Päise päeva sõda. Peter V. Brett
leidnud isa, kes mõlemale ühel ja samal ööl tütre-pärija sigitas, ilma et nad oleksid temaga rohkem kohtunud.
Ent eelarvamuse kiuste kõlasid nende sõnad võrdlemisi tõeselt ja Inevera oleks pidanud seda ette nägema. Kuna ta polnud seda ette näinud, oli tema abikaasa nüüd uskmatu hoora kütkes sealsamas lõhnastatud kambris, kus Inevera oli mehega nii sageli maganud.
Leesha sosistatud nõuanded olid juba hakanud Ahmanni muutma, pannud teda kahtlema sajanditevanuses elu- ja kombekorralduses. Mõned mehe käskkirjad, mis sellest tulenesid, olid küllaltki kahjutud, aga osa olid ka ohtlikud: mees võõrdus omaenda rahvast, püüdes meeldida põhjamaalastele ja unustades, et nood on lõppude lõpuks tema alamad, mitte liitlased.
Neil ei olnud aastaid aega, et chin’idega kokku leppida. Sharak Ka oli tulekul. Mingis mõttes oli see juba alanud.
7. KOOLITUS
300 pN
Inevera ei sallinud seda, kui isa Sharum’eid neile koju tõi. Nemad emaga aina vaaritasid ja teenisid lauas, kuna isa lõugas ja neile võmmusid jagas, lõbustades ohtrasti sõpru, kes savitäringutega Sharaki mängides üha joobnumaks ja lärmakamaks muutusid. Juba enne kui Soli musta rüüd kandma sai, oli Kasaad keelanud pojal igasuguse töötamise. „Sa oled sõdalane, mu poeg, mitte mõni khaffit või naisterahvas!”
Inevera lapsepõlves ei teinud mehed temast välja ja kõõritasid himuralt Manvah’d, aga kui ta hakkas naiseks sirguma, pöördus osa himuraid pilke Ineverale. Üks Sharum, vastik mees, kelle nimi oli Cemal, oli koguni üritanud teda käperdada.
Kuid ehkki Soli ei tohtinud süüa valmistada ega ette kanda, oli ta kaitsjana alati kohal. Vaevalt jõudis Cemali käsi Inevera kobamist alustada, kui vend äigas mehele põlvega kubemesse ja murdis tollel ninaluu.
Kasaad oli naernud, Cemalit pilganud ja poega õnnitlenud, aga ei vaadanud kordagi Inevera poole, et näha, kas tütar on kombes. Hullemgi, ta kutsus Cemalit ka edaspidi neile külla ega takistanud himurate pilkude heitmist. Inevera teadis, et Sharum ootab vaid Soli tähelepanu hajumist.
Isa ja poole tosina purjus Sharum’i teenindamine hirmutas Ineverat, kuid noorkuu teelauas dama’ting’ide teenimine hirmutas veel palju rohkem.
Õhtusöögitoa paksule vaibale olid poolringis paigutatud sametpadjad. Kenevah istus tähtsaimana keskel ning Melan tõi talle kohe aurava teetassi. See tüdruk oli nagu suitsupilv, ilmus tassi täitma ja haihtus siis taas.
„Qeva, istu minu paremale käele,” pakkus Kenevah padjale viibates. „Favah, sina istu vasakule.”
Qeva kuuletus, nagu ka Favah, auväärne Mõrsja, kes oli välimuse järgi otsustades Kenevah’stki vanem. Asavi ja üks teine nie’dama’ting astusid ette, et neid teenida.
Kenevah tõstis oma tassi ja kolm naist rüüpasid. Seejärel kutsus Kenevah veel kaks Mõrsjat istuma, ühe kummalegi käele. Neile toodi kuuma teed ja kõik viis rüüpasid.
Järgmise kahe naise tee, mida kallati samast kannust, ei olnud enam nii kuum. Ülejärgmistel oli see ainult soe. Kui istet oli võtnud viimane Mõrsja ja terve seltskond rüüpas, oli see külm.
Toitu serveeriti samas järjekorras, Kenevah’ soosikud pälvisid valituimad lihatükid, kuigi igaühele sai osaks peen õhtusöök, millist Inevera poleks varem osanud kujutledagi. Selle lõhn pani tal pea näljast ringi käima.
Pärast neid kombetalitusi dama’ting’id lõõgastusid, juteldes isekeskis üsna sõbralikult. Kogu söögi valmistasid ja kandsid enamasti lauda nägusad eunuhhid, ent Mõrsjate vahetu teenimine oli Kihlatute ülesanne.
Inevera ees istuv dama’ting jõi oma tee lõpuni ja asetas tühja tassi käest. Kui Inevera ei tõtanud jalamaid seda uuesti täitma, heitis naine kulmu kergitades pilgu üle õla. Inevera ruttas kannuga lähemale, loksutades lauale üksiku tilgakese. Tema teisel küljel istuv dama’ting piidles tilka, nohistades halvakspanevalt nina.
