Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell
oli ta leidnud nime raamatust, mille pealkirja ta enam ei mäletanud. Aga seal oli juttu suulude vägevast pealikust ja tema meelest oli see valvekoerale sobiv nimi. Lühike ja kerge hüüda. Ta võttis kohvitassi elutuppa kaasa ja heitis pilgu akna poole. Paksud kardinad olid hoolikalt ette tõmmatud. Ta teadis seda, kuid pidi siiski kontrollima, kas kõik on korras.
Siis istus ta jälle laua taha ja silmitses enda ees vedelevaid pusletükke. See oli hea pusle. Sellel oli palju osi ja pildi kokkupanek nõudis kujutlusvõimet ja visadust. Kui ta mõne pusle valmis sai, põletas ta selle ära ja alustas kohe uut. Ta kandis alati hoolt, et tal oleks puslesid varuks. Ta oli sageli mõelnud, et pusled on temale sama, mis suitsetajale sigaretid. Ta oli juba aastaid ühe ülemaailmse ühingu liige, mis edendas rahvusvahelist puslekultuuri. Selle peakorter asus Roomas ja iga kuu saadeti talle infoleht, mis teatas, millised pusletootjad on tegevuse lõpetanud ja millised on alustanud. Juba seitsmekümnendate aastate keskel pani ta tähele, et ei olnud enam sugugi kerge hankida tõeliselt häid puslesid, selliseid, mis oleksid käsitsi tükeldatud. Masinaga tehtud pusled talle ei meeldinud. Tükeldamises puudus loogika ja seos pildiga. Neid võis olla raske lahendada. Aga see raskus oli mehaaniline. Praegu töötas ta pusle kallal, mille pildiks oli Rembrandti „Claudius Civilise vandenõu”. See koosnes kolmest tuhandest tükist ja oli ühe Roueni puslekunstniku looming. Mõne aasta eest oli ta võtnud ette automatka ja külastanud meest, kes oli selle pusle teinud. Nad olid rääkinud sellest, et parimad pusled on need, kus valgus vaevumärgatavalt varieerub. Just nagu Rembrandti pildid, panevad need visaduse ja kujutlusvõime kõige tõsisemalt proovile.
Tal oli käes tükk, mis oli osa pildi taustast. Kulus vähemalt kümme minutit, enne kui ta leidis koha, kuhu see sobis. Ta vaatas jälle kella. Pool viis läbi. Läheb veel mitu tundi, enne kui väljas hakkab valgeks minema, enne kui varjud tagasi tõmbuvad ja ta saab uinuda.
Ta mõtles, et sellest ajast saadik, kui ta sai kuuekümne viie aastaseks ja võis pensionile minna, on elu olnud siiski hulga lihtsam. Nüüd ei olnud enam vaja väsimust karta. Et ta töö ajal magama jääb.
Aga varjud oleksid pidanud ta juba ammu rahule jätma. Ta oli oma karistuse ära kandnud. Neil polnud enam vaja teda valvata. Tema elu oli rikutud. Miks nad teda ometi rahule ei jäta?
Ta tõusis laua äärest ja läks raamaturiiulil seisva CD-mängija juurde. Ta oli ostnud selle mõne kuu eest ühel oma harvadest sõitudest Östersundi. Ta pani mängima plaadi, mis oli juba aparaadis ja mille ta oli oma üllatuseks leidnud popmuusika seast sellestsamast poest, kust ta plaadimängija ostis. See oli Argentiina tango. Ehtne tango. Ta keeras heli valjemaks. Väljas pimeduses valvaval põdrakoeral oli hea kuulmine ja ta vastas muusikale haukumisega. Jäi siis jälle vait. Muusikat kuulates liikus mees aeglaselt ümber laua ja silmitses puslet. Sellega on veel palju tööd. See annab talle tegevust vähemalt kolmeks ööks, enne kui see valmis saab ja ta võib selle ära põletada. Tal oli veel mitu pakendist välja võtmata puslet, mis karpides oma järge ootasid. Ja pealegi sõidab ta mõne päeva pärast Svegi postkontorisse ja toob sealt ära veel ühe saadetise Roueni vanameistrilt.
Ta istus diivanile ja kuulas muusikat. Üks tema suuri eluunistusi oli millalgi Argentiinasse sõita. Veeta mõni kuu Buenos Aireses ja tantsida öösiti tangot. Aga sellest ei tulnud kunagi midagi välja, alati lõi ta millegipärast kõhklema. Üksteist aastat tagasi, kui ta Västergötlandist lahkus ja Härjedaleni metsadesse elama asus, mõtles ta, et võtab igal aastal mõne reisi ette. Ta elas tagasihoidlikult ja kuigi tema pension ei olnud suur, oleks ta võinud seda endale lubada. Aga ta oli käinud ainult mõnel automatkal Euroopas, uute puslede jahil.
Ta sai aru, et ei sõidagi kunagi Argentiinasse. Ei tantsi kunagi Buenos Aireses tangot.
Aga miski ei takista mind siin tantsimast, mõtles ta. Mul on muusika ja partner olemas.
Ta tõusis diivanilt püsti. Kell oli viis. Koitma ei hakka veel niipea. Tantsuaeg oli käes. Ta läks magamistuppa ja võttis riidekapist tumeda ülikonna. Ta vaatas selle enne selgapanemist hoolikalt üle. Pisike plekk pintsakurevääril ärritas teda. Ta niisutas taskurätikut ja pühkis revääri ettevaatlikult puhtaks. Seejärel vahetas ta riided. Valge särgi juurde valis ta seekord roostepruuni lipsu.
