Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne. Alexandre Dumas
peatus laua otsas, jäädes nii Monsieur ’ ja Madame ’i vahele. Siit tegi ta sügava kummarduse Monsieur ’le, niisama alandlikult tervitas ta ka Madame ’i, ajas end siis sirgu ja jäi ootama, et Monsieur tema poole pöörduks.
Prints aga ootas, kuni uksed kindlalt suleti. Ta ei tahtnud selja taha vaadata, et selles veenduda – see poleks olnud väärikas – , ent ta teritas kõrvu, kuulatades ukseluku klõpsatust, mis tõotas vähemalt näilist julgeolekut.
Kui uks oli suletud, tõstis Monsieur pilgu vikont de Bragelonne’ile ja ütles:
«Tulete nähtavasti Pariisist, härra?»
«Otse sealt, Monsenjöör.»
«Kuidas tunneb end kuningas?»
«Tema Majesteedi tervis on suurepärane.»
«Ja kuninganna?»
«Tema Majesteet kuninga ema kannatab endiselt rinnahaiguse all, kuid viimase kuu jooksul läheb tal siiski paremini.»
«Mulle kõneldi, nagu tuleksite teie härra printsi ülesandel. See oli kindlasti eksitus?»
«Ei, Monsenjöör: härra prints tegi mulle ülesandeks Teie Kuninglikule Kõrgusele edasi anda see kiri ja jääda ootama vastust.»
Raouli häiris pisut see külm ja kartlik vastuvõtt ning ta hääl madaldus märkamatult.
Prints unustas, et ta ise oligi kogu selle müsteeriumi põhjuseks, ning teda haaras hirm.
Karmi nägu tehes võttis ta Condé printsi kirja, murdis pitseri, nagu oleks tegemist mingi kahtlase pakiga, ja pöördus kõrvale, et keegi ei saaks jälgida ta näoilme muutumist.
Madame jälgis peaaegu niisama suure erutusega oma kõrgeaulise abikaasa kõiki liigutusi.
Raoul, kes tundis teatud kergendust lossiperemeeste tähelepanu teisalepöördumisest, seisis ja silmitses ükskõiksel näol avatud aknast paistvat aeda ja seal leiduvaid skulptuure.
«Ah, milline meeldiv üllatus!» hüüdis Monsieur äkki säravalt naeratades. «Kui võluv kiri härra printsilt! Lugege, Madame!»
Laud oli liiga lai, et printsi käsi oleks ulatunud printsessi kätt puudutama. Raoul tõttas neile vahendajaks, tehes seda veetlevusega, mis võlus printsessi ja tõi vikontile tasuks meelitava tänuavalduse.
«Kirja sisu on teile kahtlemata teada?» küsis Gaston Raoulilt.
«Jah, Monsenjöör; härra prints andis sõnumi mulle algul suuliselt, siis aga mõtles ümber ja võttis sule.»
«Käekiri on ilus,» sõnas Madame, «aga ma ei oska seda siiski lugeda.»
«Palun, ehk loeksite Madame ’ile ette, härra de Bragelonne,» sõnas hertsog.
«Jah, lugege, palun teid, härra.»
Raoul hakkas lugema ja ka Monsieur jälgis seda uuesti suurima tähelepanuga.
Kiri oli järgmine:
«Monsenjöör,
Kuningas sõidab piirile; olete arvatavasti kuulnud, et kuninga abielu on sõlmimisel. Kuningas tegi mulle seda au ja nimetas minu selleks reisiks oma kortermeistriks. Kuna ma tean, millist rõõmu valmistaks Tema Majesteedile veeta üks päev Blois’s, julgen paluda Teie Kuninglikult Kõrguselt luba, et ma tema lossile oma kriidimärgi teeksin. Kui aga see palve mingil ootamatul põhjusel Teie Kuninglikule Kõrgusele kuidagi peaks ebameeldivusi valmistama, siis palun teda sellest mulle teatada kulleriga, kes selle kirja toob ja kes on minu kaaskonda kuuluv aadlik, härra vikont de Bragelonne. Minu reisikava sõltub Teie Kuningliku Kõrguse otsusest, sest Blois’ tuleks siis asendada Vendome’i või Romorantiniga. Julgen loota, et Teie Kuninglik Kõrgus mõistab õigesti minu palvet, mis väljendab minu piiritut ustavust ja mu soovi olla temale meele järele.»
