Päise päeva sõda. Peter V. Brett
kulunud, nõgusate lohkudega seal, kus mitu inimpõlve tagumikke olid laki maha nühkinud. Tugisammastele olid nikerdatud loitsumärgid, nagu ka värvilisest klaasist akendele, aga muidu olid need kaunistusteta. Peaaltar oli niisama lihtsakoeline, kuigi lauale ja alusele oli laotatud uus kate, mida ehtisid Angiers’ hingekarjaste luuderohi ja kõver sau. Põrandale olid sätitud paksud vaibad.
„Palun vabandada meie viletsat elamist,” ütles Franq. „Kui juurdeehitus valmib, on meil Looja vääriline koda, mille paslik sisustus sobib Tema Pühadusele võõrustamiseks paremini.”
Renna terased kõrvad tabasid ära Arleni hammaste kirina, ent mees vaikis, kuna Franq juhatas nad altarist mööda ukseni, kust pääses kitsa koridori kaudu väikesesse akendeta söögikambrisse. Söögituba oli ülejäänud hoonega võrreldes hoopis rikkalikumalt sisustatud. Külmad kiviseinad olid kaetud raskete kootud gobeläänidega ning uhke klantsitud kuldpuust ja sametise linaga laud ulatus pikuti läbi toa. Lauale olid asetatud õrnad portselantaldrikud, hõbedased söögiriistad ja kuldne küünlajalg. Kaminas loitis soe tuli ning pea kohal harilikus puitlühtris põles veel küünlaid.
Laua ääres istus kolm meest, kes tõusid hingekarjase sisenedes kähku.
„Te mäletate krahvi tentsikut lord Artherit,” tutvustas Hayes ühele mehele osutades. „Tema kõrval on junkur Gamon, krahvi kaardiväe kapten.”
Arther kandis peeneid sääriseid ja läikimalöödud saapaid, seljas pitskätistega valge särk ja krahvi puusõdurit kujutava vapiga kuub. Toolileenile oli rihmadega riputatud lühike helkiv oda. Relval olid loitsumärgid, selle keerukat käekaitset kaunistasid vääriskivid. Oda oli nägus ja hästi hoitud, kuid Rennale ei paistnud Arther võitleja moodi ning neiu kahtles, kas too relv oli kunagi maa-aluse verd maitsta saanud.
See mõte pani tal suu vett jooksma ja ta oli sunnitud maha suruma iivelduse. Milleks oli ta muutumas, et säherdused asjad temas isu äratasid?
Gamon oli samuti peeneis rõivais, ehkki kätistel puudus pits; temast õhkus sõdalase karmust ja lühikeseks pöetud habemesse lõikusid deemoniarmi kipras jooned. Ta jälgis ainiti Arlenit, mõõtes viimast pilguga otsekui tapluse eel, ning tema odal oli kulunud välimus. See oli käeulatuses seina najale toetatud.
„Mul on au,” ütles Arther, kummardades koos kapteniga. „Krahv palub end vabandada, aga kantsi ehituse korraldamine ei lasknud tal tulla.”
„Mis tähendab, et ta ei tahtnud avalikult meie seltsis õhtustada,” pomises Arlen.
„Ja see on hertsogi heerold, lord Jasin Kuldkõri, Angiers’ peaministri lord Jansoni vennapoeg,” ütles Hayes kolmandale mehele osutades. „Jasin sõidab homme tagasi Angiers’sse, kuid õnneks võimaldas teie saabumine teil enne ärasõitu kohtuda.”
„Meiega kohtumiseks oleks ta oodanud, kaua vaja,” selgitas Arlen jälle nii vaikselt, et kuulis vaid Renna.
Heeroldil oli seljas hästiistuv rätsepakuub ja jalas avarad smaragdrohelised siidpüksid, mille sääred olid topitud kõrgetesse pruunidesse tallenahast saabastesse. Tema poolkeep oli pruun, seda ehtis Angiers’ luuderohutrooni kujutis. Rennale kummardades heitis ta keebi edevalt üle õla ja vooder välgatas ärksates kirjutes toonides, mida laulikult võiski oodata.
„Kaugel Ojaäärsel pole ma käinud,” ütles heerold Renna kätt suudeldes, „aga kui naised on seal nii kaunid kui teie, peaksin vist selle vea parandama.”
Renna tundis, et hakkab õhetama. „Aitab küll,” nähvas Arlen.
„Tõepoolest,” nõustus Hayes, vahtides Jasinit noomivalt. „Palun võtke istet.” Ta viipas kohtadele, mis olid Arlenile ja Rennale kaetud. Arther astus sujuvalt Renna selja taha, kellel oli korraks kiusatus lordile virutada, kuni taipas, et mees tõmbab lihtsalt tooli välja, et seda talle istumise alla libistada. Tool oli sametpolstriga. Millelgi nii pehmel ei olnud Renna eales istunud.