Kõige olulisemad olid kingad. Tal oli valida mitu paari Itaalia tantsukingi, kõik kallid. Mehel, kes tantsimist tõsiselt võtab, peavad olema täiuslikud kingad.
Kui ta oli valmis, astus ta riidekapi ukse siseküljel rippuva peegli ette. Ta silmitses oma nägu. Juuksed olid hallid ja lühikeseks lõigatud. Ta oli kõhn ja mõtles, et peaks rohkem sööma. Aga ta oli siiski rahul. Ta nägi oma seitsmekümne kuuest eluaastast tükk maad noorem välja.
Seejärel läks ta tagasi elutuppa ja seisatas külalistetoa ukse taga. Uks oli kinni. Ta koputas ja kujutles, et keegi palub tal sisse astuda. Ta avas ukse ja pani tule põlema. Voodis lebas tema tantsupartner. Teda hämmastas alati, kui elusa mulje naine jättis, kuigi oli kõigest nukk. Ta tõmbas naisel teki pealt ja tõstis ta üles. Nukul oli seljas valge pluus ja must seelik. Mees oli pannud talle nimeks Esmeralda. Voodi kõrval laual seisid mõned parfüümipudelid. Mees asetas naise voodile, valis ühe tagasihoidliku Diori ja pihustas seda ettevaatlikult naise kaelale. Kui ta silmad kinni pani, tundus talle, et nukul ja elusal inimesel polegi mingit vahet.
Ta võttis naisel käe alt kinni ja eskortis ta elutuppa. Palju kordi oli ta mõelnud, et viib kogu mööbli välja, riputab lakke hämara valgusega lambid ja asetab tuhatoosi põleva sigari. Siis oleks tal isiklik Argentiina tantsusalong. Aga sellest ei tulnud kunagi midagi välja. Nüüd oli ainult lage põrandapind laua ja raamaturiiuli vahel, kus seisis CD-mängija. Mees pistis oma kingad Esmeralda taldade alla kinnitatud klambritesse.
Siis hakkas ta tantsima. Esmeraldaga pöördeid tehes tundus, nagu oleks tal õnnestunud toas varitsevad varjud minema pühkida. Ta tantsis väga kergejalgselt. Kõigist aastate jooksul õpitud tantsudest sobis talle kõige paremini tango. Ja kellegagi ei tantsinud ta nii hästi kui Esmeraldaga. Boråsis oli kunagi üks naine, Rosemarie, kellel oli kübarapood. Temaga tantsis mees tangot ja naine liikus temaga kaasa paremini kui keegi teine. Ühel päeval, kui mees oli just seadnud end valmis, et Göteborgi sõita ja temaga ühes tantsuklubis kokku saada, sai ta teate, et naine oli liiklusõnnetuses surma saanud. Hiljem oli ta tantsinud teiste naistega. Aga alles siis, kui ta oli valmis meisterdanud Esmeralda, sai ta taas kogeda sama tunnet, mis tal oli olnud Rosemariega.
Idee nuku tegemiseks sai ta kunagi aastate eest ühel oma unetul ööl, kui ta sattus televiisorist nägema üht vana muusikalifilmi. Seal tantsis üks mees, kes võis olla Gene Kelly, nukuga. Ta oli seda nukku lummatult vaadanud ja kohe otsustanud ka endale nuku meisterdada.
Kõige raskem oli lahendada täidise küsimust. Ta katsetas mitut moodi, toppis katte sisse mitmesuguseid kangaid. Aga alles siis, kui ta nuku vahtkummi täis toppis, tekkis tunne, nagu oleks tal käte vahel elus inimene. Ta otsustas teha naisele suure rinnapartii ja täidlase tagumiku. Tema mõlemad abikaasad olid olnud kõhnad. Nüüd tegi ta endale naise, kes oli ikka paras sületäis. Temaga tantsides ja parfüümilõhna tundes võis ta isegi erutuda. Aga enam mitte nii tihti kui viie-kuue aasta eest. Tema erootikaiha oli hakanud tasapisi taanduma ja ta mõtles, et tegelikult ei tunnegi ta sellest puudust.
Ta tantsis üle tunni aja. Kui ta Esmeralda lõpuks külalistetuppa viis ja voodisse pani, oli ta higine. Ta riietus lahti, riputas ülikonna kappi ja läks duši alla. Varsti hakkab valgeks minema ja ta võib magama heita. Veel üks öö on vägisi üle elatud.
Ta pani hommikumantli selga ja valas endale kohvi. Termomeeter näitas endiselt miinus kahte kraadi. Ta liigutas kardinat. Shaka tõi pimedas kuuldavale mõne lühikese haugatuse. Mees mõtles teda ümbritseva metsa peale. Just sellest oli ta unistanud. Üksik talu, kõigi tänapäeva mugavustega, kuid ilma naabriteta. Ja selline maja, mis asuks tee lõpus. Viimaks oli tal õnnestunud leida, mida ta otsis. See oli ruumikas maja, hästi ehitatud ja suure elutoaga, mis rahuldas tema vajaduse tantsupõranda järele. Maja müüs talle üks pensionile jäänud metsnik, kes asus elama Hispaaniasse.
Ta istus köögilaua äärde ja jõi kohvi. Koit lähenes aegamööda. Varsti võib ta voodisse linade vahele heita ja magada. Varjud jätavad ta rahule.
Shaka haugatas. Mees kuulatas. Haugatus kordus. Siis tekkis