. Nüüd oli ta jõudnud selleni, et ootas öösiti unetult järgmist päeva, olles kindel ainult selles, et päevast kujuneb järjekordne piin.
„Suvel lähen ma töölt ära,” ütles ta. „Malmös on üks firma, kellega ma ühendust võtsin. Nad tegelevad väikefirmade ja erakinnisvara turvakonsultatsioonidega. Ma saan sinna tööle. Palga eest, mis on praegusest tunduvalt suurem.”
Wallanderile meenus aastatetagune kord, mil Martinsson oli samuti otsustanud töölt ära minna. Tookord õnnestus Wallanderil keelitada teda edasi jääma. Sellest pidi vähemalt viisteist aastat möödas olema. Wallander mõistis, et seekord pole võimalik Martinssoni ümber veenda. Ka tema enda olukord polnud sugugi selline, mis oleks tulevikku politsei ridades helgena aidanud paista. Ehkki turvakonsultandiks ei hakka ta muidugi iial.
„Ma usun, et saan sinust aru,” ütles ta. „Ja minu meelest teed sa õigesti. Vaheta töökohta, kuni oled veel piisavalt noor, et seda teha.”
„Ma saan mõne aasta pärast viiskümmend,” ütles Martinsson. „Kas see on siis noor?”
„Mina olen kuuskümmend,” lausus Wallander. „Sellises vanuses on vananemine juba vääramatu fakt.”
Martinsson jäi veel mõneks ajaks ja rääkis teda Malmös ootavast tööst. Wallander taipas, et kolleeg püüab talle tõestada, et tal on siiski midagi oodata, tema entusiasm pole veel täiesti kadunud.
Wallander saatis ta autoni.
„Kas Mattson on sulle midagi teatanud?” küsis Martinsson ettevaatlikult.
„Prokuröril on valida nelja võimaluse vahel,” ütles Wallander. „Esimene on „suunav vestlus”. Minu puhul nad seda rakendada ei saa. See muudaks kogu politsei naeruväärseks. Kuuekümneaastane politseinik peaks nagu sõnakuulmatu poisike lääni politseiülema või kellegi teise õpetussõnu kuulama.”
„Kas sellest on juttu olnud? See oleks ju täitsa jabur!”
„Nad võivad mulle hoiatuse teha,” jätkas Wallander, „või karistuseks palka vähendada. Viimase võimalusena võivad nad mind lahti lasta. Ma oletan, et mul võetakse palka maha.”
Nad läksid auto juures lahku. Martinsson kadus lumepilve. Wallander läks majja tagasi, lehitses oma kalendrit ja mõistis, et õnnetust õhtust, mil ta oma relva maha unustas, on nüüd möödunud üks kuu.
Ta jäi ka pärast kipsi mahavõtmist haiguslehele. 10. aprillil avastas Ystadi haigla ortopeed, et Wallanderi käeluu pole paranenud nii, nagu ta oleks soovinud. Ühe kohutava silmapilgu jooksul kartis Wallander, et ranne murtakse uuesti lahti, aga arst rahustas teda ja lubas muid mooduseid kasutada. Oluline oli, et Wallander rannet ei liigutaks, seepärast ei saanud ta ka tööle minna.
Pärast ortopeedi juures käimist jäi Wallander linna. Ystadi teatris mängiti sel õhtul Ameerika ühe kaasaegse autori etendust. Wallander sai pileti Linda käest, tütar oli külmetunud ega saanud ise minna. Teismelisena oli tütar mõnda aega unistanud näitlejaks saamisest. Aga see tahtmine läks kiiresti üle. Nüüd oli ta tänulik, et oli oma andetusest nii kiiresti aru saanud. Wallander ei pannud tütre hääles tähele vähimatki pettumust, kui too sellest rääkis.
Juba umbes kümne minuti pärast hakkas Wallander kella vaatama. Etendus oli igav. Keskpärased näitlejad vahetasid aeg-ajalt repliike laval, riiulil, laual või aknalaual. Etendus, mis kõneles laguneva perekonna sisepingetest, lahendamata konfliktidest, valedest, luhtunud unistustest, ei äratanud temas huvi. Kui vaheaeg lõpuks algas, võttis Wallander garderoobist oma jope ja lahkus teatrist. Ta oli teatrisseminekut oodanud ja tundis nüüd pettumust. Kas viga oli temas või oli etendus tõesti nii igav, nagu talle tundus?
Ta oli jätnud oma auto raudteejaama juurde. Ta läks üle rööbaste ja mööda sissetallatud rada punase jaamahoone taha. Järsku löödi teda selga ja ta kukkus. Tema ees seisid kaks noort meest, võib-olla kaheksateist-üheksateist aastat vanad. Ühel oli seljas kapuutsiga dressipluus, teisel nahkjope. Kapuutsiga poisil oli nuga käes. Kööginuga, jõudis Wallander mõelda, enne kui nahkjopega poiss teda näkku lõi.
Ülemisest huulest hakkas verd jooksma. Ta sai uue hoobi, seekord vastu laupa. Poiss oli tugev ja lõi kõvasti, justkui sunniks teda takka raev. Siis hakkas ta Wallanderi riideid rebima ja kähistas, et tahab rahakotti ning mobiiltelefoni. Wallander tõstis enesekaitseks käe. Ta jälgis pilguga kogu aeg nuga. Järsku taipas ta, et poisid on rohkem hirmul kui tema ja tal pole vaja käes värisevat nuga karta. Wallander võttis hoogu ja lõi nuga hoidvat poissi. Hoop läks mööda, kuid ta rabas poisi käest kinni ja väänas seda. Nuga kukkus maha. Samal ajal tundis ta kuklasse antud tugevat hoopi ja kukkus uuesti. Löök oli nii kõva, et ta ei suutnud enam tõusta. Ta oli põlvili, tundis läbi püksisäärte niiske maapinna külmust ja mõtles, et nüüd võib järgneda noahoop. Aga midagi ei juhtunud. Kui ta üles vaatas, olid poisid kadunud. Ta katsus käega kukalt, käsi muutus kleepuvaks. Aeglaselt tõusis ta püsti, silme ees läks mustaks ja ta haaras kinni raudteerööpaid ääristavast tarast. Ta tõmbas mõned korrad sügavalt hinge ja läks natukese aja pärast edasi. Poisid olid kadunud. Kukal veritses, aga mitte nii palju, et ta poleks verejooksu peatamisega ise kodus hakkama saanud. Tegemist ei ole arvatavasti isegi mitte kerge peapõrutusega.
Ta jäi autosse istuma ega keeranud võtit. Ühest maailmast teise, mõtles ta.
Ma istun teatris, kuhu ma ei kuulu, lähen sealt ära ja satun maailma, mida ma enamasti näen ainult kõrvalt. Nüüd olin mina see, keda löödi ja ähvardati.
Kõige rohkem mõtles ta noa peale. Ükskord, kui ta noore politseinikuna Malmös tööd alustas, oli üks hullumeelne teda Pildammsparkenis rängalt pussitanud. Kui noatera oleks tema kehasse tunginud vaid mõni sentimeeter kaugemal, oleks see sattunud otse südamesse. Siis poleks tal olnud kõiki neid aastaid Ystadis, ka Linda suurekskasvamine oleks tal nägemata jäänud. Tema elu oleks lõppenud enne, kui see õieti alatagi sai.
Ta mäletas oma toonaseid mõtteid. Aeg antud elada, aeg antud surra.
Autos oli külm. Ta pani mootori käima ja keeras soojenduse peale. Ikka ja jälle lasi