.
isa. Šepmini suurepärase sarkofaagi kaas on välja pandud Torinos Egiptuse Muuseumis. Šepmini profiili kirjeldatakse aga tema kolleegi Haronnofri koostatud matusekõnes: „jumala sõnade (hieroglüüfide) saladuste eesseisja, iga Elu Maja19 (papüüruse) laeka asjatundja [-], preestrite poegade kõrgeim õpetaja [-], pühade raamatute kirjutaja” (Habachi, 1971, 70).
Kuigi seda tuli harva ette, võisid haritlased võtta teispoolsusse kaasa ka selliseid raamatuid, mis polnud matusekombestikuga seotud ning mil ei pruukinud olla kuigi väärtuslikku sisu. Käsitöölise Sennedžemi ja tema perekonna 13. sajandist eKr pärinevas puutumata hauakambris Dayr al-Madinah’s avastati keraamikatükk, millele on kirjutatud suur osa „Sinuhe jutustusest” (tänapäeval Kairo Egiptuse Muuseumis). Enamiku kirjandusliku sisuga käsikirjade kohta pole täpselt teada, kust nad pärinevad ja mil moel nad on meieni jõudnud, kuid on ülimalt tõenäoline, et need säilisid nii nagu Ramsese matusetempli alalt leitud tundmatu omaniku kast, hauapanustena. Saisi perioodil (26. dünastia valitsusajal) koostatud Vandier’ papüürusel jutustatakse maag Merira õnnetustest ning tekst säilis vaid seetõttu, et papüüruse teisele küljele olid kirjutatud lõigud „Surnuteraamatust”. Keskmise riigi lõpu ajast pärinevasse hauakambrisse Dra Abu al-Nagas, muistse Teeba linnaosas, lasi kuningliku haaremi kirjutaja Neferhotep endale kaasa panna arvepidamise rulli, mis avastati 1860. aastal (Bulaqi papüürus 18). Samast piirkonnast leiti ka Prisse’i papüürus, üks kõige hoolikamalt kirjutatud ja paremini säilinud käsikirjadest, millel on Kagemni ja Ptahhotepi õpetussõnad.
Kuna hauakambrites leidus hulgaliselt raidkirju, kujunesid Vana-Egiptuse nekropolid kõige paremini ligipääsetavateks avalikeks arhiivideks. Seetõttu tekkis ka „(väärtuslike) tekstide avastaja” tegelaskuju:
Algab haiguste ravimisele pühendatud kogumik, mis leiti muistsete käsikirjade laekast Letopolises Anubise jalgade juurest Tema Kõrguse kuningas Hesepti (1. dünastia), õigeksmõistetu valitsusajast [-]. Jumala sõnade (hieroglüüfide) kirjutaja ning jumalale meelepäraste võimekate arstide dekaan võttis selle rulli jalgade juurest ja pitseeris. Kui rulliga oli nii toimitud, ohverdas Atoni teener leiba ja õlut ning põletas lõhnaaineid võimsa Isise, Harhentehtai, Honsu, Thoti ning nende jumalate auks, kes valitsevad liikmete üle. (Luft, 1973, lk 110jj.)
Legend jutustab meile ühest seesugusest väärtuslike tekstide avastajast. See oli prints Hamuaset (Haemwese), Ramses II neljas poeg ning Ptahi ülempreester Memphises (13. saj eKr). Ta hoolitses püramiidide restaureerimise ja Ptahi templi uuesti ülesehitamise eest ning koostas ka raamatukogude katalooge. Temale omistatakse „Surnuteraamatu” 167. peatüki avastamine. Järeltulevad põlved austasid teda kuulsa maagina nagu Westcari papüüruse Džedit, kuid omadustega, mis lähendavad teda pigem Faustile (Pieper, 1931).
Preestrina ja templihierarhia kõrgema liikmena avanesid Hamuasetile ja teistele temasugustele kahtlemata kõigi arhiivide uksed, kus peitusid muistsed raamatud, millest arusaamine eeldas eriharidust. Seesuguse teadusliku uurimistöö tulemused kajastuvad mõnikord nende hauakambrite kaunistustes. Näiteks jumal „Amoni teine prohvet” Puiemra (Thutmosis III valitsusaeg, 15. saj eKr), kes oli „jumalike sõnade (hieroglüüfide) saladuste eesseisja Amoni templis (Karnakis)”, lasi katta oma hauakambri seinad Keskmise riigi aegsete õpetatud tsitaatide ja kujutistega. Niisugused inimesed olid vaaraode maailmas tõelised kultuurikandjad ning just neile võlgneme oma ettekujutuse sellest maailmast.
Elu Maja oli templi osa (see paiknes enamasti Raamatute Maja kõrval), kus anti haridust ning hoiti ja kopeeriti käsikirju. Aeg-ajalt leiti seal mõni muistne haruldane käsikiri. Sel juhul määrati kindlaks, kui hästi see on säilinud. Kui originaal oli rikutud, kirjutati „leitud kahjustatuna”, ning valmistati sellest koopia. Vajadusel valmistasid preestrid ka võltsinguid või kohandasid muistseid tekste uuteks vajadusteks, nii nagu seda teevad hoonete restauraatorid, kasutades ehitise säilinud osi uueks otstarbeks. Nende preestrite tegevuses võib näha esimesi filoloogia algeid.
