Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni
teadmiste loomise vahendiks nii teoloogias kui ka aladel, mida nimetatakse „täppisteadusteks”. Suulist õppimist ja õpetamist täiendas üha enam kirjutamine ning nii said võimalikuks varem mõeldamatud uurimismeetodid ja andmete kogumine (Derchain, 1988). Ramses II matusetempli lähedalt leitud kastis oli lisaks eelpool mainitud dokumentidele veel üks papüürus, mis oli ühe Uue riigi ajastul ja veelgi hiljem viljeldud olulise žanri eelkäijaks. Dokumenti nimetatakse „Ramesseumi onomastikon’iks”. See on algeline leksikon, kus valiku kriteeriumiks ei ole mitte sõnad ise, vaid asjad, millele sõnad viitavad ning mis on rühmitatud omavaheliste seoste järgi. Teos koostati entsüklopeediliste kavatsustega, mis peegeldavad hästi ideed reaalse maailma ülimusest võrreldes sellele alluva lingvistilise süsteemiga.
Kirjutaja elukutse tõusis au sisse ning muutus valitsuses väga nõutuks. Aja jooksul toimus ka selle elukutse sees spetsialiseerumine ning jagunemine ametkondadeks. Vanas riigis anti palee korraldused suuliselt edasi asjuritele („käskjalgadele”), kellel oli samuti otsustusõigus. Edaspidi kasutati huvide kooskõlastamiseks üha enam kirjalikke sõnumeid, kas või juba suulise sõnumi kinnituseks. Ka eraisikud hakkasid omavahel üha enam kirjalikke sõnumeid saatma. Kirjutajad jagunesid veelgi rangemasse hierarhiasse kui varem ning kirjaoskus kaasnes ametitega, mida peeti eriti prestiižikaks. Need, kes tahtsid saada ametnikuks ja preestriks, pidid oskama kirjutada. See selgub ühe Avignonis hoitava kivisarkofaagi raidkirjast, milles kirjutajat määratletakse sootuks teisiti kui eelpool tsiteeritud püramiiditekstide lõigus: „Oh teie, kes maa peal elate! Iga kirjutaja, iga ametnik, iga preester, iga õpetlane, kes oskab hoida sulge (kirjutada), iga õpetlane, kes oskab lugeda.” Kirjutaja elukutse iseenesest ei tõstnud selle valdajat kõrgklassi hulka; ometi polnud ta võrreldav lihtsa käsitöölisega.
Kirjutajad ei olnud majanduslikult sõltumatud, vaid töötasid valitsuse palgal. Sellest hoolimata kinnitati ajastu retoorikas, et erinevalt kõigi teiste elukutsete esindajatest ei allu kirjutajad mitte kellelegi. Vähemalt nii väideti propagandistlikus teoses „Heti õpetus”, mida nimetatakse „Elukutsete satiiriks”. Selgitamaks oma kooliminevale pojale kirjutaja elukutse ülimust võrreldes teiste aladega, kirjeldab isa Heti kahekümne elukutse halbu ja naeruväärseid külgi. Et ta on selleks valinud ühiskonnaredeli kõige alamad astmed, tundub, et ka kirjutaja positsioon oli võrdlemisi tagasihoidlik.
Igal juhul pidid kõik need, kes soovisid hiilgavamat karjääri, õppima kõigepealt kirjutajaks. Sealjuures oli see ainus amet, milleks antud haridus oli tõeliselt skolastiline („võimekas kirjutaja, võimekate kätega, puhaste sõrmedega”), ning esialgu võis seda omandada ainult pealinnas. „Elukutsete satiiris” toob Heti oma poja Silest Memphisesse. Lisaks eeldas kirjutaja haridus teatud küpsust: arvestades kirjaviisi raskust pole kuigi tõenäoline, et haridusteed alustati väga varases eas (ilmselt mitte enne 10. eluaastat). Samuti ei piisanud sellest, et perekond väärtustas haridust: poja koolitamiseks oli vaja ka piisavalt vahendeid. Need nõuded ja tõsiasi, et kirjutaja haridusega kaasnesid teatud privileegid, tingisid olukorra, et kirjutajaks õppisid peaasjalikult vaid kirjutajate lapsed.
