Päise päeva sõda. Peter V. Brett
lõunas sepitseb. Lugeda kokku väeüksused ja nende tavasid tundma õppida. Ega ta üksi läinud. Ta võttis kaasa Rojeri, Garedi, Wonda ja ema-isa, kes teda valvavad.”
„Vahet ei ole,” ütles Arlen. „Sellest, et ta üldse läks ja oma papa kaasa võttis, järeldavad krasialased, et Erny tõi ta turule ja ootab vaid õiget hinda.”
Darsy põrnitses pahaselt. „Kuidas sa julged! Emand Leesha pole mõni lehm, keda osta ja müüa!”
„Ta on seda neile!” nähvas Arlen. „Krasialased ei kohtle naisi vabade inimestena. Olgu hertsoginna või lüpsitüdruk, sellele rahvale on naised kaup, ostetav ja müüdav. Ja Ahmann Jardir, see Maapõue poeg, ei lepi keeldumisega, kui midagi himustab, Darsy Puuraidur. Ei. Lepi.”
Löödud moega Darsy vajus norgu ja noogutas. „Ma hoiatasin teda, et ei maksa minna, aga ta ei kuulanud. Jonnakas kui maa-alune.” Tema näol välgatas valulik ilme, nagu teeks kalli emanda vigade tunnistamine talle haiget. Renna sülitas maha. Darsy võpatas, kuid ei kõssanudki.
„Igatahes pole ta esialgu vist ohus,” jätkas Darsy. „Ta saadab mulle alatasa kirju ja salasõnade järgi on tema ja teistega kõik hästi. Seda tuleb krasialaste kiituseks öelda, nad on eeskujulikud sõnumitoojad.”
„Salasõnad?” küsis Arlen.
„Ma ju ütlesin, et ta pole mingi narr,” rääkis Darsy, söandades viimaks Arlenile silma vaadata. „Emand Leesha oletas, et krasialased loevad ta kirjad läbi, aga lasi mul pähe õppida väljendid ja sõnad, mille abil ta saab mulle asjade seisust teatada isegi sundolukorras. Senimaani paistab Jardir lubadust pidavat, kuid Leesha kirjutab, et tema sõjavägi on kogu Rizonisse laiali valgunud ja selle hulka on võimatu loendada. Ta palus meil sind kirjades mitte mainida, aga jättis salasõna, millega tähistada su tagasitulekut.”
„Andke talle teada,” käskis Arlen, „ja teatage ka, et ta jalamaid koju sõidaks. Mul on uudiseid, mis ei oota ja milleks teil salasõnad puuduvad.”
„Mina olen päri,” ütles Darsy. „Looja ei kavatsenud minust asula taimetundjat teha.”
„Ajad on rasked, Darsy Puuraidur, ja igaüks peab oma koormat kandma,” vastas Arlen. „Kuu loomise ajal ähvardab meid midagi halba. Midagi sellist, mille kõrval on Jardir nagu kärbse pirin kõrvus.”
Darsy kahvatas. „Mis see on?”
Arlen ei teinud küsimust kuulma. „Kes kõneleb Garedi äraolekul puuraidurite eest?”
„No kes muu?” ühmas Darsy. „Lihunikud. Neid loitse ei tihanud uus krahvki paigast nihutada. Andis neile kuninglikud volitused, kuid pole veel nõudnud neilt midagi, mida nad ise teha ei taha.”
Kõlas vali haugatus ja Arleni poole tormas võlujõust helkiv raske kogu. Renna tõmbas noa, aga Arlen laskus üksnes põlvili ning tervitas avasüli tohutut hundikoera, kes ta pikali jooksis. Tema naer oli nakkav, sest loom hakkas ta nägu lakkuma.
„Sa pole seda krantsi ikka sõna kuulma õpetanud, Evin Puuraidur?” küsis Arlen lähenevalt koera peremehelt.
„Viirastus kuulab sõna ainult siis, kui heaks arvab,” kostis Evin. „Tore, et tagasi olete, härra.”
„Kuidas elavad Brianne ja poisid?” küsis Arlen hiiglaslikku koera eemale nügides.
„Poisid kasvavad nagu umbrohi,” ütles Evin. „Callen asub varsti puuraiduri ametisse ja Brianne’il on juba järgmine laps kõhus. Me palvetame, et seekord tuleks tüdruk.” Ta heitis Arlenile ootusrikka pilgu.
Arlen ohkas. „Tuleb kes tuleb, Evin. Ma pole veendunud, et Looja üldse olemas on, saati veel selline, kes minult sõnumeid vastu võtab. Looda ainult, et kui sünnib tüdruk, pärib ta välimuse emalt.”
Kõik vahtisid jahmunult, nagu ei suudaks uskuda, et Arlen võib nalja visata, kuid viimaks pahvatas Evin naerma ja pinge lahtudes naersid teisedki kaasa.
Darsy köhatas, et Arleni tähelepanu äratada, ja noogutas tapatandri poole, kus Renna nägi krahvi nende suunas tulemas. Thamos pühkis siidrätiga suud, aga tema samm oli otsusekindel. Teda saatsid kaks võitlejat, mees ja naine.