Ramseste ajal oli „töödejuhataja” (kuninglik arhitekt) Ramessenaht ühtlasi ka „Elu Maja jumalike käsikirjade kirjutaja”. See näitab, et arhitektidel oli otsene juurdepääs templite arhiividele, millest leitud eeskirjade järgi nad pidid ehitama. Nii peeti Heliopolise Elu Maja pikka aega arhitektuurikooli mudeliks (Gasse, 1981). Hilisematel sajanditel kujunesid Bubastis, Abydos ja Sais meditsiiniõpingute keskusteks (Habachi, 1971).
Kirjutajad, kes määrati ametisse nii väärikasse asutusse nagu Elu Maja, pidid tegelema üsna keeruka uurimistööga. Vähemalt Ramseste ajal kuulus nende kohustuste hulka ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjalide rituaalse otstarbe määramine – ülesanne, mis varem kuulus „ettelugeja-preestrite” pädevusse:
Tema Kõrgus käskis Elu Maja kirjutajal Ramesseašabil, vaarao kirjutajal Horil ning Koptose Har-Mini ja Isise templi preestril Usermaranahtil kontrollida töid Tõe Troonil (Teeba nekropolis) bekhen-kivi20 leiukohtade ümbruses, sest sealt on avastatud kauneid ja imeväärseid mälestisi. (Gardiner, 1938.)
Kuulsad haritlased ei pärinenud sugugi üksnes tuntud suguvõsadest ega kuulunud kõrgklassi. Seda näitab Hapu poja Amenhotepi (Amenophise) karjäär. Tema enda koostatud lühieluloo põhjal on võimalik jälgida, milliseid etappe pidi ta „juhatajaks” saamiseks läbima. Amenhotep sündis Athribises ilmselt veel Thutmosis III (suri umbes 1450. a eKr) valitsusajal. Kõigepealt määrati ta alama astme „kuninglikuks kirjutajaks” ja pühendati jumaliku raamatu saladustesse. Noormees õppis tundma Thoti võimsust ning tema saladusi nii hästi, et võis lahendada kõikvõimalikke probleeme ja anda igas olukorras nõu. Umbes viiekümneaastasena, Amenhotep III valitsusajal, ülendati ta kõrgema astme kuninglikuks kirjutajaks ehk täpsemini, „kuninglikuks sõjaasjanduse kirjutajaks”. Nii kõrge positsioon võimaldas tal töötada „kõigi kuninglike tööde juhatajana (ülemarhitektina)”. Ta hankis ehitusmaterjale Heliopolise lähedal asuvatest Jabal Ahmari kaevandustest, korraldas vaarao matusetempli ehitust, juhtis mitmesuguste hoonete püstitamist Karnaki pühasse kompleksi ja kuninga skulptuuri valmistamist ning viimaks muretses endale ka isikliku kultusekoha. Amenhotepist peeti niivõrd lugu, et roomlaste valitsusajal austati teda nagu pühakut ning talle omistati „Vormide saladuste raamatu” avastamine (säilinud tõenäoliselt „Surnuteraamatu” (Louvre 3248) osana) (Erman, 1877).
Seega avas kirjutaja ettevalmistus tee sügavate teadmiste juurde ning võimaldas pääsu kõrgematele ametikohtadele. Kirjutamisoskus näitas nüüd pigem haridustaset, mitte teatud professionaalset või sotsiaalset staatust (see oli nagu meie doktorikraad, mida võiks pidada kirjutaja sünonüümiks). II aastatuhandel eKr võisid õppida lugema ja kirjutama kõik need, kes seisid otsesest tootjate massist kõrgemal. „Kõneosava oaasielaniku jutustuses” on peategelane küll hämmastavalt kõneosav, kuid täiesti võimetu kasutama „paberit ja sulge”.
Vana riigi lõpuperioodil pidid kõik kõrgematele ametikohtadele pürgijad oskama kirjutada. Ometi ei samastatud kirjaoskust kirjutaja ametiga, nagu ka tark („see, kes teab kõiki asju”) polnud algselt ilmtingimata kirjaoskaja. Aja jooksul tekkis kirjutajatel seisuslik eneseteadvus, eriti nende seas, kes pärinesid kultuursest ja haritud perekonnast. Kõrgema positsiooniga kaasnevaid eesõigusi kalduti hoidma kitsa ringi sees, iseäranis siis, kui need olid seotud spetsiifiliste teadmistega. Kujunesid välja kirjutajate perekonnad, kus ametit pärandati põlvest põlve või kust tuli kirjutajatele lisaks ka preestreid ja ametnikke. Sageli need ametid ühendati ning polnud sugugi haruldane, et preester oli samal ajal templi pühade ohverduste kirjutaja.
Keskmise riigi aegsed kirjutajad seisid pea eranditult valitsuse teenistuses, Uue riigi ajal kujunes aga kirjutajaskond tõeliseks intellektuaalide kihiks, kes ei tootnud kultuuri üksnes kuningapaleele, vaid samuti omaenda privilegeeritud seisusele. Sellega omandas kirjutaja elukutse teatava ühiskondliku dimensiooni, ja nagu äsja nägime, nimetasid ka selle ajastu tarkusekirjanduse autorid (Ani, Amennaht, Amenemope) end „kirjutajaks”. Amenemope kinnitab oma teose sissejuhatuses muu hulgas, et ta oli valitsuse kirjutaja. Kuulsate kirjanduslike tekstide kalligraafid Enene ja Pentuere olid varakambri kirjutajad ning käsikirjade kopeerija ja koguja Henherhopšef oli Dayr al-Madinah’ käsitööliste kogukonna juurde määratud kirjutaja. Kirjutaja võis hoida enda juures
Elu Maja kohta vt lähemalt peatükist
Eriti hinnaline hall liivakivi, mida kasutati anumate, kujude ja sarkofaagide valmistamiseks. – Toim.