Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni
pole võimalik kindlaks teha, kui suur oli kirjaoskajate osakaal kirjaoskamatute massis, sest kirjutajad kogunesid elama paleedesse, kuninglike residentside juures asuvatesse valitsuskeskustesse või templitesse, kus kirjaoskajate arv oli kõige suurem. Seevastu oli riigi ülejäänud tohutul territooriumil enamik rahvast kirjaoskamatu. Sarkofaagitekstide poole aastatuhande vanune ütlus „olin kirjutaja rahvahulga jaoks” (II 176 f) oli endiselt kehtiv. Kirjutaja polnud enam lihtsalt hauakirjade lugeja. Temast oli saanud ametnik, kes koostas ja luges suuliste sõnumite asemele tulnud kirjalikku korrespondentsi, valmistas ette aruandeid ning töötas välja juriidilisi dokumente.
Ometi polnud kirjutajate seisuse äsja omandatud tähtsus kõigutamatu. 18. dünastia valitsusaja keskel (umbes 14.–13. saj eKr) muutus sõjaväeline karjäär populaarsemaks kui tsiviilkirjutajate oma. Kirjutaja pädevus, millega varem oli saanud tõusta vesiiri kõrge ametini, avas mitmetele ukse sõjaväe juhatusse. Väejuht nagu Tžaneni, kes kirjutas Thutmosis III sõjakäikude päevikud, samuti Thot, Maia, Amenhotep, Paatenemhab ja Naht olid kõik alguses sõjaväekirjutajad (Helck, 1954). Paljudest 20. dünastia lõpu (umbes 1100 eKr) tekstidest tuntud nekropolikirjutaja Butehamon, kelle peres oli olnud juba seitse põlve kirjutajaid, alustas karjääri samuti sõjaväe juhatuses. Amenemope-nimelisele sõjaväekirjutajale on pühendatud koguni „Satiiriline kiri”, mille koostas kirjutaja Hori. Amenemope võimekust ülistatakse hiilgavas kiidukõnes, milles kasutatakse militaarseid väljendeid rahumeelses kirjanduslikus kontekstis: „jumala sõnade (hiero-glüüfide) käsitööline, kelles puudub igasugune harimatus, vapper võitja Sešati kunstis, Hermopolise Isanda (Thoti) teener tema raamatute toas, raamatute osakonna töötajate meister [-], kiire käsikirjade kopeerimisel”. See kõik laseb oletada teatud võistlust erinevate valitsusasutuste kirjutajate vahel; ehk täpsemalt, nende vahel, kes kuulusid vanasse tsiviilametnike seisusse, ning nende vahel, kes võlgnesid oma edu sõjaväele.
Muu hulgas oli Ramseste valitsusaeg ka suurte kultuuriliste muutuste ajastu. Kõnekeel lahknes tunduvalt vanast kodifitseeritud keelest, mida kasutati templis ja hiljem palees. Kirjanduses võib täheldada rohkesti uusi žanreid, mis olid suunatud laiemale ja mitmekesisemate huvidega publikule. Kirjapilti ilmus järjest enam foneetilisi sümboleid. Kuna ühiskond tegi läbi suured muutused, hakati vanu raamatuid hoopis enam austama. Neid hoiti hoolega, loeti ja kopeeriti, isegi kui neist tegelikult aru ei saadud. Dayr al-Madinah’s, kus elasid kuninglikke haudu ehitavad käsitöölised, on säilinud rohkesti vanade tekstide kogumikke, mis olid kopeeritud papüürustele või liivakivitükkidele ja savinõude kildudele (nn ostrakonid). Mõnede kirjutajate, näiteks Henherhopšefi stiil on hästi tuntud, nii et tema koostatud dokumente on kerge kindlaks teha. Ta elas Ramses II ajal ja suri Saptahi valitsusajal, kuuludes perekonda, mille liikmed pidasid kirjutaja ametit kuni Ramses IX valitsusaja lõpuni (13.–12. saj eKr). Henherhopšefi puhul on kõige tähelepanuväärsem see, et ta kogus käsikirju isiklikuks kasutamiseks. Ta koostas raamatukogu, kust on pärit ka Chester Beatty papüüruste kogu. Raamatukogus oli vähemalt nelikümmend teost, mõned neist erakordselt huvitavad nagu „Jutustus Horosest ja Sethist” ning „Unenägude raamat” (Pestman, 1982). Säilinud on ka üks murelik kiri, milles kästakse märjaks saanud papüürused päikese kätte kuivama laotada (Koenig, 1981).
Nagu öeldud, lasid mõned inimesed endale vanu raamatuid hauakambrisse kaasa panna. Nii tegi eelpool mainitud käsitööline Sennedžem, kel polnud „Surnuteraamatut” ning kes seetõttu võttis hauda kaasa suurele potikillule kopeeritud „Sinuhe jutustuse”.
Nii Dayr al-Madinah’ väikeses maailmas kui ka kogu maal võib märgata kirjutaja elukutse edasist arengut. Kõrgelt haritud kirjutajad spetsialiseerusid raamatute kirjutamisele ning lihtsad sulesepad koostasid valitsusaruandeid, milleks kasutati vähem elegantset, kuid kiiremat kursiivkirja. Nii tekkis kaks erinevat kirjaviisi, mis kaugenesid üha enam teineteisest. Valitsusasutuste kiri muutus üha lihtsamaks ja kiiremaks; kasutati palju lühendeid ja kokkuleppelisi märke, nii et tekstist arusaamiseks oli vaja vilunud silma. Raamatuid kirjutati samuti hieraatses kirjas (mitte piltkirjas), kuid see oli väga korrapärane ja kergesti loetav.
