Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne. Alexandre Dumas
lossivärava võlvi alt kostis hobuse kabjaplaginat.
«Mis see siis on?» imestas Montalais aknale lähenedes.
«Tõesõna, küll on ilus rüütel!»
«Oh, Raoul!» hüüatas Louise, kes oli teinud sama liigutuse mis tema sõbratargi, ja vajus nüüd täiesti kahvatult ning värisedes oma lõpetamata jäänud kirja ette.
«Ausõna, on see aga osav armastaja,» hüüdis Montalais, «küll ta tuleb alles parajal hetkel!»
«Tulge aknalt ära, tulge ära, ma palun teid,» sosistas Louise.
«Miks? Ta ei tunne ju mind. Laske ma vaatan, mis teda õieti siia tõi.»
II
KULLER
Preili de Montalais’l oli õigus: noor rüütel oli tõesti kauni välimusega.
See oli pikk sale kahekümne nelja kuni kahekümne viie aastane noormees, kes suurepäraselt oskas kanda tolle ajastu toredat sõjaväevormi. Suurtes, laiade säärtega saabastes jalad olid nii väikesed, et kui preili de Montalais oleks rõivastunud meheks, poleks sellised teda igatahes mitte reetnud. Kauni tundliku käega peatas ta hobuse keset hoovi ja võttis peast pikkade sulgedega ehitud kübara, mis varjas ta tõsist ning lapselikku nägu.
Hobusekabjaplagin äratas ihukaitsjad, kes kargasid kiiruga jalule.
Noormees ootas, kuni üks neist talle lähenes, kummardus siis ja ütles kõlaval häälel, mis kostis selgesti aknani, kus end varjasid kaks neidu:
«Sõnum Tema Kuninglikule Kõrgusele.»
«Ahaa!» hüüdis kaardiväelane. «Härra ohvitser, toodi sõnum!»
Kuid see tubli sõdur teadis väga hästi, et pole loota ühegi ohvitseri tulekut, kuna ainus, kes oleks võinud nähtavale ilmuda, elas lossi teises otsas väikeses korteris, mille aknad olid aia poole. Seepärast tõttaski ta lisama:
«Härra aadlik, ohvitser on ringkäigul, aga tema äraolekul teatatakse teie saabumisest ülemteenrile härra de Saint-Remyle.»
«Härra de Saint-Remyle!» kordas noor rüütel kergelt punastades.
«Kas tunnete teda?»
«Jah. Palun öelge talle, et minu saabumisest võimalikult pea Tema Kõrgusele teatataks.»
«Paistab, et see on pakiline asi,» pomises kaardiväelane nagu iseenesele, lootes aga siiski mingit vastust saada.
Kuller noogutas pead.
«Sel juhul lähen ise ülemteenri juurde,» jätkas kaardiväelane.
Noormees hüppas sadulast, kuna ümberseisvad sõdurid jälgisid uudishimulikult toredat hobust, kes noore rüütli kohale oli toonud. Teatama läinud kaardiväelane pöördus tagasi, küsides:
«Vabandust, härra aadlik, teie nimi, palun?»
«Vikont de Bragelonne, tulen Tema Kõrguse härra prints de Condé ülesandel.»
Sõdur tervitas aupaklikult, ja otsekui oleks Rocroi ja Lensi võitja nimi talle tiivad andnud, jooksis kergejalgselt välistrepist üles lossi eesruumidesse.
Härra de Bragelonne ei jõudnud veel oma hobust trepivõre külge siduda, kui juba härra de Saint-Remy hingetult kohale jooksis, toetades ühe käega oma suurt kõhtu ja kündes teisega õhku, nagu kalamees künnab oma mõlaga veevooge.
«Oh, härra vikont, teie Blois’s!» hüüdis ta. «On see alles ime! Tervist, härra Raoul, tervist.»
«Minu sügavaim lugupidamine, härra de Saint-Remy.»
«Küll proua de La Vall … Tahan öelda, et küll proua de Saint-Remy alles rõõmustab teid nähes! Kuid tulge nüüd. Tema Kuninglik Kõrgus einetab parajasti. Kas peab teda tingimata segama? Kas asi on nii tõsine?»
«Jah ja ei, härra de Saint-Remy. Väikseimgi hilinemine võib Tema Kuninglikule Kõrgusele ebameeldivusi valmistada.»
