Selle ilma kõlakojas. Helvi Jürisson
kummus turi,
tõtt ei rääkind keegi.
Vene justkui vabal jalal
vabana teeb algust,
kuis ta sellel hiigelalal
haldab oma valdust?
Tal on tatarlased, marid,
teemandi-jakuudid –
„rahvusriikides” on karid,
vanakurja pruugid.
Kremli kohal õhk on paks ja
kagebism lööb ninna.
Oma teed ent maksumaksja
ilmselt tahab minna.
Piir on lahti, rahvas näinud
ise vaba ilma.
Ei nüüd neile, kes seal käinud,
puru aeta silma.
Kes veel ihkaks vaenuteile:
kõikjal rahuootus?
Jäänud neile (ja ka meile)
usk ja arm ja lootus…
Oktoobrikuu
Nüüd pihlakobarad on õhevil –
ju ootavad nad siia siidisabu,
all rabas märgib udu seeneradu,
raudrohi on nüüd ainus sügislill.
Ja aina tuure lisab tuulepill
ja hingab roheluse peale kadu.
Ent Põhjas seab end valmis lumesadu
ja unesid on täis ta kohev vill.
Oktoober on ju minu sünnikuu,
kui lendab lehti, kustuvad kõik palud
ja tuuleluuana on lookas salud.
Kuid ma ei ole sügisele truu.
Kui minu ahjus pragisevad halud,
tean, kuskil ootab mind mu jõulupuu.
Novembri vihm
Nüüd jälle elu langeb lukku,
taas vaikimise aeg on käes,
talv toodab taadikeste tukku
ja ainus elumärk on lees.
Siis tuled sina tuuli tuues,
pool taevast musta hõlma täis.
Ma seisan aknal, käsi suu ees,
kui katust kolistab su käis.
Sa tuled keskel minemise,
su rabin rahustab mu und.
Mu sõber vihm, jah sina ise
tood märtsist teate enne lund.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.