Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud
Üsna üldiselt tunnistatakse nüüd, et reprodutseerimisvõime, mälu, tundub unenäos olevat kõige vähem kannatada saanud ning suudab isegi ilmutada teatud üleolekut ärkvel inimese samast funktsioonist (vrd ülalpool lk 27 jj), ehkki üht osa unenäo absurdsustest saab seletada ka just unenäoelu unustamisvõimega. Spitta järgi on hinge meeleoluelu see, mida magamine oma meelevalda ei võta ja mis siis suunab unenägu. „Meeleoluks” nimetab ta „tunnete kui inimese sisima subjektiivse olemuse püsivat kokkuvõtet” (1882, 84 j).
Scholz (1887, 37) märkab unenäos avalduvates psüühikatoimingutes „allegoriseerivat ümbertõlgendamist”, mida rakendatakse unenäomaterjalile. Siebeck sedastab unenäos ka psüühika „täiendavat tõlgendamisvõimet” (1877, 11), mida see teostab kõige tajutu ja nähtu suhtes. Erilist raskust valmistab unenäo puhul väidetavalt kõrgema psüühikafunktsiooni, teadvuse üle otsustamine. Et me teame unenäost midagi vaid teadvuse vahendusel, ei saa selle säilimises kahelda; kummatigi arvab Spitta (1882 [84-5]), et unenäos on säilinud vaid teadvus, kuid mitte eneseteadvus. Delboeuf möönab (1885 [19]), et ta ei saa sellest eritlusest aru.
Assotsiatsiooniseadused, mille järgi kujutlused seostuvad, kehtivad ka unenäopiltide kohta, nende võim tuleb ju unenäos selgemalt ja tugevamini esile. Strümpell (1877, 70): „Näib, et unenägu kulgeb kas täielikult pelkade kujutluste või selliste kujutlustega kaasnevate organiärrituste seaduste järgi, st ilma et reflekteerimine ja mõistus, esteetiline maitse ja moraalne otsustus sealjuures midagi loeksid.” [Vrd lk 64 jj ja 206 jj.] Autorid, kelle vaateid ma siin kordan, kujutavad unenägude teket umbes selliselt ette: unes mõjuvate tundmustest lähtuvate ärrituste koguhulk erinevatest allikatest (mis on ära toodud teises kohas [vt alapeatükk C eespool]) äratab psüühikas esmalt hulga kujutlusi, mis esinevad hallutsinatsioonidena (Wundti järgi õigemini illusioonidena [vt lk 53], sest need pärinevad välistest ja sisemistest ärritajatest). Need seostuvad omavahel vastavalt tuntud assotsiatsiooniseadustele ja kutsuvad omakorda samade reeglite kohaselt esile uue rea kujutlusi (pilte). Seejärel töötleb kogu materjali, nii hästi kui võimalik, korrastava ja mõtleva psüühikavõime veel tegev jäänuk (vrd nt Wundt [1874, 658] ja Weygandt [1893]). Lihtsalt ei ole veel õnnestunud mõista neid motiive, mis otsustavad, kas nende piltide teke, mis ei pärine väljast, toimub selle või teise assotsiatsiooniseaduse kohaselt.
