Unenägude tõlgendamine. Sigmund Freud
mis ei ole aga võimalik unenäo puhul, mis on meie oma kogemus ja mille kohta me allikana teame üksnes meenutust, siis mis väärtus jääb meie meenutusele unenäo kohta?43
E
UNENÄO PSÜHHOLOOGILISED ISEÄRASUSED
Unenägusid teaduslikult vaadeldes lähtume oletusest, et unenägu on meie endi psüühikategevuse tulem; kummatigi ilmneb valmis unenägu millegi võõrana, mille autoriks me tahame end tunnistada nii vähe, et sama meeleldi kui „Ma nägin und” ütleme: „Mulle näis unes”. Mispärast siis on unenägu „hingeliselt võõras”? Meie unenägude allikate vaatluse kohaselt tuleks arvata, et seda ei tingi materjal, mis jõuab unenäo sisusse; see on ju suures osas unenäoelul ja ärkvelelul ühine. Võib endalt küsida, kas need ei ole mitte psüühiliste protsesside muudatused unenäos, mis kutsuvad esile sellise mulje, ja nii võib üritada unenägu psühholoogiliselt iseloomustada.
Mitte keegi ei ole unenäoelu ja ärkvelelu erinevust rohkem rõhutanud ja kaugemaleulatuvateks järeldusteks kasutanud kui G. Th. Fechner mõnedes oma teose „Psühhofüüsika elemendid” märkustes (1889, 2. kd, 520-1). Ta arvab, et selgitamaks unenäoelu erinevust ärkvelelust ei piisa „teadliku hingeelu pelgast mahasurumisest peamise läve alla” ega ka tähelepanu ärapööramisest välismaailma mõjudelt. Ta oletab ennemini, et ka unenägude toimumispaik on muu kui ärkvel kujutluselu oma. „Kui unes ja ärkvel oleks psühhofüüsilise tegevuse toimumispaik sama, siis võiks unenägu minu arvates olla ärkvel kujutluselu madalama intensiivsusega kestev jätk ja lisaks peaks jagama selle ainest ja vormi. Ent asjalood on sootuks teisiti.”
Mida Fechner sellise psüühikategevuse siirdamisega silmas peab, pole vist selgeks saanud; ka ei ole minu teada keegi teine seda teed läinud, mille jälile see märkus meid juhatab. Küllap tuleb välistada anatoomiline tõlgendus füsioloogiliste ajulokalisatsioonide mõttes ja isegi seoses ajukoore histoloogilise kihistumisega. Võib aga olla, et see idee osutub kord mõttekaks ja viljakaks, kui seda seostada psüühikaaparaadiga, mis koosneb mitmest jadamisi ühendatud instantsist.44
Teised autorid on piirdunud ühe või teise unenäoelu hoomatava psühholoogilise iseärasuse esiletõstmisega ja püüdnud neist teha kaugemale ulatuvate selgituskatsete lähtepunkti.
Õigustatult on ära märgitud, et unenäoelu peamine iseärasus ilmneb juba magama jäämise seisundis ja seda tuleb nimetada magamist sissejuhatavaks nähtuseks. Schleiermacheri (1862, 351) järgi on ärkvelseisundi peamiseks iseloomustavaks omaduseks, et mõttetegevus leiab aset mõistetes ja mitte piltides. Unenägudes aga mõeldakse peaasjalikult piltides ja võib tähele panna, et une lähenedes raskenevad tahtlikud tegevused samal määral, kui astuvad esile tahtmatud kujutlused, mis kõik kuuluvad piltide klassi. Võimetus selliseks kujutlustööks, mida me tunnetame ettekavatsetult tahtlikuna, ja selle hajumisega regulaarselt seostuv piltide esilekerkimine – need on kaks loomuomadust, mis unenäole jäävad ja mida me selle psühholoogilisel analüüsimisel peame tunnistama unenäoelu oluliste tunnustena. Piltide – hüpnagoogiliste hallutsinatsioonide – kohta saime teada [lk 45 jj], et need on isegi sisu osas identsed unenäopiltidega.45
Unenägu mõtleb seega eeskätt visuaalsetes kujundites, aga mitte ainult. Ta töötab ka kuuldavate piltidega ja vähemal määral ka teiste meelte muljetega. Ka unenäos paljut lihtsalt mõeldakse või kujutatakse ette (esindajaks tõenäoliselt seega sõnakujutluste jäägid), nagu muidu ärkvel olles. Ent unenäole on iseloomulikud üksnes nood sisuelemendid, mis käituvad nagu pildid, st on sarnasemad tajuga kui mälukujutlustega. Pannes tähele kõiki psühhiaatrile hästi teada diskussioone hallutsinatsioonide olemusest, võime koos kõikide asjatundlike autoritega väita, et unenägu hallutsineerib, et ta asendab mõtted hallutsinatsioonidega. Selles mõttes ei ole vahet visuaalsete ja akustiliste kujutluste vahel; on märgatud, et mälestus helide reast, mille saatel jäädi magama, muutub unne vajudes sama meloodia hallutsinatsiooniks, et virgumisel, mis võib suigatustega mitu korda vahelduda, taas anda koht vaiksemale ja kvalitatiivselt teiselaadilisele mälestuskujutlusele.
