Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud
seadus, ent see seos toimib meie hinges vahel väga segaselt, nii et me usume sageli nägevat kujutluse hüplemist seal, kus seda siiski ei ole.”
Unenäole kui psüühikasaadusele hinnangu andmise skaala on kirjanduses väga lai; see ulatub sügavast alahindamisest, mille väljendusi juba tunneme, üle senini veel avamata väärtuse aimamise kuni ülehindamiseni, mis seab unenäo palju kõrgemale ärkvelelu sooritustest. Hildebrandt [vt eespool, lk 26 jj], kes, nagu me teame, visandas kolme antinoomia abil unenäoelu psühholoogilise iseloomustuse, võtab kolmandas vastuolus kokku selle rea lõpphinnangu (1875, 19 jj): „See vastandus jääb ühelt poolt tõusu, sageli virtuoossuseni mineva võime kasvu, ja teiselt poolt märgatava, inimlikust tasemest allapoole viiva vähendamise ja nõrgenemise vahele hingeelus.”
„Mis puutub esimesse, siis kes ei võiks oma kogemustest kinnitada, et unenäovaimu askeldamises ja veiklemises tulevad vahel esile meele sügavus ja siirus, õrnad aistingud, kaemuse selgus, peen vaatlus, löögivalmis nali, mille pidevat olemasolu ärkvelelus me küll tagasihoidlikkusest peame eitama? Unenäol on imepärane poeesia, tabav allegooria, võrreldamatu huumor, oivaline iroonia. See vaatab maailma iseäralikus idealiseerivas valguses ja võimendab selle ilmingute efekti, saades tihti kõige leidlikumalt aru nende põhjapanevast olemusest. See toob meie silme ette maise ilu tõeliselt taevalikus hiilguses, üleva selle kõrgeimas majesteetlikkuses, kogemuste kohaselt kohutava kõige jubedamal kujul, naeruväärse kirjeldamatult drastilise koomika vormis; ja vahel oleme pärast ärkamist mõnest sellisest muljest nii tulvil, et meile tundub, nagu poleks tegelik maailm meile midagi säärast ealeski pakkunud.”
Võib endalt küsida, kas see on ikka seesama objekt, mille kohta nood halvustavad märkused ja selline vaimustatud ülistus käivad. Kas mitte pole ühed jätnud märkamata mõttelagedaid unenägusid, teised aga sügavamõttelisi ja peenetundelisi? Ja kui mõlemad on olemas, unenäod, mis väärivad säärast või teistsugust hinnangut, kas siis ei ole mitte asjatu otsida unenäo psühholoogilist iseloomustust, kas mitte ei piisaks, kui öelda, et unenäos on kõik võimalik, alates hingeelu kõige sügavamast langusest kuni ärkvelelus harjumatu tõusuni? Nii mugav kui säärane lahendus ka ei oleks, räägiks selle vastu, et kõikide unenäouurijate püüdluste eelduseks on oma põhijoontes üldkehtiva unenäo-iseloomustuse olemasolu, mis peaks aitama üle saada nondest vastuoludest.
Pole kahtlust, et unenäo psüühikategevused leidsid varmamat ja soojemat tunnustamist noil meie seljataha jäänud intellektuaalsetel perioodidel, mil vaimuelus valitses filosoofia ja mitte loodusteadused. Sellised ütlused, nagu nt Schuberti oma (1814 [20 jj]), et unenägu olevat vaimu vabastamine välise looduse meelevallast, hinge vabanemine meelte kütketest, ja sarnased hilisema aja arvamusavaldused Fichtelt (1864, 1. kd [143 jj])66 ja teistelt, mis kõik kujutasid unenägu hingeelu lendamisena üles kõrgemale astmele, tunduvad meile täna vaevu mõistetavad; meie kaasajal kordavad seda vaid müstikud ja vagatsejad67. Hinnangud unenäole reageerisid loodusteadusliku mõtteviisi pealetungile. Just arstidest autorid kipuvad kõige enam unenäo psüühilist tegevust hindama väheldaseks ja väärtusetuks, kuna filosoofid ja tsunfti mittekuuluvad vaatlejad – amatöörpsühholoogid – (kelle panust just selles valdkonnas ei tohi unarusse jätta, parimas kooskõlas rahva aimdustega) sedastasid enamasti, et unenäol on olemas psüühiline väärtus. Kes alahindab unenäo psüühilist tegevust, eelistab loomuldasa unenäoetioloogias somaatilisi ärritusallikaid; sellel, kes jättis und nägevale psüühikale suurema osa selle ärkvelelu võimetest, ei ole loomulikult mingit motiivi, miks jätta möönmata, et une nägemiseks on ka iseseisvaid ajendeid.
