Murelik mees. Henning Mankell
siis juhatati Wallander väikesesse, pruunide seinapaneelide ja pehme nahkmööbliga ruumi. Wallander märkas, et toal pole aknaid. Håkan von Enke jälgis ta pilku.
„Sellele, et siin näeb välja nagu punkris, on oma seletus,” ütles ta. „Kolmekümnendatel aastatel kuulus maja paar aastat mehele, kes oli paljude Stockholmi ööklubide omanik, enamik klubidest olid muide ebaseaduslikud. Igal öösel sõitsid relvastatud kullerid ringi, korjasid kassa kokku ja tõid siia. Siin toas oli tookord suur seif. Siin istusid ka tema raamatupidajad, lugesid raha üle ja panid seejärel rahapakid seifi. Kui omanik oma kahtlaste äridega kinni kukkus, lõigati seif lahti. Mehe nimi oli Göransson, kui ma ikka õigesti mäletan. Ta sai pika vanglakaristuse, mida ta ei suutnud välja kannatada. Ta poos ennast Långholmeni vanglas oma kongis üles.”
Von Enke jäi vait, maitses kohvi ja imes kustunud piipu. Ja selles ruumis, mille tugevatest seintest peoliste melu vaevu läbi kostis, taipas Wallander, et Håkan von Enkel on hirm. Oma elu jooksul oli ta palju kordi näinud, kuidas inimene on ärevil, kas siis kujutletud või tegelikel põhjustel. Ta oli kindel, et ei eksi.
Jutuajamise algus oli kobav, von Enke rääkis varasematest aastatest, mil ta oli veel aktiivses teenistuses mereväeohvitser.
„Sügis 1980,” ütles ta. „Sellest on nüüd juba väga palju aega möödas, terve põlvkond, kakskümmend kaheksa pikka aastat. Mis sina sel ajal tegid?”
„Ma töötasin Ystadis politseinikuna. Linda oli väga väike. Ma tahtsin oma vanale isale lähemale kolida. Mõtlesin ka selle peale, et Lindal on selles keskkonnas parem kasvada. Vähemalt oli see üks põhjustest, miks me Malmöst ära kolisime. Mis hiljem edasi sai, see on juba hoopis teine lugu.”
Tundus, et von Enke ei kuulanud teda. Selle asemel jätkas ta oma jutustust.
„Mina töötasin tol sügisel idaranniku mereväebaasis. Kaks aastat varem tulin ära meie ühe parima allveelaeva Sjöormeni1 kapteni kohalt. Allveelaevnikud nimetasid seda alati lihtsalt Maoks. Mereväebaasis olin ainult ajutiselt. Ma ise tahtsin merele tagasi, aga eesmärk oli, et tutvun kogu Rootsi merekaitse operatiivjuhtimisega. Septembris oli Varssavi pakti riikidel Ida-Saksa rannikul ja Pommeri lahes mereõppus. Õppuse nimi oli MILOBALT, mul on see siiamaani meeles. Selles polnud midagi imelikku, nende sügisõppused olid umbes samal ajal kui meie omad. Tookord oli neil aga ebatavaliselt palju laevu kohal, sest nad harjutasid niihästi meredessanti kui ka allveelaeva ülestõstmist. See õnnestus meil ilma erilise vaevata teada saada. Kaitsejõudude sidetalituse teatel oli Vene sõjalaevadel tihe kontakt oma Leningradi lähedal asuva baasiga. Aga kõik oli nagu tavaliselt, me jälgisime, mis nad teevad, ja märkisime oluliseks peetava oma logiraamatutesse. Siis tuli too neljapäev, 18. september, seda kuupäeva ei unusta ma vist iialgi. Ootamatult helistas rannikulaevastiku ühe puksiirlaeva, HMS Ajaxi valveohvitser ja teatas, et nad on avastanud Rootsi vetes võõra allveelaeva. Ma mäletan, et olin mereväebaasi ühes kaardiruumis ja otsisin Ida-Saksa ranniku detailsemat kaarti, kui ärevil ajateenija tuppa tormas. Ta ei suutnudki mulle seletada, mis juhtunud on, aga ma läksin tagasi baasi staapi ja rääkisin ise Ajaxi valveohvitseriga. Ta ütles, et oli näinud läbi kiikri kolmesaja meetri kaugusel järsku allveelaeva antenne. Viisteist sekundit hiljem allveelaev sukeldus. Valveohvitser, terane mees, ütles, et allveelaev oli tõenäoliselt olnud üsna veepinna lähedal ja hakkas pärast puksiirlaeva märkamist sukelduma. Ajax oli sel hetkel Huvudskärist lõuna pool ja allveelaeva kurss oli edelasse, see tähendab, et ta asus paralleelselt Rootsi territoriaalvete piiriga. Aga kindla peale Rootsi poole peal. Üsna kiiresti sai järele uuritud, kas sel ajal võis olla selles kohas ehk mõni Rootsi allveelaev. Ei olnud. Võtsin Ajaxiga uuesti raadio teel ühendust ja küsisin valveohvitserilt, kas ta oskab nähtud masti või periskoopi kirjeldada. Sain kohe aru, et tegemist oli seda tüüpi allveelaevaga, mida NATO nimetab Whiskeyks. Ja neid kasutasid tol ajal ainult venelased ja poolakad. Usutavasti saad aru, et pärast selle info saamist hakkas mul süda kiiremini lööma. Samas oli mul veel kaks küsimust.”