On aga korduvalt märgitud, et assotsiatsioonid, mis seostavad omavahel unenäokujutlusi, on päris iselaadi ja erinevad ärkvelmõtlemises toimivast. Nii ütleb Volkelt (1875, 15): „Kujutlused jälitavad ja püüavad unenäos üksteist juhuslike sarnastuste ja vaevu tajutavate seoste järgi. Kõiki unenägusid läbivad säärased hooletud, lohakad assotsiatsioonid.” Maury omistab suurima tähenduse kujutlusseoste sellele iseloomule, mis võimaldab luua tihedama analoogia unenäoelu ja teatud vaimsete häirete vahel. Ta tunnustab kaht „délire’i” peamist iseloomulikku joont: 1) une action spontanée et comme automatique de l’esprit53; 2) une association vicieuse et irrégulière des idées54 (1878, 126). Maurylt eneselt on pärit kaks suurepärast unenäonäidet, milles pelgalt sõnade sarnane kõla vahendab unenäokujutluste seostamist. Ta nägi kord unes, et võttis ette palverännaku (pélerinage) Jeruusalemma või Mekasse, pärast mitmeid seiklusi sattus ta seejärel keemik Pelletier’i juurde, too andis pärast vestlust talle tsingist kühvli (pelle), millest järgmises unenäolõigus sai tema suur lahingumõõk (samas, 137). Teisel korral käis ta unes maanteed mööda ja luges verstapostidelt kilomeetreid, seejärel oli ta vürtspoodniku juures, kellel oli suur kaal, ja mees asetas kilogrammivihid vaekaussi, et Mauryd kaaluda; seejärel sõnas vürtspoodnik: „Te ei ole Pariisis, vaid Gilolo saarel.” Sellele järgnesid pildid, milles ta nägi lobelia lille, siis kindral Lopez’t, kelle surmast ta oli hiljuti lugenud; viimaks ärkas ta lotot mängides (samas [126]).55
Küllap oleme valmis selleks, et unenäo psüühilistele sooritustele madala hinnangu andmine ei jää teise poole vastuväiteta. Näib küll keeruline sellele midagi vastu väita. Pole ka erilist tähtsust, kui üks unenäoelu alavääristaja (Spitta, 1882, 118) kinnitab, et needsamad psüühikaseadused, mis on jõus ärkvel, valitsevad ka unenägu, või nagu üks teine autor (Dugas [1897a]) väljendab: „le rêve n’est pas déraison ni même irraison pure”56, nii kaua kui kumbki neist ei võta vaevaks viia nende väidetega kooskõlla nende kirjeldatud kõikide funktsioonide psüühilist anarhiat ja lagunemist unenäos. Teistele näib kumavat võimalus, et unenäohulluses ei puudu võib-olla siiski meetod, võib-olla on see üksnes teesklus nagu Taani printsil, kelle hullusele viitab siin tsiteeritud mõistev otsus. Küllap need autorid vältisid välise järgi otsustamist või siis oli see väline teistsugune, kui unenägu neile pakkus.
Nii peab Havelock Ellis [1899, 721] unenägu, tahtmata peatuda selle näilisel absurdsusel, „tohutute emotsioonide ja ebatäiuslike mõtete arhailiseks maailmaks”, mille uurimine võiks õpetada meid tundma psüühilise elu primitiivseid arenguastmeid.
J. Sully57 (1893, 362) esindab sama arusaama unenäost veel kaugemale ulatuval ja sügavamale tungivamal viisil. Tema ütlused väärivad seda enam tähelepanu, kui me lisame, et tema on võib-olla enam kui ükski teine psühholoog veendunud unenäo varjatud mõttekuses. „Now our dreams are a means of conserving these successive personalities. When asleep we go back to the old ways of looking at things and of feeling about them, to impulses and activities which long ago dominated us.”58
