Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud
viisil: tekitatud aisting kutsub mingi assotsiatsiooniseaduse kohaselt esile talle lähedase ettekujutuse ja seostub temaga orgaaniliseks moodustiseks, mille suhtes aga teadvus käitub teisiti kui normaalselt, sest ei pööra aistingule endale mitte mingit tähelepanu, vaid pöördub täielikult seda saatvate ettekujutuste poole, mis on samas ka selle põhjuseks, miks seda asjaolu nii kaua ära ei tuntud [samas 233-4]. Krauß leiab selle protsessi tähistamiseks ka erilise väljendi – unenäopiltide aistingute transsubstantsioon [samas, 246].
Praegusel ajal oletatakse peaaegu üldiselt, et elunditest tingitud ärritused mõjutavad unenägude teket, nende omavahelise seose osas vastatakse küsimusele aga väga erinevalt, sageli hämarate väidetega. Kehaliste ärrituste teooria pinnalt tuleneb nüüd unenägude tõlgendamise eriline ülesanne viia unenäo sisu tagasi seda põhjustanud elundilise ärrituseni, ja kui tunnustada Scherneri (1861) leiutatud tõlgendamisreegleid, siis seistakse sageli silmitsi ebameeldiva tõsiasjaga, et elundiärrituse allikas ei reeda ennast mitte millegi muu kui unenäo sisuga.
Üsna kattuv on aga erinevate „tüüpiliseks” nimetatud unenäovormide tõlgendamine, sest need korduvad päris paljudel isikutel sarnase sisuga. Need on tuntud unenäod kõrgelt kukkumisest, hamba väljalangemisest, lendamisest ja kohmetusest alastuse või viletsa riietuse pärast. Viimane unenägu tulenevat lihtsalt sellest, et unes on tekk pealt aetud ja lebatakse paljana. Unes hamba väljalangemine viiakse tagasi „hambaärritusele”, mis ei pruugi tähendada hammaste haiguslikku ärritusseisundit. Strümpelli [1877, 119] järgi on unenägu lendamisest adekvaatne kujund, mida hing kasutab, tõlgendamaks kopsude üles-allaliikumisest johtuvat ärritushulka, kui samal ajal on rindkere naha tundlikkus langenud juba teadvustamatuseni. Viimase asjaoluga ühendatakse ka hõljumise ettekujutusega seotud aisting. Kõrgelt kukkumist ajendavat see, kui nahasurve tundlikkuse teadvustamatuseni jõudes kas käsi kehalt alla langeb või kõverdatud põlv äkiliselt välja sirutatakse, misläbi nahasurve tunne teadvustatakse uuesti, teadvustamisele üleminekut kehastab psüühiliselt allakukkumine unenäos (Strümpell, samas 118). Nende usutavate selgituskatsete nõrkus peitub ilmselt selles, et nad muu pidepunktita ühe või teise elunditest tingitud aistingu rühma lasevad psüühilisest tajust kas kaduda või siis esile tungida, kuni on leitud selgituseks soodne asjade seis. Mul on muide hiljem võimalik tulla tagasi tüüpiliste unenägude ja nende tekke juurde [vrd lk 222 jj ja 346 jj].
M. Simon üritas terve rea sarnaste unenägude võrdlemisest tuletada reegleid elundiärrituse mõjust unenäotulemi määratlemisele. Ta ütleb (1888, 34): kui elundiaparaat, mis tavaliselt osaleb teatud afekti väljendamises, on magades mingil muul põhjusel erutusseisundis, millesse ta muidu satub tolle afekti korral, siis sisaldab tekkiv unenägu selle afektiga sobituvaid kujutlusi.
Teine reegel on (samas, 35): kui elundiaparaat on unes tegevuses, erutatud või häiritud, toob unenägu kujutlusi, mis viitavad selle aparaadi elundist lähtuva funktsiooni teostamisele.
Mourly Vold (1896) püüdis kehalise ärrituse teoorias eeldatud mõju unenägude tekkele ühes valdkonnas eksperimentaalselt tõestada. Ta tegi katseid, muutis magajate ihuliikmete asendit ja võrdles unenäotulemeid oma muudatustega. Oma tulemustest teatab ta järgmiste väidetega.
1) Ihuliikmete asend unes vastab umbkaudu tegelikkusele, st und nähakse ihuliikme staatilisest seisundist, mis vastab tegelikule.
2) Kui unes nähakse ihuliikme liikumist, siis on see alati selline, et üks selle toimimisel esinev asend vastab tegelikule.
3) Oma ihuliikmete asendeid on võimalik unes ka võõrastele isikutele üle kanda.
4) Unes võib ka näha, et vastav liigutus on takistatud.
5) Sobivas asendis ihuliige võib unenäos ilmneda ka looma või koletisena, kusjuures tekitatakse teatud analoogia mõlema vahel.
6) Ihuliikme asend võib unes tekitada mõtteid, mis on selle ihuliikmega mingil viisil seotud, nii näiteks nähakse sõrmedega tegutsemise puhul und arvudest.
Sellistest tulemustest järeldaksin ma, et ka kehalise ärrituse teooria puhul ei ole võimalik täielikult kustutada näilist vabadust tekkivate unenäopiltide määratlemisel.
