Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne. Alexandre Dumas
siis ühtlasi edasi minu kõige alandlikum lugupidamine.»
Lõpuks sai Raoul vanast aadlikust lahti ja asus jälle teele.
Kui ta hobust valjaidpidi järel talutades väravavõlvi alt läbi sammus, hüüdis teda hämarast trepikojast kellegi hääl:
«Härra Raoul!»
Noormees pöördus üllatunult ümber ja märkas noort tumedapäist neidu, kes surus sõrme huulile ning ulatas talle käe.
Neiu oli talle võõras.
III
KOHTUMINE
Raoul astus paar sammu neiu poole, kes teda sel kombel hõikas.
«Aga minu hobune, proua?» küsis ta.
«Ärge selle pärast muretsege! Tulge. Eesõues on varjualune, siduge oma hobune sinna kinni ja tulge ruttu.»
«Kuulan sõna, proua.»
Selle soovituse järgi toimides ei kulutanud Raoul üle nelja minuti. Ta tuli tagasi väikese ukse juurde, kus ta salapärane juht teda juba ootaski, seistes hämara keerdtrepi esimesel astmel.
«On teil julgust mulle järgneda, härra rändrüütel?» küsis neiu, naerdes hetkelise kõhkluse üle, mida Raoul oli lasknud välja paista.
Vastuseks sööstis noormees neiu kannul pimedale trepile. Nii ronisid nad kolm korrust ülespoole, neiu ees, Raoul järel. Käsipuud otsides puudutas noormehe käsi siidkleiti, mis kahises vastu trepikoja seinu. Iga kord, kui
Raoul komistas, hüüatas neiu rangelt: «Tsss! tasa!» ja ulatas talle pehme lõhnava käe.
«Nii võiks väsimust tundmata ronida kas või lossitorni kõige kõrgemasse kambrisse,» arvas Raoul.
«Näib, härra, et te olete väga uudishimulik, väga väsinud ja väga rahutu. Kuid rahustuge, olemegi päral.»
Neiu avas äkki ukse ja järsku voolas hele valgus trepiplatvormile, kus seisis Raoul, hoides käsipuust kinni.
Neiu läks üha edasi, Raoul järgnes talle. Lõpuks astusid mõlemad mingisse ruumi.
Niipea kui ta oli tuppa jõudnud, kuulis ta valju karjatust, pöördus ümber ja märkas endast kahe sammu kaugusel sedasama kaunist blondjuukselist ja sinisilmalist valgete õlgadega neidu, kes seisis seal käsi kokku pigistades ja suletud silmil. See oli toosama, kes oli ennist Raouli märgates ehmunult ta nime hüüdnud.
Raoul silmitses teda ja luges ta pilgus sellist armastust ning õnne, et ta vajus keset tuba põlvili, sosistades omakorda Louise’i nime.
«Oh, Montalais, Montalais,» sosistas tütarlaps, «on suur patt teisi nõnda petta!»
«Mina! Kuidas ma teid siis petsin?»
«Jah, te ütlesite mulle, et lähete alla uudiseid kuulama, ja tõite hoopis tolle härra siia üles.»
«Aga see oli ju vajalik. Kuidas oleks ta muidu kätte saanud kirja, mille te talle kirjutasite?»
Ja ta osutas sõrmega kirjale, mis ikka veel lebas laual. Raoul astus sammu, et seda enda kätte võtta, ent Louise oli kiirem, kuigi ta sealjuures ilmutas tähelepanuväärset klassikalist kõhklust, ning sirutas käe, et teda peatada. Raoul puudutas kogemata seda jahedat, tugevasti värisevat kätt. Ta haaras selle oma pihku ja tõstis nii aupaklikult huulile, et ta pigem hingas sellele kui suudles seda.
Vahepeal võttis preili de Montalais kirja, murdis selle naiste kombel hoolega kolmekordselt kokku ja libistas endale kleidiväljalõikesse.
«Ärge kartke, Louise,» ütles ta, «härra ei puuduta seda siin, nagu kadunud kuningas Louis XIII preili de Hautefort’i kirjad tema põues puutumata jättis.»
Raoul punastas, nähes neidusid naeratavat, ega märganudki, et Louise’i käsi puhkas endiselt tema peos.