Kujutluse muutumine hallutsinatsiooniks ei ole unenäo ainus kõrvalekalle talle ligikaudu vastavatest ärkveloleku mõtetest. Nendest piltidest kujundab unenägu olukorra, ta kujutab midagi praegusena, ta dramatiseerib ideed, nagu Spitta (1882, 145) seda väljendas. Selle unenäokülje iseloomustus on täielik aga alles siis, kui võetakse juurde see, et unenägude puhul – reeglina, erandeid on vaja eraldi selgitada – arvatakse end mitte mõtlevat millestki, vaid kogevat seda, seega võetakse hallutsinatsioonid täies usus vastu. Kriitika, et me ei kogenud ju midagi, vaid mõtlesime isepärases vormis – nägime und –, tekib alles ärgates. See tunnus eristab pärisunenägu päevasest unelemisest, mida ei aeta kunagi reaalsusega segamini.
Burdach võttis unenäoelu seni vaadeldud loomujooned kokku järgmiste lausetega (1838, 502 j): „Unenäo olulisi tunnuseid on: a) et meie psüühika subjektiivne tegevus näib objektiivsena, kusjuures tajuvõime tõlgendab fantaasiaprodukte, nagu oleksid need meelteliigutused;… b) magamine on enesekontrolli kaotamine. Sestap kuulub uinumise juurde teatud passiivsus. …Tukastuspildid on tingitud enesekontrolli vähenemisest.”
Siin on tegemist katsega selgitada psüühika usku unenäohallutsinatsioonidesse, mis võivad ilmneda vaid teatud enesevalitsusliku tegevuse peatumise korral. Strümpell (1877) seletab, et psüühika tegutseb seejuures korrektselt ja oma mehhanismide kohaselt. Unenäoelemendid ei ole pelgalt kujutlused, vaid psüühika tõesed ja tegelikud kogemused, mis ärkvel olles ilmnevad meelte vahendusel (samas, 34). Kui ärkvel kujutleb ja mõtleb psüühika sõnapiltides ja keeleliselt, siis unes kujutleb ja mõtleb ta tegelikes tajupiltides. Peale selle lisandub unes ruumiteadvus, kus, nagu ärkvelgi, aistingud ja pildid viiakse välisesse ruumi (samas, 35). Niisiis tuleb möönda, et psüühika on unenäos oma piltide ja tajutu suhtes samas seisus kui ärkvel olles (samas, 43). Kui ta seejuures siiski eksiteele satub, siis johtub see sellest, et uneseisundis puudub kriteerium, mis ainsana võiks eristada seest ja väljast tulevaid meeletajusid. Psüühika ei saa oma pilte panna proovile, mis ainsana nende objektiivsele reaalsusele osutaks. Peale selle jätab ta hooletusse ka erinevuse meelevaldselt vahetatavate piltide ja sääraste vahel, kus too meelevaldsus ära langeb. Ta eksib, sest ei saa kohaldada põhjuslikkuse seadust oma unenäo sisule (samas, 50-1). Lühidalt, tema ärapöördumises välisilmast sisaldub ka tema subjektiivsesse unenäomaailma uskumise põhjus.