Franqi käteplaksutuse peale ilmusid hingekarjase õpilased veinipudelitega. Mehed, Arlen kaasa arvatud, võtsid hoogsa liigutusega salvrätid laualt ning asetasid sülle. Renna järgis kohmakalt nende eeskuju.
„Menüü on täna õhtul oivaline,” ütles Franq. „Aprikoositükkidega täidetud küpsefaasan veinikastmes ja aeglasel õunapuutulel küpsetatud põrsas ploomimoosiga.” Ta pöördus Renna poole. „Kas eelistate punast või valget?”
„Kuidas palun?” imestas Renna.
Franq naeratas. „Veini, laps. Millist te soovite?”
„Seda on rohkem kui ühte sorti?” küsis Renna ning punastas ägedalt, kui Jasin, Arther ja Franq naersid. „Mida ma valesti ütlesin?” pomises ta Arlenile poolihääli.
Arlen nägi välja, nagu valmistuks tuld sülitama. „Mitte midagi,” vastas mees, püüdmatagi tasakesi kõnelda. „Nad käituvad ebaviisakalt, heites oma toretsevate roogade ja jookide kohal kõõrdpilke, samas kui siit miili kaugusel söövad inimesed umbrohtu ja tänavad Loojat, et niigi palju hamba alla said.”
Franq kahvatas, piiludes hingekarjast, enne kui silmad uuesti Arlenile keeras. „Ma ei tahtnud solvata …”
Arlen eiras teda ja vaatas hingekarjasele Hayesile otsa. „Kas seda te noviitsidele õpetategi, Teie Pühadus? Et lihtrahvast tohib mõnitada? Sest seal, kust meie tuleme, kannavad hingekarjased auga lihtsat rüüd.”
Hayes lükkas lõua ette. „Päris kindlasti ei olnud see ilus.”
„Minu meelest ka mitte,” kinnitas Arlen. Ta vaatas jälle Franqi poole. „Mida te selle pühakoja kohta ütlesitegi? Et see on vilets? Et see pole vääriline?”
Franq oli tagaaetud hirve moega. „Ma pidasin vaid silmas, et midagi vägevamat …”
„Teie ei tea, mida see sõna tähendab,” katkestas Arlen. „See pühakoda on kohalike tugevuse tunnus. Kui kõik muu oli kadunud, pani see hoone vastu. Me tõime siia haavatud, mõned siiasamasse tuppa, kuni nende sõbrad ja omaksed seisid õues silmitsi ööga, et neid kaitsta. Selles paigas pole midagi viletsat.” Ta pööras pilgu Hayesile. „Teie aga plaanite selle maha lõhkuda ja ehitada midagi suuremat, et inimesed unustaksid, kes nad olid enne teie tulekut, ja unustaksid hingekarjase, kelle kodu see oli.”
Nüüd karmistus Hayesi näoilme. „Ikka Jona! Te olete pruuni rüü seljast võtnud, kuid räägite üha nagu Looja karjane, õpetades meid meie ordut juhtima. Krahv tõotas juba, et Jona naine pääseb oma meest külastama, aga teie norite õues otse rahva silme all ja ka minu lauas aina riidu.”
„Õues norisite riidu teie,” vaidles Arlen. Ta silmitses ülejäänud lauas istujaid. „Ma tean, et te peate meid lollikesteks, kuna oleme külast pärit, kuid ma töötasin pikki aastaid sõnumitoojana ja tunnen poliitika iga kell ära. Kalmistul seistes kuulutasin valjusti, et ma ei ole pühamees ega taeva saadik, aga teile ei piisanud sellest. Te korraldasite jonnakalt etenduse, et inimesed peaksid mind teie lambukeseks,” ta heitis pilgu Artherile, Gamonile ja Jasinile, „seni kui kuninglikud isikud läkitavad sabarakud tagaukse kaudu kõrvu kikitama ja nuhkima. Jätke mind oma mängudest välja. Mind ei huvita Kaanon ja ma pole luuderohutroonile truudust vandunud.”
Renna nõjatus toolileenile, jälgides lõbustatult. Keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Teised mehed paistsid raevunud, kuid Hayes tõstis nende rahustamiseks käe.
„Sellegipoolest,” ütles Hayes, „valitseb luuderohutroon Angiers’d, mille piirides kehtib kõigile sama seadus. Hertsog Rhinebeck ja ülemkarjane Pether on Raidurivälul usuks määranud Kaanoni, härra Põldaja. Siin viibides tuleb teil kuuletuda krahvi ja minu otsustele.”
„Evejah’ seadus,” lausus Arlen.
„Mida-mida?” küsis hingekarjane.
„Usk ja seadus on ka Krasias üks,” ütles Arlen. „Pühakiri Evejah on terve nende ühiskonna alus ja sedamööda kuidas krasialased anastavad lõunamaad, suruvad nad Evejah’ seadust peale sealsetele inimestele, keda sunnitakse end kinni katma ja Everami poole palvetama, meeldigu see või mitte. Nad vägistavad naisi ja orjastavad mehi, röövides lapsed täielikuks ajupesuks.