Von Enke tegi pausi, nagu oodates, et Wallander peaks teadma, mis küsimused need olid. Ukse tagant kostis kaugenevat naeru.
„Küllap mõtlesid, kas allveelaev on Rootsi vetes kogemata,” ütles Wallander.
„Nagu tookordki väideti, kui Vene allveelaev Karlskrona lähedal madalikule sõitis.”
„Sellele küsimusele oli mul vastus juba olemas. Ükski teine sõjalaevastiku laev ei ole navigeerimisel nii hoolikas nagu allveelaev. See ütleb kõik. Allveelaev, millele Ajax peale sattus, oli seal kindla eesmärgiga. Siit järgmine küsimus: mis see eesmärk oli? Pinna lähedusse tõusta ja allveelaeva õhutada, ilma et neid avastataks? Sel juhul oli see märk, et meeskond polnud piisavalt valvas. Aga loomulikult oli ka teine võimalus.”
„Allveelaeva meeskond tahtis, et neid avastataks?”
Von Enke noogutas ja püüdis tõrkuvat piipu uuesti süüdata.
„Sel juhul,” jätkas ta, „oli puksiirlaev ideaalne võimalus. Niisuguse laeva pardal pole isegi ragulkat, muust relvastusest rääkimata. Ja samuti pole selle meeskond kokkupõrke korral tegutsemiseks välja koolitatud. Kuna ma olin ülemus, võtsin ühendust vägede ülemjuhatajaga ja ta nõustus minuga, et meil tuleb otsekohe välja saata helikopter, millel on varustus allveelaeva otsimiseks. Helikopter saigi sonarikontakti liikuva objektiga, mille me klassifitseerisime allveelaevaks. Esimest korda elus pidin andma käsu tule avamiseks muus situatsioonis kui õppusel. Helikopter heitis hoiatuspommi. Seejärel allveelaev kadus, me kaotasime sellega kontakti.”
„Kuidas see sai lihtsalt kaduda?”
„Allveelaevadel on palju võimalusi nähtamatuks muutuda. Nad võivad laskuda sügavale lõhedesse, varjata end kaljuseina ääres, ka jälitajate sonarit saab eksitada. Me ei leidnudki enam allveelaeva üles, kuigi saatsime välja mitu helikopterit.”
„Aga võib-olla sai see vigastada?”
„Nii need asjad ei käi. Esimene pomm peab rahvusvaheliste reeglite järgi olema hoiatuseks. Alles hiljem võib sundida allveelaeva tuvastamiseks pinnale tõusma.”
„Mis edasi juhtus?”
„Õigupoolest mitte midagi. Alustati uurimist. Leiti, et ma käitusin õigesti. Võib-olla oli see eelmäng sellele, mis järgnes kaks aastat hiljem, kui Rootsi territoriaalvetes ja eeskätt Stockholmi saarestikus hakkas tihedalt allveelaevu liikuma. Küllap oli kõige tähtsam tõestus, et venelaste huvi meie vete vastu on sama suur nagu alati. See toimus ajal, mil keegi ei uskunud, et Berliini müür langeb või kogu Nõukogude Liit kokku kukub. See kipub kergesti ununema. Külm sõda polnud sugugi möödas. Pärast Utö intsidenti suurendati tublisti mereväele eraldatavat raha. Aga see oli ka kõik.”
Von Enke vaikis ja jõi kohvitassi tühjaks. Wallander tahtis parajasti püsti tõusta, kui mees uuesti rääkima hakkas.
„Ma pole veel lõpetanud. Kaks aastat hiljem see kordus. Selleks ajaks oli mind edutatud ja kuulusin Rootsi merekaitse kõige kõrgema juhtkonna hulka. Meie peakorter oli Bergas, operatiivstaap tegutses ööpäevaringselt. Esimesel oktoobril tuli häire, mida me poleks osanud ka oma kõige metsikumates fantaasiates ette kujutada. Oli märke, et Hårsfjärdenis, täpselt meie Muskö baasi külje all, on üks või mitu allveelaeva. Enam polnud tegemist Rootsi territoriaalvetesse tungimisega, võõrad allveelaevad olid keset kõrgendatud tähtsusega piiritsooni. Sa kindlasti mäletad seda?”
„Kõik ajalehed kirjutasid sellest, uudistereporterid ronisid mööda libedaid kaljusid.”
„Ma ei teagi, millega seda võrrelda. Võib-olla sellega, kui teise riigi helikopterid maanduksid kuningalossi siseõue. Umbes samasugune tunne oli, kui allveelaevad ilmusid meie kõige salajasemate militaarobjektide vahetusse lähedusse.”
„Ma ise sain täpselt sel ajal kinnituse, et võin Ystadi tööle asuda.”
Uks avanes ootamatult. Von Enke võpatas. Wallander märkas silmanurgast, et mehe parem käsi liikus pintsaku rinnatasku poole. Siis langetas ta käe taas põlvele. Uksel oli mõnevõrra purjus naine, kes otsis WC-d. Ta kadus ja nad jäid taas omavahele.
„See oli oktoobris,”
Sjöormen (rootsi k.) – meremadu