„Dug ja Merrem Lihunik,” pomises Arlen Rennale. „Raidurivälu lahinguni pidasidki nad lihunikuametit.”
Abielupaar Lihunikud olid kerekad, jämedatel käsivartel risti-rästi armid ja nägudel põletusjäljed. Dug oli kiilaspäine ja higistas, ees paks lihunikupõll, mida oli alt plaatidega tugevdatud ja millel olid deemonivere pritsmed. Nagu Darsy, nii kandis ka Merrem avaraid pantaloone, mis jätsid seelikute mulje. Tema nahkkorsett oli sarnaselt Dugi põllega tugevdatud ja samuti musta vere pritsmeid täis. Mõlemad nägid välja lehma heitmisekski küllalt tursked. Rasked lihakirved nende vööl ei erinenud palju tollest, mida Harl seatapuks kasutas, kuid tihedalt loitsumärkidega kaetud kirveid polnud Renna arvates juba ammu lihunikutööks pruugitud.
Nad kõndisid uhkelt nagu eestkõnelejad teel asulanõukogu kohtumisele. Ülejäänud puuraidurid lonkisid järel, verised, higised ja deemoniverega koos, kumendades raevukalt võlujõust. Tulijad olid Rennast hoopis pikemad, tekitades neius tunde, nagu ümbritseksid teda metsapuud. Nad sosistasid erutatult isekeskis, osutades Arlenile ja joonistades õhku loitsumärke. Puusõdurid seevastu kogunesid kähku krahvi selja taha väljapeetud rividesse, seljad sirged ja odad käes, valmis printsi käsul silmapilk surmama.
Krahv Thamos oli kohalikest lühemat kasvu, aga korvas selle oma läikiva turvisega, mis oli klantsitud ja helendas võimsalt võlujõust.
„Meie asulas pole keegi sinu tegusid unustanud,” ütles Darsy ruttu, enne kui krahv kuuldekaugusse jõudis. „Puuraidurid kuuletuvad Maalingutega Mehele ja mitte kellelegi muule.”
Arlen noogutas. „Selle Maalingutega Mehe küsimuse kavatsen ma kõigepealt lahendada.”
Thamos peatus Arlenist lugupidavas kauguses ja seisis kõrgilt, kuni ette astus üks väiksem mees, keda Renna polnud märganud. Too mees kandis turvist ja tema seljale oli rihmadega seotud lühike oda, kuid võitleja muljet ta ei jätnud. Nii relv kui ka turvis paistsid pigem ehteasjad kui kasutamiseks mõeldud. Käed olid siledad, vist rohkem kirjasule kui odaga harjunud. Kuuele oli tikitud kaks embleemi, luuderohtu mähkunud troon ja puusõdur. Mees kummardas.
„Lubage, et esitlen – Tema Kõrgus Raidurivälu krahv Thamos, Puusõdurite ülemjuhataja, Angiers’ hertsogi Rhinebecki vend, kõigi Angiers’ jõe ja lõunapiiri vahele jäävate maade ning inimeste käskija.”
Thamos heitis Arlenile pilgu, noogutades hädavaevu. Renna ei teadnud õukondlikest kommetest midagi, aga tundis ülbuse iga kell ära. Ta naeratas, oodates innukalt, kuidas Arlen vennikese paika paneb.
Ent tema üllatuseks kummardas Arlen sügavalt. „Krahv Thamos,” lausus Arlen valjusti, et kõik kuuleksid. „Tänan teid, et tõite abi ja kosutust põgenikele, kes teie maadel kannatasid. Meile on au, et võitlete öös puuraidurite kõrval.”
Thamos kissitas silmi, nagu kahtlustades mingit konksu, aga Arlen vaid kummardas uuesti. „Meid pole kunagi õieti tutvustatud,” ütles ta ja tõstis pilgu Darsyle, abielupaar Lihunikele, kogu rahvasummale. „Tegelikult pole mind teile kellelegi tutvustatud. Olen Arlen Põldaja Ojaäärselt.”
Nende sõnade peale jäi rahvasumm haudvaikseks. Renna vaatas ringi ja nägi, et inimesed hoiavad hinge kinni, oodates tema järgmisi sõnu.
Vaikus vältas ainult mõne hetke, ehkki näis hoopis pikemana. Siis hakati korraga kõnelema, kära oli liiga suur, et ühegi inimese juttu eristada. Isegi üles rivistunud Puusõdurid hakkasid vadistama.
Thamos piidles Dug Lihunikku, kes pöördus rahvasumma vahtima. „Mokk maha!” käratas ta üle lärmi. „See pole siin lauliku etendus!” Müra vaibus jalamaid üksikuteks pominateks, kuid Renna nägi inimesi huulde hammustamas. Kaua see ei kesta.
Arleni sõnu seedides torutas Thamos huuli. „Ojaäärse,” uratas ta. „Nii et olete ikkagi milnlane. Euchori alam.” Ta sülitas selle nime suust, nagu oleks see mürk.
Arlen kehitas õlgu. „Jooned kaardil võivad nõnda