Mõtleja nagu Delboeuf väidab – küll lükkamata ümber vastuväitvat materjali ja seega tegelikult õigustamatult: „Dans le sommeil, hormis la perception, toutes les facultés de l’esprit, intelligence, imagination, mémoire, volonté, moralité, restent intactes dans leur essence; seulement, elles s’appliquent à des objets imaginaires et mobiles. Le songeur est un acteur qui joue à volonté les fous et les sages, les bourreaux et les victimes, les nains et les géants, les démons et les anges.”59 (1885, 222) Kõige energilisemalt on unenäo psüühilise tegevuse alahindamise vastu vaielnud markii d’Hervey [1867], kellega Maury elavalt polemiseerib ja kelle kirjutist ei ole mul kõikidest püüdlustest hoolimata õnnestunud hankida.60 Maury ütleb tema kohta (1878, 19): „M. le Marquis d’Hervey prête à l’intelligence durant le sommeil, toute sa liberté d’action et d’attention et il ne semble faire consister le sommeil que dans l’occlusion des sens, dans leur fermeture au monde extérieur; en sorte que l’homme qui dort ne se distingue guère, selon sa manière de voir, de l’homme qui laisse vaguer sa pensée en se bouchant les sens; toute la différence qui sépare alors la pensée ordinaire de celle du dormeur c’est que, chez celui-ci, l’idée prend une forme visible, objective et ressemble, à s’y méprendre, à la sensation déterminée par les objets extérieurs; le souvenir revêt l’apparence du fait présent.” 61
Kuid Maury lisab: „qu’il y a différence de plus et capitale à savoir que les facultés intellectuelles de l’homme endormi n’offrent pas l’équilibre qu’elles gardent chez l’homme éveillé.”62
Vaschide’ilt (1911, 146 jj)63, kes meid d’Hervey raamatust paremini teavitab, leiame, et too autor väljendab ennast unenägude näilise koherentsusepuudumise osas järgmisel viisil [1867, 35] 64 „L’image du rêve est la copie de l’idée. Le principal est l’idée; la vision n’est qu’accessoire. Ceci établi, il faut savoir suivre la marche des idées, il faut savoir analyser le tissu des rêves; l’incohérence devient alors compréhensible, les conceptions les plus fantasques deviennent des faits simples et parfaitement logiques… Les rêves les plus bizarres trouvent même une explication des plus logiques quand on sait les analyser.”
/vaimu spontaanne ja justkui automaatne tegevus/
/mõtete ebanormaalne ja ebaregulaarne seostumine/
[Lisa 1909] Hiljem [vt lk 396 märkus 492] saab meile selgeks niisuguste unenägude mõte, milles esinevad ühesuguste algustähtedega sõnad ja sarnased häälikud.
„Unenägu pole hullumeelsus ega isegi puhas irratsionaalsus.”
[See lõik lisati 1914.]
/„Meie unenäod on siis vahendid nende muutuvate isiksuste säilitamiseks. Magades läheme tagasi vana viisi juurde vaadata asju ja kujundada nende kohta tundeid, impulsside ja tegevuste juurde, mis valdasid meid ammu aega tagasi.”/
/„Unes püsivad peale taju kõik muud vaimu omadused – aru, kujutlusvõime, mälu, tahe, moraal – oma olemuses puutumatuna, need rakenduvad ainult kujuteldavatele ja muutuvatele objektidele. Unenägija on näitleja, kes mängib vabal valikul hulle ja tarku, timukaid ja ohvreid, kääbuseid ja hiiglasi, deemoneid ja ingleid.”/
[Kuulsa sinoloogi töö ilmus anonüümselt.]
/„Härra markii d’Hervey omistab intelligentsile une ajal kogu selle tegevus- ja tähelepanuvabaduse ega näi pidavat unenägu muuks kui meelte sulustuseks, nende blokeerumiseks välisilmast, nii et magav inimene ei eristu tema vaatepunktist lähtudes sugugi inimesest, kes laseb meeleorganeid kinni pigistades oma mõtetel uidata; kogu erinevus tavamõtlemise ja magaja mõtete vahel seisneb niisiis selles, et viimasel juhul võtab mõte nähtava, objektiivse kuju ning sarnaneb äravahetamiseni välisobjektidest tingitud aistingutele, mälestus võtab endale taas olevikufakti väljanägemise.”/
„Veel üks ja tähtis erinevus on nimelt see, et uinunud inimese intellektuaalsed omadused ei paku seda tasakaalu, milline neil ärkvel inimese puhul alal püsib.”
[See ja järgmine lõik lisati 1914.]
[See ei ole tegelikult otsene Hervey de Saint-Denys’ tsitaat, vaid Vaschide’i ümberjutustus.]