4) psüühilised ärritusallikad
Käsitledes unenägude seost ärkveleluga ja unenäomaterjali päritolu, saime teada, et nii vanemate kui ka uuemate unenäouurijate arvates näevad inimesed unes seda, millega nad päeval tegelevad ja mis neid ärkvel olles huvitab [lk 24 jj]. See ärkvelelust unne jätkuv huvi ei olevat ainult psüühiline side, mis seostab unenäo eluga, vaid juhatab meile kätte ka unenäoallika, mida ei saa alahinnata ja millest lisaks unes huvi äratanule – uneajal toiminud ärritustele – peaks piisama kõikide unenäopiltide päritolu lahtiseletamiseks. Me oleme aga ka kuulnud vastuväiteid ülaltoodule, nimelt et unenägu viib magaja eemale päevastest huvidest ja me – enamasti – näeme meid päeval kõige enam kütkestanud asju unes alles siis, kui meie ärkvelelus on nende ärrituse aktuaalsus kadunud [lk 24-25 ja 44 jj]. Nii tekib unenäoelu analüüsides igal sammul mulje, nagu oleks üldiste reeglite püstitamine lubamatu, ilma et me lisaks reservatsioonina „tihti”, „reeglina”, „enamasti” ja varustaks nende kehtivust eranditega.
Kui unenägude etioloogia avamiseks piisaks ärkvelelu huvidest koos sisemiste ja välimiste uneärritustega, siis peaksime suutma anda rahuldava ülevaate unenäo päritolu kõikide elementide kohta; unenäoallikate mõistatus oleks lahendatud ja jääks vaid ülesanne piiritleda psüühiliste ja somaatiliste unenäoärritajate osakaal konkreetsetes unenägudes. Tegelikkuses ei ole see unenäo täielik lahendamine veel ühelgi juhul õnnestunud ja kõikidel, kes on seda üritanud, jäi – enamasti rohkelt – üle unenäo koostisosi, mille päritolu kohta pole osatud midagi öelda. Päevased huvid unenägude allikana ei ulatu ilmsesti nii kaugele, nagu võiks oletada usaldusväärse väite järgi, et igaüks ajab unes omi asju edasi.
Muid psüühilisi unenäoallikaid ei ole teada. Nii jätavad siis kõik kirjanduses esinevad unenägude selgitused – välja arvatud see, mida tuleb hiljem Scherneri puhul mainida (lk 89 jj) – suure lünga seal, kus on tegemist unenäole kõige iseloomulikuma kujutluspiltide materjali tuletamisega. Selles kimbatuses on mitu autorit kaldunud võimalikult vähendama unenäoärrituse psüühilist osa, millele on nii raske ligi pääseda. Nad eristavad küll põhiliste liikidena närviärritus- ja assotsiatsiooniunenägusid, viimatimainitu allikaks on [juba kogetud materjali] reprodutseerimine (Wundt, 1874, 657 jj), ent ei saada lahti kahtlusest, „kas need esineksid ka ilma kehaliste ärrituste ajenduseta” (Volkelt, 1875, 127). Ka puhtalt assotsiatiivse unenäo iseloomustus ei tööta: „Tegelikes assotsiatiivsetes unenägudes ei saa sellisest kindlast [somaatilisest ärritusest tulenevast] tuumast enam rääkida. Siin tungib lõtv grupeerimine ka unenäo keskmesse. Ilma selletagi mõistusest ja intellektist vabaks lastud kujutluselu ei hoia siin koos ka nood kaalukamad keha- ja psüühikaimpulsid ja ta on omaenese kireva lükkamise ja tõmbamise, omaenese lõdva läbisegi vaarumise meelevallas (Volkelt, samas 118). Wundt üritab siis unenäoimpulsside psüühilist osakaalu vähendada, selgitades, et „unenäofantaasiaid peetakse õigustamatult puhasteks hallutsinatsioonideks. Tegelikult on enamik unenäokujutlusi päriselt illusioonid, johtudes õrnadest meeleaistingutest, mis uneski eales ei kustu.” Weygandt võttis selle arvamuse omaks ja üldistas seda (1893, 17). Ta väidab kõikide unenäokujutluste kohta, et „nende lähimaks põhjuseks on meeleimpulsid, alles nende järel tulevad reproduktiivsed assotsiatsioonid.” Veel kaugemale psüühiliste ärritusallikate väljatõrjumisega läheb Tissié (1898, 183): „Les rêves d’origine absolument psychique n’existent pas”38, ja teisal: „les pensées de nos rêves nous viennent du dehors”.39
Nood autorid, kes nagu mõjukas filosoof Wundt võtavad vahepealse seisukoha, ei jäta märkimata, et enamikus unenägudes toimivad somaatilised ärritused ja tundmatud või päevahuvidena äratuntud psüühilised unenäoärritajad üheskoos.
Hiljem saame teada, et unenägude tekkimise mõistatust saab lahendada ühe ettenägematu psüühilise ärritusallika avamisega. Esialgu ei imesta me selle üle, et hingeelust mittepärinevate ärrituste osa
/„Läbinisti psüühilist päritolu unenägusid ei eksisteeri.”/
/„meie unenägude mõtted tulevad meile väljast.”/