«Kui asi nii on, siis astume käsust üle, härra vikont. Tulge. Muide, Monsieur on täna suurepärases meeleolus. Ja pealegi toote te ju uudiseid, eks ole?»
«Suuri uudiseid, härra de Saint-Remy.»
«Ja ma loodan, et häid.»
«Haruldaselt häid.»
«Tulge siis ruttu, tulge ruttu!» hüüdis mehike, end käigul kiiresti kohendades.
Raoul järgnes talle, kübar käes, olles pisut ehmunud pidulikust mürast, mida tekitasid ta kannused lossi tohutu suurte saalide parkettpõrandal.
Niipea kui ta oli hoonesse kadunud, ilmusid mõlemad neiud jälle õueaknale, reetes äreva sosinaga oma erutust. Varsti jõudsid nad nähtavasti mingile otsusele, sest üks neist kadus aknalt. See oli brünett. Teine jäi lilledesse peitunult palkonivõre taha seisma ja piilus taimevarte vahelt välistrepile, kustkaudu härra de Bragelonne oli lossi läinud.
Nii paljude uudishimulike tähelepanu objekt ise aga sammus ülemteenri kannul edasi. Kiirete sammude kõma, veinide ja roogade lõhn ning kristalli ja toidunõude kõlin teatasid talle, et ta on eesmärgile jõudmas.
Söögisaali eesruumi kogunenud paažid, teenrid ja ohvitserid võtsid uustulnuka vastu siin maal juba kõnekäänuliseks muutunud viisakusega. Mõned tundsid Raouli ja peaaegu kõik teadsid, et ta tuleb Pariisist. Näis isegi, et ta saabumine katkestas hetkeks teenimise laua ääres.
Igatahes pöördus üks paaž, kes parajasti Tema Kõrgusele veini kallas, kõrvalruumist kannustekõlinat kuuldes lapsikult ümber, märkamata, et jätkab kallamist, ent mitte printsi klaasi, vaid laudlinale.
Madame, kes polnud nii süvenenud oma tegevusse kui ta kõrgestisündinud abikaasa, märkas paaži hajameelsust.
«Nonoh!» ütles ta.
«Nonoh!» kordas Monsieur. «Mis siin lahti on?»
Härra de Saint-Remy, kes pea ukse vahelt sisse pistis, kasutas juhust.
«Miks mind segatakse?» küsis Gaston, tõstes endale ette paksu lõigu ühest kõige suuremast lõhekalast, mis iial on Loire’i mööda üles ujunud, et lasta end Paimbeufi ja Saint-Nazaire’i vahel kinni püüda.
«Pariisist saabus kuller. Aga oodaku ta, kuni Monsenjöör on hommikueine lõpetanud, meil on ju aega.»
«Pariisist!» hüüatas prints, pillates oma kahvli. «Te ütlete – kuller Pariisist! Ja kelle ülesandel see kuller tuleb?»
«Ta tuleb härra printsi juurest,» kiirustas ülemteener teatama.
Nagu teada, nimetati nõnda härra de Condéd.
«Kuller härra printsi juurest!» kordas Gaston rahutusega, mis ei jäänud märkamatuks ühelegi juuresviibijaist ja mis seega üldist uudishimu kahekordistas.
Monsieur võib-olla uskus hetkeks, et on tagasi pöördunud nood õndsad vandenõude ajad, kus igakordne ukse avamine ja sulgemine teda erutas, kus igas kirjas võis peituda riiklik saladus, kus iga sõnum oli seoses mõne väga musta ja väga keerulise intriigiga. Härra printsi suur nimi lehvis Blois’ lossi võlvide all, kasvades tohutult nagu viirastus.
Monsieur tõukas oma taldriku eemale.
«Kas lasen sõnumitoojal oodata?» küsis härra de SaintRemy.
Gaston sai Madame ’i silmapilgutusest julgust ja vastas:
«Ei, otse vastupidi, laske tal otsekohe sisse astuda. Muide, kes ta on?»
«Üks siinsest ümbrusest pärinev aadlik, härra vikont de Bragelonne.»
«Ahaa, väga hea. Paluge ta sisse, Saint-Remy, paluge ta sisse.»
Niipea kui ta oli lausunud need sõnad oma tavalisel tõsisel häälel, vaatas ta mingil erilisel viisil teenijaskonda, ja kõik – paažid, ohvitserid ja talliülemad – jätsid oma servietid, noad ja peekrid ning taganesid kiiruga ja korratult järgmisse ruumi.
See