Kirjutaja elukutse polnud üksnes amet, vaid tihtipeale kaasnesid sellega muudki isiksuseomadused ja intellektuaalsed aspektid. Nagu nägime, olid mõned kirjutajad teinud endale nime raamatute autoritena. Siiski pole mingeid kindlaid tõendeid selle kohta, et need väidetavad kirjamehed tõepoolest kunagi elasid või et neile omistatud teosed olid nende kirjutatud. Võimalikult auväärsetele ajaloolistele tegelastele viitamine pidi muutma loo usutavamaks või kaalukamaks, eriti kui tegemist oli moraliseeriva jutustusega. Tuleb märkida, et neid autoreid ei nimetatud eelkõige „kirjutajateks”, vaid nende auväärsus tulenes hoopis nende kõrgest ühiskondlikust positsioonist või ülevast ametist. Alles Uue riigi ajast tunneme autoreid, kes olid tavaelus kirjutajad (maksiimide autorid Ani ja Amenemope ning Amennaht, kellelt on säilinud vaid tema õpetuse algus). III ja II aastatuhandel eKr oli Egiptuse ühiskond valdavalt anonüümne ning teatud isikuid kalduti seostama teoste loomise ning hiljem (Ramseste ajal) nende ümberkirjutamise ja kodifitseerimisega.
Kindlasti leidus Egiptuses eraraamatukogusid, sest templite või paleede raamatukogud (nagu eelpool mainitud Abusiri arhiiv) olid mõeldud mitte teadmiste levitamiseks, vaid nende säilitamiseks (nagu ka keskaegses Euroopas). II aastatuhandel eKr kohtame õpetlasi, kes kogusid kirglikult raamatuid. Seda tõendavad paljud eraisikute hauakirjad, mis tõusevad esile mitte üksnes oma lopsaka stiiliga, vaid viitavad teadlikult mineviku kuulsatele teostele. Ühele Abydoses asuvale steelile (Cairo CG 20538), mis on pühendatud Sehtepibrale, kes suri vaarao Amenemhet III valitsusajal (umbes 1800. a eKr), on koondatud väga erinevaid teemasid ja tekstižanreid. Kuigi sambakujuline steel pole kuigi suur, on kõik tema neli külge raidkirjadega kaetud. Teksti biograafilise ja moraalse kompositsiooni osas on palju üle võetud vesiir Mentuhotepi mälestusmärgilt (Cairo CG 20539), mis asub samuti Abydoses ja on püstitatud Senusert I valitsusajal (umbes 1900. a eKr). Selle kõrval on tekst, milles kirjeldatakse Osirise pidustusi, see on paljude selle piirkonna steelide ühine teema. Kuid kõige tähtsam leid on steeli vastasküljele kantud kirjandusteos, mis on identifitseeritav Poseneri rekonstrueeritud „Kuningliku panegüürikaga” (Posener-Kriéger, 1976). Kuigi Sehtepibra steelil on teksti lühendatud variant, on see kahtlemata säilinud koopiatest vanim. Tegemist on 12. dünastia ajast pärineva unikaalse poliitilise traktaadiga. Ramseste ajal sai sellest klassika ning kirjutajate hariduse kohustuslik osa. Sehtepibra matusemonumendi originaal-sus seisneb selles, et seal on ühendatud mitmed teosed, millest mõned on tuntud ka tänapäeval. Arvatavasti olid Sehtepibral nende teoste isiklikud koopiad, kuid oma kaasaegsete eeskujul tsiteeris ta vaid moraali ja religiooni teemalisi tekste, milles leidus enim hauakirjadeks sobivaid lõike. Sehtepibra paljude erinevate aunimetuste ja tiitlite seas ei leidu sõnu „kirjutaja” ja „ettelugeja-preester”. Ta oli ametnik (intendant ja varahoidja) ning seetõttu pidi ta olema tuttav kirjakunstiga. Tema isikus võib aga ära tunda „lugeja” ja raamatusõbra.