«Miski ei või meile suuremat rõõmu valmistada,» ütles Madame, kes oli kirja lugemise ajal rohkem kui üks kord oma abikaasalt pilguga nõu küsinud. «Kuningas tuleb siia!» hüüatas ta võib-olla pisut valjemini kui saladuse hoidmiseks vaja oleks olnud.
«Härra,» ütles Tema Kõrgus omakorda, «tänage härra prints de Condé’d, andke talle edasi minu suurim tänu rõõmu eest, mis ta mulle valmistab.»
Raoul kummardas.
«Millal Tema Majesteet saabub?» jätkas prints.
«Monsenjöör, tõenäoliselt saabub kuningas täna õhtul.»
«Ent kuidas oleks siis teada saadud minu vastusest juhul, kui see oleks olnud eitav?»
«Monsenjöör, mulle oli tehtud ülesandeks pöörduda nii kiiresti kui võimalik Beaugencysse, et anda sõnum edasi kullerile, kes omakorda pidi selle edasi andma härra printsile.»
«Tähendab, Tema Majesteet on siis Orléans’is?»
«Lähemal, Monsenjöör. Tema Majesteet peaks just praegusel hetkel jõudma Meung’i.»
«Kas õukond saadab teda?»
«Jah, Monsenjöör.»
«Muide, ma unustasin küsida teilt teateid kardinali kohta.»
«Tema Eminents näib olevat parima tervise juures, Monsenjöör.»
«Ta õetütred kahtlemata saadavad teda?»
«Ei, Monsenjöör. Tema Eminents andis preilidele Mancinidele käsu sõita Brouage’i. Nad sõidavad mööda Loire’i vasakut kallast, õukond aga liigub mööda paremat kallast.»
«Kuidas! Kas preili Marie de Mancini on õukonna juurest lahkunud?» imestas Monsieur, kelle reserveeritud olek hakkas kaduma.
«Eriti just preili Marie de Mancini,» vastas Raoul diskreetselt.
Printsi kahvatuil palgeil lehvis põgus naeratus, märkamatu mälestus ta kunagisest õelast intrigandivaimust.
«Tänan, härra de Bragelonne,» ütles Monsieur. «Arvatavasti ei soovi te küll härra printsile edasi anda seda, mis ma tahaksin teile ülesandeks teha, – nimelt kinnitada talle, et ta kuller jättis minule väga hea mulje. Ent küllap ütlen talle seda ise.»
Raoul kummardas, et tänada Monsieur ’d au eest, mida see temale osutas.
Monsieur andis Madame ’ile märku ja see helistas kella, mis seisis ta paremal käel.
Otsekohe astus sisse härra de Saint-Remy ja ruum täitus inimestest.
«Härrad,» ütles prints, «Tema Majesteet teeb mulle seda au ja veedab ühe päeva Blois’s. Ma loodan, et kuningas, minu vennapoeg, ei tarvitse kahetseda soosingut, mida ta mu majale üles näitab.»
«Elagu kuningas!» kisendasid fanaatilise vaimustusega kõik kohalviibivad ametikandjad ja härra de Saint-Remy veel kõige valjemini.
Gaston langetas sünges nukruses pea. Kogu oma elu oli ta pidanud kuulma ja taluma hüüdu: «Elagu kuningas!», mis aga polnud määratud temale. Juba hulk aega polnud ta seda enam kuulnud ja ta kõrvad olid sellest puhata saanud, aga nüüd heitis uus, noorem, elujõulisem ja hiilgavam kuningas ning tema võim talle veel valusama väljakutse kui kunagi varem.
Madame mõistis selle kartliku ja hämara südame kannatusi. Ta tõusis lauast, Monsieur järgnes masinlikult tema eeskujule ja kogu see väike õukond kogunes mesipuuna sumisedes Raouli ümber, et teda küsitleda.
Madame nägi seda ja kutsus härra de Saint-Remy enda juurde.
«Praegu pole aeg lobisemiseks, vaid tööks,» ütles ta pahase perenaise toonil.
Härra de Saint-Remy kiirustas hajutama ringi, mille ametikandjad olid Raouli ümber moodustanud, nii et viimane eestuppa pääses.
«Loodan, et selle aadliku eest hoolitsetakse,» lisas Madame, pöördudes härra de Saint-Remy poole.
Otsekohe tõttas mehike Raoulile järele.
«Madame