Samale järeldusele jõuab osaliselt erinevate psühholoogiliste arengute järgi Delboeuf (1885, 84). Me usume unenäopiltide reaalsusesse, sest meil pole magades muid muljeid võrdlemiseks, sest oleme välisilmast lahutatud. Aga mitte sellepärast ei usu me oma hallutsinatsioonide tõesusse, et oleme jäetud ilma võimalusest järele proovida. Unenägu saab meile kõiki neid kontrollimisi ette mängida, meile näiteks näidata, et me puudutame nähtud roosi ja näeme seejuures siiski und. Delboeufi järgi ei ole paikapidavat kriteeriumi selle jaoks, kas miski on unenägu või ärkveltegelikkus, peale – ja seda üksnes praktilises üldisuses – ärkamise tõsiasja. Ma kuulutan petteks kõik, mida kogesin uinumise ja virgumise vahel, kui ma ärgates märkan, et leban lahtiriietatuna oma voodis. Magamise vältel pidasin ma unenäopilte tõeseks mõtlemisharjumuse tõttu, mis ei uinuta välismaailma vastuvõtmist, mille ma sean oma Mina vastandiks.46
Kui selliselt tõstetakse välismaailmast ärapöördumine unenäoelu silmatorkavama omaduse avaldumist määratlevaks momendiks, siis tasub lugeda üles mõningad teravmeelsed märkused vanalt Burdachilt, mis heidavad valgust magava psüühika ja välismaailma seosele ja sobivad selleks, et vältida liiga kõrge hinnangu andmist eelnenud järeldustele. „Magamine toimib üksnes tingimusel,” ütleb Burdach, „et psüühikat ei eruta meeleärritused… aga mitte niivõrd meeleärrituste puudumine ei ole une tingimuseks, kui ennemini huvi puudumine nende vastu;47 mõni meelemulje on isegi tarvilik, kuna rahustab hinge, nii nagu mölder magab ainult siis, kui ta kuuleb oma veskit kolisemas, ja see, kes peab ettevaatlikkusest tarvilikuks jätta öölamp põlema, ei
[Selles lõigus tõstatatud küsimuste juurde tullakse tagasi 7. peatükis, lõigus A lk 457 jj.]
[Seda mõtet arendatakse edasi 7. peatüki lõigus B lk 477 jj.]
[Lisa 1911] H. Silberer on kenade näidete varal demonstreerinud, kuidas unises olekus muunduvad isegi abstraktsed mõtted kaemuslikult plastilisteks piltideks, mis püüavad väljendada sedasama mõtet (1909). [Lisa 1925] Nende tõdemuste juurde tulen ma teises kontekstis tagasi [vrd lk 309 jj ja 449 jj].
Ka Haffner (1887, 243) on teinud Delboeufiga sarnaseid katseid selgitada unenäotegevust muudatustega, mida ebanormaalselt sisseviidud tingimus peab põhjustama terve psüühikaaparaadi muus osas korrektsetel funktsioonidel, ent ta on neid tingimusi kirjeldanud pisut teiste sõnadega. Tema arusaama kohaselt on unenäo esimeseks tunnuseks koha ja aja kadumine, st kujutluse iseseisvumine indiviidile tavapärasest kohast ruumilises ja ajalises korrastuses. Sellega seostub teinegi unenäo põhiomadus, hallutsinatsioonide, kujutluste ja fantaasiakombinatsioonide äravahetamine välise tajuga. „Et kõik kõrgemad psüühilised jõud, eriti mõisteloome, otsustamine ja järeldamine ühest küljest ja vaba enesemääratlus teisest küljest, liituvad meelte loodud fantaasiakujunditega ja kasutavad neid kogu aeg alusena, siis osalevad ka need tegevused unenäokujutluste reeglipäratuses. Ütleme, et nad osalevad, sest ei iseenesest ega enda jaoks ei muutu meie otsustusjõud ning meie tahtejõud magades mitte mingil viisil. Mis puutub nende tegevusse, siis oleme sama terava mõttega ja sama vabad kui ärkvelseisundis. Inimene ei saa unenäos ka mõtlemisseaduste kui selliste vastu eksida, st ei saa vastandina kujutletavat identseks pidada. Ta saab unes ihaldada vaid seda, mida ta kujutab endale ette heana
[Lisa 1914] Vrd selle kohta „