Suuremate saavutuste seas, mida ka kainelt võrreldes võiks kalduda unenäoelule omistama, on kõige silmatorkavam mälu tegevus; me käsitlesime põhjalikult seda tõendavaid, sugugi mitte haruldasi kogemusi [vt alapeatükk B]. Unenäoelu teist eelist, mida vanad autorid on sageli ülistanud, selle võimet iseseisvalt ületada ajalisi ja ruumilisi vahemaid, võib kergesti pidada illusiooniks. Nagu Hildebrandt (1875 [25]) ära märgib, on see nimelt näiline eelis; unenägu ei ületa ajalisi ja ruumilisi vahemaid teisiti, kui seda teeb ärkvelmõtlemine, ja just selle pärast, et on vaid mõtlemise vorm. Ajalikkuse suhtes peaks unenägu rõõmustama veel teisegi eelise üle, olles teiseski mõttes aja kulgemisest sõltumatu. Unenäod, nagu Maury oma giljotiinil hukkamisest, mis esitati eespool, näikse tõestavat, et unenägu suudab väga lühikesse ajalõiku kokku suruda enam tajusisusid, kui meie psüühikategevus suudab ärkvelaja mõtlemissisus. Sellele järeldusele on samas toodud ka mitmeid vastuargumente; alates Le Lorrain’i (1894) ja Eggeri (1895) artiklitest „unenägude näilise kestuse kohta” on selle osas arenenud huvitav keskustelu, mis selles delikaatses ja sügavale ulatuvas küsimuses ei ole toonud veel lõplikku selgust.68
Et unenägu võib üles võtta päevase intellektuaalse töö ja viia selle päeva jooksul saavutamata jäänud lõpuni, et see võib lahendada kahtlusi ja probleeme, olla luuletajatele ja heliloojatele uue inspiratsiooni allikaks, tundub paljude teadete ja Chabaneix’ (1897) koostatud kogumiku põhjal vaieldamatu. Ent kui ka ei vaidlustata tõiku endid, siis kummatigi tekitab nende mõistmine mitmeid põhimõtteid puudutavaid vaidlusi.69
Viimaks on vaidluste objektiks ka unenäo väidetav ennustusjõud, kus raskesti ületatavad kahtlused kohtuvad kangekaelselt korratud kinnitustega. Välditakse – ja küllap õigustatult – selle teema puhul eitamast kõike tõsiasjadesse puutuvat, sest terve rea juhtumite puhul on loomuliku psühholoogilise selgituse võimalus sealsamas.
F
EETILISED TUNDED UNENÄOS
Nende motiivide seas, mida saab hakata mõistma alles pärast minu enese unenäoalaste uurimustega tutvumist, olen ma unenäo psühholoogiateemast eraldanud probleemi osa, kas ja mil määral jõuavad ärkveloleku moraalihoiakud ja tunded unenäoellu. Nimelt see vastuolu autorite kirjeldustes, mida me teiste psüühikatoimingute osas pidime võõristusega märkama, paneb meid siin jahmatama. Ühed kinnitavad samasuguse otsustavusega, et unenägu ei tea moraalinõudmistest midagi, samas teised, et inimese moraalne loomus jääb ka unenäoelus püsima.
Igaöisele unenäokogemusele tuginemine näib esimese väite õigsuse seadvat väljapoole igasugust kahtlust. Jessen ütleb (1855, 553): „Magades ei saada ka paremaks ega vooruslikumaks, pigem näib südametunnistus unenägudes vaikivat, kaastunnet ei tunta ja võidakse täiesti ükskõikselt ja ilma mingi järgneva kahetsuseta sooritada kõige raskemaid kuritegusid, varastada, mõrvata ja maha lüüa.”
Radestock (1879, 146): „Tuleb arvestada, et unenäos kulgevad assotsiatsioonid ja seostuvad kujutlused ilma refleksiooni ja mõistuseta, esteetilise maitse ja kõlblusotsustuseta; otsustus on ülimalt nõrk ja valitseb eetiline ükskõiksus.”
Volkelt (1875, 23): „Eriti ohjeldamatud ollakse unenäos, nagu kõik teavad, sugulistes suhetes. Nagu unenägija ise on äärmiselt häbitu ja minetanud igasuguse moraalitunde ja – otsustusvõime, nii näeb ta ka teisi ja isegi kõige austatumaid isikuid tegemas tegusid, mida ta ärkvel olles ei söandaks isegi mitte mõttes nendega seostada.”
Kõige teravamalt vastanduvad sellele ütlused, nagu Schopenhaueri oma [1862, 1. kd, 245], et unenäos tegutseb ja räägib igaüks täielikult oma iseloomule vastavalt. K. Ph. Fischer70 väidab, et subjektiivsed tunded ja püüdlused või afektid ja kired ilmnevad unenäoelu suvas; et isikute moraalne omapära peegeldub nende unenägudes.
Haffner (1887, 251): „Kui mitte arvestada väheseid erandeid, … jääb vooruslik inimene ka unenäos vooruslikuks; ta seisab vastu kiusatusele tõrjuda endast eemale viha, kadedus, raev ja kõik pahed; patune mees aga leiab ka oma unenägudest reeglina pildid, mis ärkvelgi olid tal juba silme ees.”
Scholz (1887, 36): „Unenägu on tõde, ilma väärikuse ja alanduse maskita tunneme end ise jälle ära… Aus mees ei saa ka unenäos sooritada au rüvetavat kuritegu, ja kui see siiski juhtub, siis on ta rabatud sellest kui millestki, mis on tema loomusele võõras. Rooma keiser, kes laskis oma alamal pea maha raiuda, sest too oli
Vrd Haffner (1887) ja Spitta (1882 [11 jj]).
[Lisa 1914] Vaimukas müstik Du Prel, üks väheseid autoreid, kelle puudumist ma varasemates trükkides kahetsen, sõnab, et metafüüsika väravaks ei ole mitte ärkvelolek, vaid unenägu, niivõrd kui see puudutab inimest (1885, 59).
[Lisa 1914] Lisakirjandust ja kriitilist arutelu selle probleemi osas vt Tobowolska Pariisi dissertatsioonist (1900) [Vt ka lk 442 jj]
[Lisa 1914] Vrd kriitika H. Ellise teoses (1911, 268). [Vt ka allpool, lk 517 jj.]
(1850 [72 jj], Spitta järgi (1882 [188]).