Päise päeva sõda. Peter V. Brett
siis piiras summ nad äkitselt sisse, kõik sirutasid krabavaid käsi. Sajad inimesed trügisid lähemale, karjudes kui ühest suust.
„Päästja!”
„Õnnistust sulle!”
„Õnnistust mulle!”
„Mul on vaja …!”
„Sa pead …!”
Renna rabeles rüsinas, sellest inimtulvast ei käinud isegi tema uus jõud üle. „Kasige eemale!” kisendas ta, aga nad ei teinud kuulma ning Renna tundis kopsu üle maksa minemas, tal läks silme eest punaseks ja ta küünitas noa järele.
Samal hetkel nägi Renna pudelit, mis vuhises läbi õhu Arleni pea suunas, kuid ta ei ulatunud seda peatama.
Tal poleks maksnud muretseda. Arleni käsi liikus kiiremini, kui ta silmad jälgida jõudsid, napsates pudeli õhust. Kõik ahhetasid ning seal, kust pudel tulnud oli, tõmbus rahvasumm kahte lehte: kel selles teos kaassüüd polnud, astusid kähku kõrvale, tuues ilmsiks kolm meest, kes Arlenit vihaselt jõllitasid. Nende rõivad olid paigatud ja viledaks kulunud, aukus põsed kõnelesid rasketest aegadest. Pudel oli visatud, aga Renna tundis joodikuid hästi ja teadis, et nende õelusel pole otsa ega äärt. Taas langes tema käsi Harli noa pidemele.
„Päästja!” sülitas üks mees maha. „Kui sina oled Päästja, kus sa närakas olid, kui krasialased mu tütre röövisid?!”
„Ja minu poja!” karjus teine.
„Ja minu talu!” lisas kolmas.
„Rohkem lugupidamist,” urises Linder Puuraidur kolmiku juhile näkku äiates. Too prantsatas siruli ning vastuseks kargasid tema kaks kaaslast hiiglakasvu puuraidurile kallale. Nad rabelesid sinna-tänna, meeste jalad õhus siplemas, kui nad üritasid Linderit pikali tõmmata. Mees, kellele ta oli virutanud, raputas pead ja püüdis vaevaliselt tõusta, pilgus mõrvarlik raev.
„Jah, küsimus oli õiglane!” hüüdis rahvahulgast veel keegi, mispeale kõlasid nõustuvad ja vaidlevad porinad. Kohale tormas pool tosinat puuraidurit.
Arlen oli sedamaid platsis, ületades vahemaa ebainimliku kärmusega. „Jätta!” Ta tiris mehed särgikaeluseid pidi Linderist lahku, saputades neid nagu häbematuid jõnglasi. Linder tegi rahuloleva näo, kuni Arlen tedagi kurjalt kõõritas.
„Kui sa veel kedagi minu nimel klobid, Linder, löön sul pealuu puruks.” Linder punastas, nähes järsku välja ülekasvanud nolgina, kes ta oligi.
Arlen lükkas kaks meest õrnalt eemale, nii et nad jalule jäid, ning sirutas käe mehele maapinnal, aidates tolle püsti. Kõneldes oli tema hääl leebe, aga kostis kaugele, nagu Jow’ hääl oli kostnud kõlakojas, ja teda kuulis igaüks.
„Ma tean, et sul on valus, sõber, ja mul on su tütrest kahju, kuid pudelite loopimine ja narrimäng ei aita teda, pealegi pole ma sinu viha ära teeninud.
Ma ei väitnud kunagi, et olen Päästja. Võin küll olla maalingutega kaetud, aga olen tavaline inimene.”
„Selle asula sa ju päästsid,” ütles mees lausa anuvalt.
Arlen raputas pead, silmitsedes sealjuures rahvasumma. Kõik vaikisid, kuulates teda ahnelt. „Ei päästnud. Kohalikud tegid seda ise, kui valasid verd munakividel, mis meie jalge all. Tõsi, asja täbaraks kiskudes panin ma käed külge, aga Leesha Paberivalmistaja ja Rojer Kõrtsmik niisamuti. Ja Linder ja Evin Puuraidur ja veel sadakond inimest. Koguni Jow, ehkki temagi näib olevat pähe võtnud narri mängida.” Ta heitis pilgu Jow’le, kes argliku moega lavalt maha hüppas.
Arlen patsutas mehele õlale. „Ma tean, mis tunne on omakseid kaotada. See ajab hulluks ja tigedaks kui Maapõu. Aga tormid pole lõppenud. Ma olen siin, et aidata, kuid üksi ei suuda ma tuhkagi. Otsustage ise, kas tahate käed külge panna või juua ja näpuga näidata, aga selgitusi ma teile ei võlgne.”
Ta pööras ringi, vahtis rahvahulka ja müristas valjul häälel: „Mul on targematki teha, kui Maa-aluste Kalmistul kraagelda! Vean kihla, et see kehtib ka teie kohta!”