Kui Inevera serveerimislaua juurde naasis, näpistas Melan teda ja Inevera hoidus vaevu karjatamast. „Lollpea,” sosistas tüdruk. „Selle eest tuleb meil kõigil maksta. Kui sa veel kord teed maha ajad, surume sind järgmisel kümblusel vee alla, kuni sa kohtud Everamiga.”
Isegi siin eraldatuses ei võtnud dama’ting’id loore ära, kummardudes kausside kohale ja pistes toidupalukesi suhu kahe sileda pulgakesega. Ajuti silmas Inevera viivuks mõnd suud või nina, pöörates kohe pilgu kõrvale. See pilt tundus sündsusetum Kasaadistki, kes korvihunnikul Manvah’d kabistas.
Kui dama’ting’id olid õhtustanud, anti jäägid köögist Kihlatutele. Melan ja teised tüdrukud tõukasid Inevera saba lõppu, jättes järele üpris vähe toitu. Tal õnnestus keedupottide külgedelt kausitäis kokku kraapida, aga nüüd istusid tüdrukud tihedalt ringis ega lasknud teda endi sekka. Ta sõi üksi ning vantsis tuimalt kannul, kui Qeva nad päikeseloojangul tagasi Varasalve juhatas.
Nie’dama’ting’id magasid ühiskambris, mida valgustas kirkas loitsukumas lagi. Inevera pilk uitas ülespoole, ta vahtis võlumärke varjamatu imetlusega.
„Varsti hakkad sinagi loitsumärke õppima,” ütles Qeva tema pilku täheldades. „Melan, kus on su nari?”
Ruumi keskel oli mitu rida hoolikalt sätitud narisid. Melan osutas nurgakohale uksest tublisti eemal.
Qeva noogutas. „Kes seal magab?” Ta viipas narile Melani oma kõrval.
„Asavi,” vastas Melan ja nimetatu astus kähku ette.
Qeva uratas. „Sinu padjakaaslasel tuleb uus koht otsida. Järgmised kaksteist noorkuud magab su kõrval Inevera, et saaksid teda paremini juhendada.”
Melan sisistas üsna kuuldamatult, kui Asavi asus isiklikke asju kokku korjama – peamiselt raamatuid ja kirjutusvahendeid. Ta jõllitas mööduvat Ineverat vihaselt, see pilk lõikas nagu nuga.
„Kuni loitsuvalgus kustub, olete vabad,” ütles Qeva ruumist lahkudes.
Inevera hoidis hinge kinni, kartes, et tüdrukud teda ründavad, kuid nad ei teinud temast jälle välja, kogunedes väikestesse tihedatesse ringidesse, kuhu teda ei kutsutud. Inevera läks nari juurde, võttis Evejah’tingi ning hakkas lugema.
Loitsuvalgus kustus alles mitme tunni pärast, tema aga ei jõudnud paksu raamatuga õieti kuhugi. Ta pani paela järjehoidjaks vahele ja vajus rahutusse unne.
Ärgates tajus Inevera, et keegi liigatab pimeduses tema kohal. Ta silmad olid pimedusega harjunud, aga eristasid ikkagi vaid varjukuju, mis astus tasakesi ja ettevaatlikult. Viivuks jäi tal hing kinni, siis meenus talle magamist teeseldes ühtlaselt hingata. Ta tõi kuuldavale kergeid norskeid, just nagu tema ema sageli norskas.
Ineveral polnud isiklikke asju, välja arvatud Evejah’ting ja hora-paun, mitte midagi, mida relvana kasutada, kui sellest olnuks üldse abi toatäie tüdrukute vastu, kes teda jälestasid. Kas nad saavad ta siin pimeduses karistamatult tappa? Ta tõmbus põgenemiseks pingule, ehkki põgeneda ei olnud kuhugi. Kui tal ka õnnestuks pilkases pimeduses uks üles leida, oli sellel väljaspool taba ees.
Aga varjukuju lipsas mööda, hiilides Melani voodi juurde. Kõlas teki kergitamise kahin.
„Ma arvan, et ta vist kuulis mind,” sosistas Asavi.
Lühike vaikus. „Ta magab. Ma kuulen ta norskamist,” ütles Melan. „Ja keda huvitab, mida see vilets heide mõtleb?”
Inevera lamas naril ja püüdis ühtlases rütmis norsata, kuulatades Melani narilt kostvat suudlemist ja armusosinaid. Tema polnud iial teist tüdrukut suudelnud, see polnud talle pähegi tulnud, kuid ometi kadestas ta neid. Inevera ei olnud end kunagi nii üksikuna tundnud.
Inevera ärkas taas, sedapuhku ägeda valu peale küljes. Ta karjatas, tõusis pooleldi istukile ja nägi Melani, kes viibutas jalga uueks hoobiks. „Üles, vilets heide.”
Loitsuvalgus põles jälle ning enamik teisi tüdrukuid olid juba oma bido põiminud.