Selle ilma kõlakojas. Helvi Jürisson
võitlus,
mis muud – hoian pöialt
ja pomisen mantrana:
me võidame, me võidame!
Ja siis see tuleb:
mu sisemusse tõugatakse kolb,
mu nahk, mu tihke eevaülikond
on muutunud sõelaks,
ma olen nagu nõrguma riputatud pasha kohupiim.
Laubalt veereb tilk silmanurka…
Tubli, tubli kodukeha!
Sa keetsid nad ära,
nende pidu on läbi!
Kuiv puhas rahulik särk seljas,
hakkan nulli minema, minus ei toimu enam midagi, mu
vaim võiks uidata tähtede vahel,
võib-olla ta teebki seda…
Lõpuks saan nõrgana ja kahvatuna,
aga asjalikult terveks.
Panen jälle vahel suitsu ette,
tõstan konjakiklaasi
ja hõikan: terviseks!
Eestlased
Eestlased
on varsakabjainimesed,
eestlased on ülaseinimesed.
Nemad on märkide märkajad,
ikka ja jälle tärkajad.
Nemad on varsakappajad,
uut loovad ja vanas lappajad,
sinisilmsed, kuid hetke passijad,
tõenõudjad ja vahel vassijad.
Nemad on just nagu paiselehed –
kikkis naised ja laiad mehed.
Hädas kokku tulevad rüsinal
Eestimaal igipüsival.
Kord Looja taas tundis
Kord Looja taas tundis
loomisesoovi:
universumi laboris
tehti peaproovi
ja esmases etteastes
inimvaimu lennata lastes
see lihtsalt laiali vajus
ja õndsalt kõiksusse hajus.
Kuid Looja teadis, mis teha –
lõi vaimule elusa keha,
ta aju lõi meile pähe –
oma valduste uue tähe.
See temaga haakuma pidi
omaenese kanaleid pidi.
Mis juhtus?
Kõik läks justkui nurja?
Elu tähendab head ja kurja,
sest loodud elusümfoonia
on tegelikult agoonia.
Kui taipad: kord elu saab otsa,
siis komistad Looja otsa
ja küsid:
kuhu saadad siit tähe,
mille võlusid meile pähe?
Meie laev
Taas purjede all,
taas vabana vaevast –
üks väikene maa,
üks kaaretäis taevast.
Ta meeskonna värv
on värvide segu.
Kuid pingul on närv:
mis on siis me nägu?
Kuspoole me laev
peaks halssima purjed –
ees lainete raev
ja ilmasid kurje?
Me laev, meie teos,
tal armust on vöör,
kuid kapteni peos
lõtv on halsinöör.
Et kuhu, et kuidas?
Kuid otsustus hapneb…
Vist viga on seal,
et väsind on kapten.
Panta Rhei
Eesti ehitamine onraske,
sest meie, eestlased, oleme rasked:
poole sajandi rangid kaelas,
võimuvõitluse vimm vinnas,
aja lood ligadi-logadi,
venna-arm varjus ja vakka.
Eesti ehitamine on raske:
ehitusel ei haaku kämblad,
kive tõstetakse siia-sinna
ümber aadetesamba,
millel pettuste praod,
sala salvamissooned,
sisevõitluse vermed
kiusu kriibitud jooned…
Aga kõik on justkui okei…
Siis tuli keegi, kes ütles: EI!
Kuid tõest ei rääkinud ükski partei.
Kõlas koguni: kuis siis nii,
kas tõesti keegi ei sekkugi,
peaks kohe ilmuma politsei,
kui keegi on kõvasti öelnud EI!
Aga targad laususid:
jah või ei –
aeg voolab, kõik muutub,
PANTA RHEI!
Lugulaul kurjast
Kurjus alati on kuri –
mitte hüva puudest –
tormimust on tema puri,
lipp tal reieluudest.
Ta sai Vanakurjalt teada
mitu nõiakunsti,
kuidas salamisi seada
irve ette vuntsi.
Terve Venemaa sai kätte,
märgid pani maha,
varjas miljon mõrvaohvrit
loosungite taha.
Kurjus aga kasvas üha,
pjedestaalilt vaatas.
Venemaa, see suur ja püha,
Kurjale hurraatas.
Valdas rahvast kurjatuhin,
ei sealt kostnud piiksu.
Kuis ei nähtud suure Juhi
mõtlemises kiiksu?
Venelased hingehellad
uue usu saidki,
neile hüüdsid Kremli kellad,
kirikud jäid vaiki.
Kremli keldreis möllas „kohus”,
plõksusid revolvrid.
Rahvas taltsalt elas ohus
keset Kurja Volbrit.
Igas peres Siberiga
olid oma suhted…
Kuis