Äkitselt uuriti oma varbaid ja pomiseti poolelijäänud toimetustest. Inimesed lahkusid ühtlase vooluna.
Kui Arlen minekule pöördus, tõttas Jow Puuraidur lähemale. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud …”
Arlen katkestas teda. „Ma pole sinu peale pahane, Jow. Paras mulle, kuna viimane kord nii saladuslikult käitusin ja omaette hoidsin.”
Jow näis kergendust tundvat, kuni Arlen viibutas sõrme. „Aga kõlakoda on hingekarjastele ja laulikutele ja viiulivõluritele, mitte toladele, kellel tuleb pähe karjuda. Et ma sind seal enam ei näeks, välja arvatud laulmas ja tantsimas. Kui sul pole lõhkumiseks puid, küsi Lihunikelt tegevust.”
Jow noogutas innukalt ja lippas minema.
Renna vaatas üle õla sinna, kus oli seisnud inkvisiitor, kuid temagi oli läinud.
„Siin on rohkem Ojaäärse moodi, kui mulle meeldiks,” ütles Renna. „Kas nad seovad meid vaia külge, kui me neid ei päästa?”
„Kõigile on vaja vahel aru pähe panna, Ren,” lausus Arlen, kuni nad juhtisid hobused ülesehitatud trahteri taha talli. „Ajad on rängad ja inimestele võib kerge erutuse andeks anda. Iga kord ei pea noa järele küünitama.”
Neid sõnu kuuldes Renna jäigastus. „Ma ei teadnud, et see on nii ilmne.”
Arlen kehitas õlgu. „Nuga on ju suur.”
Nende hobuste eest tuli hoolitsema kõhn, aga lihaseline noormees. Varjutantsule üheainsa pilgu heitnud, vilksasid ta silmad kähku Arlenile.
„Jah, Keet, see olen mina,” ütles Arlen. „Ma tean, et ruumi napib, aga võtaksin oma kihlatu Rennaga mõneks nädalaks toa.”
Keet noogutas. Ta viis hobused ruttu latritesse ja juhatas nad väikese kõrvalukse kaudu eeskotta. „Oodake siin, ma kutsun papa.”
„Tema papa Smitt on trahteripidaja ja asulavanem,” seletas Arlen nooruki lahkudes. „Tubli mees, kui temaga tüli ei nori. Kuldist ausam, aga siiski karm kaupleja. Tema naine Stefny on muidu tore, ehkki sellise moega, nagu poleks nädal otsa kemmergus käinud ja tahaks pragada igaühega, kes lähedale satub. Kipub targutama ja õpetusi jagama, kuidas Loojale meelepäraselt elada, just nagu Lõunasilma omad.”
Renna tõmbus turri. Lõunasilma rahvas oli kiirustanud teda surma mõistma, nimetades seda Looja tahteks.
Natuke hiljem astus eeskotta suurt kasvu, paksu habemega ja tugev mees, umbes kuuskümmend suve vana, kellele järgnes väikest kasvu kõhetu naine, kelle hallid juuksed olid kuklal tihedasse krunni seotud. Arlen oli tema nägu õigesti iseloomustanud. Naine jättis mulje, nagu oleks midagi kibedat söönud ja valmistuks sülitama.
„Tänu Loojale, et sa tagasi oled,” ütles Smitt, kui esitlused olid ühel pool.
„Loojal pole sellega pistmist,” vastas Arlen. „Mul on teie asulasse asja.”
„Looja käsi on kõikjal mängus, olgu asi suur või väike,” ütles Stefny. Tema kleidi kõrgest kaelusest piilus deemoniarm ja temas oli vintskust, mis tuletas meelde Selia Viljatut, Ojaäärse vanemat, kes oli Rennat ainsana kaitsnud. Renna polnud iial kohanud Seliast kangemat naisterahvast.
Renna sirutas vaistlikult käe, puudutades armi põgusalt. „Te võitlesite, eks?” küsis ta. „Kui loitsumärgid mullu alt vedasid.”
Naise silmad läksid pärani, kuid ta noogutas. „Ma ei saanud ju pealtvaatajaks jääda.”
„Muidugi mitte,” ütles Renna ta õlga pigistades. „Kelleltki ei tohi nõuda seda, milleks ise valmis ei olda.”
Krimpsus ilme kadus naise näolt ja ta naeratas. Veider pilt: näo sügavad kortsud kaardusid kohmakalt. „Läki. Trahteris on küll palju rahvast, aga me hoiame paari tuba sõnumitoojatele. Seame teid sisse ja söödame teil kõhu täis.” Ta pööras ringi, et neid tagatrepist üles juhatada, kuna Smitil ja Arlenil vajus suu ammuli.
Vaevalt