Sehtepibra steeli kaunistavate teoste valik on tavatu. Siiski tuleb seda käsitleda koos arvukate teiste samalaadsete kogumikega, mida jõukad inimesed tavatsesid Keskmise riigi ajal endaga hauda kaasa võtta. Jutt on nn sarkofaagitekstidest, millega kaeti muumiat sisaldava kirstu sisemus. Need imiteerisid vanu usulisi tekste, millega kaeti alates 5. dünastia lõpust Memphise kuninglike püramiidide seinu. Kuid kui püramiiditekstid olid rõhutatult epigraafilised, on sarkofaagitekstides tuntav papüüruste mõju. Sarkofaagitekstid olid omamoodi palveraamatud („Surnuteraamatu” eelkäijad), mida lahkunu pidi lugema kaitseks teispoolsuse ohtude vastu. Need kuulusid kahtlemata väga haritud sotsiaalsele kihile, mille liikmed olid võimelised sobilikud lõigud ise välja valima, kui käsikirju hoiti kohalike templite raamatukogudes, või lasid need endale väljastpoolt kohale tuua.
Tegelikult leidub paljudel ka väga kaugetel nekropolidel asuvatel või hilisematest sajanditest pärit sarkofaagidel samasuguseid tsitaate, mis näitab, kuivõrd hoolikalt säilitati väärtuslikke usulisi ja kirjanduslikke teoseid. 12. dünastia valitsusajal elanud teebalane Buau lasi oma sarkofaagile (T 9 C) kirjutada lõigu jutustusest „Karjus, kes nägi jumalannat”, mis leidub koos muude kirjanduslike tekstidega ühel omaaegsel papüürusel. Sarkofaag leiti Teeba Dayr al-Bahri piirkonna hauakambrist; selle oli omastanud keegi Mentuhotep, kes oli oma nime lasknud kirjutada üksnes hauakambri väliskülgedele. Samasugusele haritud maitsele võib omistada Uue riigi aegse tohutu hümnide (eriti päikesehümnide) valiku, mida kasutati eraisikute hauakambrite kaunistamiseks ning kust me saame rohkesti täiendavat informatsiooni lisaks meile juba tuntud papüürustele.
4. sajandi lõpus eKr elanud Teeba preester ja kirjutaja nimega Nesmin, kes oli elu jooksul paljudes ametites, saamata sealjuures kõrgema hierarhia liikmeks, võttis tavapärase „Surnuteraamatu” asemel endaga hauda kaasa oma isiklikke raamatuid. Kuigi raamatud olid valitud endiselt usulis-rituaalsete kriteeriumite alusel, on tegu harvaesinevate ja isegi haruldaste tekstidega. Kõige mahukam neist kannab nime „Varakambri salaraamat, mida keegi ei ole näinud”. Seda tuntakse Bremner Rhindi papüürusena ning säilitatakse Londonis Briti Muuseumis. Papüürusel on mitu eraldi raamatut: „Isise ja Nefti laulud”, „Rituaalid Sokari transportimiseks” ja „Raamat Apopi kukutamiseks”. Kõik need on koopiad tekstidest, mis pärinevad vähemalt Uue riigi ajast. Kahel ülejäänud papüürusel, mis on demootses kirjas16 koostatud administratiivsete
Demootne kiri on Egiptuse kirja kõige lihtsam vorm, omamoodi kiirkiri, kus on palju liitmärke. Tekkis umbes 8. saj eKr. – Tlk.