«Noh nii,» sõnas Montalais, «nüüd andestate mulle, Louise, et ma tolle härra siia tõin, ja teie, härra, ei ole minu peale pahane, et järgnesite mulle ja seda preilit näha saite. Nüüd, kus rahu on sõlmitud, ajame juttu nagu vanad sõbrad. Louise, esitlege mind härra de Bragelonne’ile.»
«Härra vikont,» ütles Louise oma tõsise veetlevusega ja avameelse naeratusega, «mul on au teile esitleda preili Aure de Montalais’d, Tema Kuningliku Kõrguse, Madame ’i noort kojaneitsit ja minu sõbratari, minu parimat sõbratari.»
Raoul kummardas tseremoniaalselt.
«Ja mina, Louise,» ütles ta, «kas te mind preilile ei esitlegi?»
«Oh, tema tunneb teid! Tema teab kõik!»
Need lihtsameelselt hüütud sõnad ajasid Montalais’ naerma ja panid Raouli õnnest õhkama, sest ta tõlgitses neid nii: «Tema teab kogu meie armastuse lugu .»
«Viisakusenormid on täidetud, härra vikont,» ütles Montalais. «Siin on tugitool, ja jutustage meile nüüd ruttu uudisest, mille toomisega teil nii suur rutt oli.»
«Preili, see pole enam saladus. Kuningas, kes sõidab Poitiers’sse, peatub Blois’s, et külastada Tema Kuninglikku Kõrgust.»
«Kuningas tuleb siia!» hõiskas Montalais käsi kokku lüües. «Me näeme õukonda! Kas mõistate, Louise, tõelist Pariisi õukonda. Oh mu jumal! Aga millal siis, härra?»
«Võib-olla juba täna õhtul, preili; aga homme kindlasti.»
Montalais tegi meeleheidet väljendava žesti.
«Pole enam aega end korda seada! Pole enam aega uut kleiti valmistada. Me oleme siin ajast maha jäänud nagu poolakad. Me sarnaneme ju Henri IV aegsete portreedega. Oh, härra, millise halva uudise te meile tõite!»
«Preilid, teie olete kõigest hoolimata alati ilusad.»
«Sellest on vähe! Me oleme tõepoolest alati ilusad, sest loodus on meile kinkinud vastuvõetava välimuse. Kuid me oleme naeruväärsed, sest mood on meid unustusse jätnud. Oh häda, naeruväärsed! Ma muutun naeruväärseks.»
«Kelle silmis?» küsis Louise naiivselt.
«Kelle silmis! Olete teie aga imelik, mu armas. Kas see on siis mõni küsimus! Kelle silmis! – kõigi silmis: õukondlaste silmis, senjööride silmis; kelle silmis! – kuninga silmis!»
«Andestage, kallis sõbratar, aga kuna siin on kõik harjunud meid nägema sellistena, nagu me oleme»
«Õigus! Aga see ei jää ju igavesti nii, ja me muutume naeruväärseks isegi Blois’ silmis, sest meie kõrval nähakse nüüd Pariisi moode, ja kõigile saab selgeks, et meie kanname Blois’ moode. See on hirmus!»
«Ärge heitke meelt, preili.»
«Ah tühja, olgu pealegi! Seda halvem neile, kelle maitsele ma ei sobi,» ütles Montalais mõttetargalt.
«Need võiksid olla vaid lootusetud nurisejad,» märkis Raoul, kes jäi truuks oma kõigutamatu galantsuse süsteemile.
«Tänan teid, härra vikont. Tähendab, kuningas tuleb siis Blois’sse?»
«Koos terve õukonnaga.»
«Kas preilid Mancinid on ka kaasas?»
«Ei, nemad mitte.»
«Aga ometi kõneldakse, et kuningas ei saavat kuidagi läbi preili Marie’ta?»
«Preili, kuningal tuleb nüüd tahes-tahtmata ilma temata läbi ajada. See on härra kardinali tahtmine. Ta saatis oma õetütred Brouage’i.»
«Tema! Milline silmakirjatseja!»
«Tss!» sosistas Louise, surudes sõrme oma õitsvaile huulile.
«Mis tühja! Keegi ei kuule mind. Ütlesin, et Mazarino Mazarini on silmakirjateener, kes poeb kas või nahast välja, et oma õetütart Prantsusmaa kuningannaks teha.»
«Te eksite, preili, otse vastupidi: härra kardinal naidab Tema Majesteedi infant Maria-Theresiaga.»
Montalais vaatas Raoulile silma ja ütles:
«Teie,