Selle ilma kõlakojas. Helvi Jürisson
teie tea,
et te Jumala tempel olete…”
Minu lastele
Enese kohal tiireldes
ma küsin:
kes te olete, mu lapsed?
Ei, ma ei jahi geene.
Aga on äratuntavaid vaimuviipeid,
õnnestavaid suures ümbritsevas
puutetuses.
Tegelikult on nii:
olen ütlemata rõõmus,
et olen selle poisi
ja selle tüdrukuga
nende algusest peale
tuttav olnud.
Elamiseõppe andmine
näis isiksusemetsa sihi raiumisena.
Usus hingepinnasesse
püüdsin istutada teisse
helesiniste õitega igihalja
HEA-MEEL-ET-HING-SEES.
Ma ei tea,
kas oleme koos tõusnud,
ja näinud oma kaasõnneotsijate
vilkuvaid laternatulukesi süttimas ja kustumas?
Kas oleme olnud koos
vennatundes
üleilmses kaisutuses?
Corpus et animus
See, kelle haaret eal me ei taju,
tagasisideks lõi meile aju.
Kõigest, mis loond ta, jäi talle väheks.
ELU? Jah elule korda ta läheks!
Mõistus meid luues oli ta panus –
temal – kreaatoril – mõistmisejanus.
Oleme siin nüüd ta supertooted:
veidike kahkvel, just nagu ootel.
Raske sai mõistuse loomise lugu:
vahel see lahkub meist, jätkamaks sugu,
enamik meist on paraku rumalad,
kellel veel lisaks on kisklevad jumalad…
Eks tema teadnud meid hakates looma:
ELU saab ELUKS
vaid kätkedes LOOMA!
Pessimistlik hetk
Ega vist kaugel ole aeg,
kui rahvusi tabab kadu,
riigipiirid on siis, näiteks,
ilmakaardil vaid vormitäiteks.
Kõikjal kõigile lahti on turud,
eetrituultes mühavad börsid,
rahatuusad on meie gurud,
tsunamiks on rahakursid,
muusad hääbuvad vaimu toeta,
Maa hingamist keegi ei kuule,
enam raamatuid kuskil ei loeta,
hitistaaride suus on luule…
Saab, jah, tulema lame põli –
üksnes raha tegusid teeb,
gaasi lekib ja viimane õli
kuldses kurjuses leegitseb.
Kole-kunsti olemusest
Vaevalt on sinu ja tema pilgud kohtunud,
kui ta hüppab seina pealt maha
ja jäädvustab ennast
su silmapõhja.
Ta ei ole tekst,
mille paned põlastades kõrvale.
Ta ei ole CD,
mille plõnnimise peatad.
Ta ei ole kontsert,
kust võid minema hiilida.
Ta on terrorist,
ta istutab oma kole-nägemuse
su mäluekraanile
ja jääbki sinna
levitama hirmu, väärastumist,
eetika ja esteetika hukku.
Neljas võim
Neljas võim, meil on see kui amööb –
vormitu ja ausalt öeldes kole.
See amööb meil pinnareostust sööb
ning menüüs tal kahjuks aateid pole.
Tema sündis, siis kui langes loos:
ilmus luud, mis pühkis Eesti pinda.
Rahvas oli siis veel üheskoos,
au ja õiglusjanu täitis rinda.
Turumängud, rahva poole selg,
algajate müügiks mõeldud fraasid…
Nõnda murduski meil aate telg,
sisu kääritama jäid tiraažid.
Meedia, kord joobus oma jõust ta,
siis kui uisapäisa laimu laotas.
Aadet hoida, üle olme tõusta,
võime naeratada, selle ta siis kaotas.
Gripielamused ehk maise võitlus ebamaise eest
Ma lähen pikali.
Mul on paha olla.
Mu silmad valutavad.
Ma tean, mis see on – GRIPP.
Ma muutun tuhandekeelseks mänguriistaks –
kõik mu lihaskiud hakkavad vibreerima.
See jõuab foksterjer Ronaldini,
ta hüppab mu kõrvale,
poeb mu põlvede õnarusse.
Ta lamab seal ja ohkab aeg-ajalt,
aga kui algab mu hammasteplagin,
tõuseb ta istukile
ja vahib mulle otsa.
Oh jumal, jäta mind rahule!
Mine minema!
Lükkan ta maha.
Mul on, kellega jääda: musttuhat jõõravat viirust
pidamas oma paljunemispidu.
Jälgin oma maist keha – vaprat võitlejat –
tema on ses võitluses üksi,
jaotab ise oma väesalku, mobiliseerib reservlasi,
detokseerib võitluspaiku…
Kaitseingel, anna talle jõudu!
Ennäe, mul hakkab juba parem –
mul on 39,3.
Geniaalne reaktsioon:
nad on ülekuumenemas!
Siis äkitselt tuleb meelde:
nüüd on see koht, kus peab teda aitama:
jooma haput ja kuuma.
Tatsan kööki: palju-palju vett, palju-palju punasesõstra
moosi.
Siis veniv ootus – rahu, ainult rahu,
siiski närveldus: kas tal läheb korda?
Kas