Siitpeale signeerivad kirjanduslike tekstide kopeerijad oma töid otsekui kinnituseks, et töö on kvaliteetne, sest selle on teinud väärikas õpetlane. Kahe 13. ja 12. sajandil eKr Memphises tegutsenud kirjutaja Enene ja Pentuere nime seostatakse mitme suurepärase käsikirjaga. Enene oli varakambri kirjutaja ning töötas varakambri kirjutaja Kagebi alluvuses. Ta kopeeris viis papüüruserulli mitmesuguste teaduslike kirjutistega ning veel ühe käsikirja, D’Orbiney papüüruse, millel on „Jutustus kahest vennast”. Pentuere kopeeris Ramses II auks kirjutatud „Poeemi Kadeši lahingust”, mis on enam tuntud raidkirjana. Varakambri kirjutajad olid tõenäoliselt jõukad mehed. Thutmosis III aegne kahe varakambri kirjutaja Minnaht oli nii tähtis isik, et ta võis mitmesse pühamusse enda kuju püstitada lasta; tal oli hauakamber Teebas ja kenotaaf Silsilah’s.
Templite kirjutuskodades (Elu Majades) valmistati suurepäraseid käsikirju, näiteks luksuslikeks matusteks määratud „Surnuteraamatuid”. Vähemalt Uue riigi lõpuni eeldas see hieroglüüfkirja tundmist. Edaspidi hakati ka pühasid tekste kirjutama hieraatses kirjas, mis oli valitsusasutustes juba ammu tavaline ja mida sai märksa kiiremini kirjutada kui hiero-glüüfe. Kolmandast vaheperioodist pärit „Surnuteraamatud” annavad juba tunnistust sellest, et hieroglüüfe on kirjutanud oskamatu käsi. Uue riigi ajast suutsid kirjutajad suuremate raskusteta endale matusekäsikirju koostada. Säilinud on üle viiekümne „Surnuteraamatu”, mis kuulusid erineva astme kirjutajatele, alates mainitud väejuht Nahtist kuni tagasihoidlike raamatupidajateni.
Kirjutaja tegevust kirjeldas sõna, mille algne tähendus on „joonistama” (sš). Ka vene keeles on tegusõna kirjutama (pisat’) etümoloogiliselt seotud joonistamisega. See termin tähistas kätega kujutiste või märkide visandamist mingile kergele materjalile. Hiljem laienes sõna samuti monumentaalsetele raidkirjadele, kuigi selle kohta oli olemas ka täpsem mõiste „kirjutise graveerimine”. Nii seostati kirjutajat teiste käsitöölistega, kelle töövahendiks oli sulg: joonistajate ja joonestajatega. Uue riigi ajal nimetati perenaist meikivat toatüdrukut „kirjutajaks”, kasutades selle sõna naissoovormi (Posener, 1969). Kuna Egiptuse kiri oli figuratiivne, eeldaski kirjutamine joonistamis- ja isegi maalimisoskust. Selles mõttes oli kirjutaja olukord täiesti võrreldav palgaliste käsitööliste omaga.
Võib oletada, et Uue riigi ajal lisandus kirjutaja kohustustele vahendaja ja tõlgi roll. Sel perioodil oli Egiptus avatud Süüria ja Palestiina kultuurile, mis olid omakorda Mesopotaamia kultuuri mõju all. Amenhotep III ja Amenhotep IV (Ehnatoni) valitsusajal (14. saj eKr) leidus Amarnas inimesi, kes mitte ainult ei tundnud olulisi babüloonia, hetiidi ja hurriidi21 keeli, vaid ka kirjutajaid, kes lugesid kiilkirja ning mõistsid enam-vähem selles edastatud diplomaatilisi sõnumeid. Nende seas oli ka õpetlasi, keda nimetati „kirjade kirjutajateks” (sš š’t, kiilkirjas šahšiha). Amenhotep IV pealinnas Amarnas oli suurest templist väikesesse templisse viiva tee peal hoone, mida kasutati välismaise kirjavahetuse arhiivina. Sealt leitud Gilgameši eepose fragment annab tunnistust sellest, et kirjutajate hariduse hulka kuulusid kohustuslikud kirjandusteosed, mida õpiti tundma võõramaa õpetajate juhatusel. Järgnesid katsed kirjutada võõrkeelseid tekste Egiptuse kirjaviisis. Oleks aga anakronistlik oletada, et kirjutajad tegutsesid juba siis tõlkijatena, nagu see oli I aastatuhandel eKr. Kahtlemata tunti välismaa kirjanduse vastu huvi, kuid selle sisu jõudis egiptuse kirjandusse kõrvalteid pidi vabade kohanduste töötluste kaudu – ja see kõik toimus eranditult suuliselt, nii nagu teistelgi maadel. Hoolikaid ja sõnasõnalisi tõlkeid kohtame vaid rahvusvahelises õiguses, näiteks Ramses II ja hetiitide kuninga Muwatallise lepingute tõlked. Igal juhul on üsna tõenäoline, et mitmed Egiptuse kirjutajad tundsid kiilkirja, võrdlesid seda oma kirjaviisiga ning said sealt mõjutusi.
Üldiselt eeldas aga ainuüksi Egiptuse graafilise ja leksikalise pärandi tundmine arvestatavat haritust. On tähelepanuväärne, et head kirjutajad iseloomustasid end epiteetidega, mis kiidavad nende oskusi: „tark, sest mõistab asju (või „kirjutisi”, või „teadmisi”)” või siis „kogenud selles, mida ei teata”. Viimane on otsene vihje Egiptuse kirjamärkide varjatud müstilistele
Mesopotaamias ja Süürias elanud rahvas, kes rajas II aastatuhandel eKr Mitanni riigi. – Tlk.