Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell
Talle ei meeldinud ilmaasjata tassi vahetada. Ta võis mitu nädalat üht ja sama kasutada. Siis läks ta magamistuppa, võttis hommikumantli seljast ja puges voodisse. Väljas ei olnud veel valge. Aga tal oli kombeks koitu oodates lesida ja raadiot kuulata. Niipea kui ta maja ees esimest kahvatut aovalgust näeb, paneb ta raadio kinni, kustutab tule ja heidab magama.
Shaka hakkas jälle haukuma. Mees kortsutas kulmu, kuulatas ja luges mõttes kolmekümneni. Shaka oli vait. Mis loom see ka polnud, oli ta nüüd läinud. Ta pani raadio mängima. Kuulas hajameelselt muusikat.
Shaka haukus jälle. Aga nüüd teistmoodi. Mees tõusis kärmelt voodis istuli. Shaka haukus raevukalt. See ei saanud tähendada muud, kui et läheduses viibis põder. Või karu. Siinkandis lasti igal aastal karusid. Ise polnud ta küll ühtegi näinud. Shaka haukus ikka sama raevukalt. Mees tõusis voodist ja pani hommikumantli selga. Shaka jäi vait. Mees ootas, aga midagi ei juhtunud. Ta võttis hommikumantli jälle seljast ja puges uuesti linade vahele. Ta magas alati paljalt. Lamp raadio kõrval põles.
Äkki tõusis ta järsult uuesti istuli. Miski oli viltu, koeraga oli midagi lahti. Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Ta muutus rahutuks. Varjud tema ümber oleksid nagu hakanud muutuma. Ta tõusis voodist. Shaka viimane haukumine oli olnud kuidagi imelik. See polnud lõppenud loomulikult, vaid justkui läbilõigatult. Ta läks elutuppa ja tõmbas koeraaediku vastas paikneva akna eest kardina kõrvale. Shaka ei haukunud ja mees tundis otsekohe, kuidas süda hakkas kiiremini lööma. Ta läks tagasi magamistuppa, tõmbas püksid jalga ja kampsuni selga. Seejärel võttis ta püssi, mida ta alati voodi all hoidis, haavlipüssi, mille padrunisalve mahtus kuus padrunit. Ta läks esikusse ja pani saapad jalga, kuulatas kogu aeg. Shaka oli vait. Ta mõtles, et see oli vaid ettekujutus, et kõik on korras. Varsti läheb valgeks. Varjud teevad teda rahutuks, muud ei midagi. Ta avas välisukse kolm lukku ja lükkas ukse jalaga ettevaatlikult lahti. Shaka ei reageerinud ikka veel. Nüüd oli selge, et miski on valesti. Ta võttis riiulilt taskulambi ja lasi pimedusse valgust. Shakat ei olnud koeraaedikus näha. Mees libistas valgusvihu üle metsaserva ja hüüdis koera. Vastust ei tulnud. Higist läbimärjana lõi mees ukse kähku kinni. Ta vabastas püssi kaitseriivi ja tegi ukse uuesti lahti. Ettevaatlikult astus ta trepile. Kõik oli vaikne. Ta läks koeraaediku juurde ja tardus paigale. Shaka lebas maas. Silmad olid lahti ja hallvalge kasukas verine. Mees keeras kannapealt ringi, jooksis tagasi majja ning lõi ukse kinni. Miski oli teoksil, ta ei teadnud ainult, mis. Aga keegi oli tapnud Shaka. Ta pani majas kõik tuled põlema ja istus magamistoas voodile. Ta tundis, et väriseb.
Varjud olid ta haneks tõmmanud. Ta ei olnud ohtu õigel ajal tajunud. Ta oli alati arvanud, et varjud muutuvad, et just nemad tulevad talle kallale. Aga teda oli ninapidi veetud, oht tuli väljastpoolt. Varjud olid silmapete. Viiskümmend neli aastat oli ta lasknud end ninapidi vedada. Ta arvas, et oli pakku pääsenud. Nüüd sai ta aru, et oli eksinud. Vaimusilma ette kerkisid pildid tollest korrast, hirmsast 1945. aastast. Ta ei pääsenud pakku.
Ta raputas pead ja mõtles, et vabatahtlikult ta siiski alla ei anna. Ta ei teadnud, kes seal pimeduses viibis, kes oli tema koera ära tapnud. Aga Shaka oli siiski jõudnud teda hoiatada. Vabatahtlikult ta alla ei anna. Ta viskas saapad jalast, tõmbas jalga sokid ja otsis voodi alt välja tossud. Kuulatas kogu aeg, püüdes tabada helisid. Ja kuhu jääb koit? Kui väljas valgeks läheb, ei saa nad teda kätte. Ta pühkis higiseid käsi teki sisse. Püss andis talle turvatunde. Ta teadis, et on hea laskur. Ta ei lase ennast üllatada.
Samal hetkel varises maja kokku. Vähemalt nii talle tundus. Kärgatuse peale viskus ta põrandale pikali. Kuna tal oli sõrm päästikul, vallandas ta samal ajal lasu, mis tabas riidekapi uksel rippuvat peeglit. Ettevaatlikult roomas ta ukse juurde ja vaatas elutuppa. Siis sai ta aru, mis oli juhtunud. Keegi oli lõunapoolse akna puruks tulistanud või sealt granaadi sisse visanud. Kogu tuba oli klaasikilde täis. Ta ei jõudnud midagi rohkemat mõelda, enne kui purunes põhjapoolne aken. Ta surus end vastu põrandat. Nad tulevad igast küljest, mõtles ta. Maja on ümber piiratud ja nad lasevad aknad katki, et sisse tungida. Ta otsis meeleheitlikult väljapääsu.
Koit, mõtles ta. See võib mind päästa. Kui see neetud öö vaid läbi saaks.
Seejärel tulistasid need seal väljas lõunapoolse köögiakna katki. Ta lamas kõhuli, surudes end vastu põrandat, pea käte vahel. Kui kostis järgmine pauk, sai ta aru, et pihta sai vannitoa aken. Ta tundis, et purukslastud akendest tulvas sisse külma õhku.
Kostis sisin. Miski kolksatas tema kõrvale maha. Pead tõstes nägi ta, et see on pisargaasipadrun. Ta pööras pea kõrvale, aga oli juba hilja. Suits oli jõudnud talle silma ja kopsu sattuda. Midagi nägemata kuulis ta, et katkistest akendest tulistati sisse uusi pisargaasipadruneid. Valu silmades oli nüüd nii tugev, et ta ei kannatanud enam välja. Tal oli püss ikka veel käes. Tal ei jäänud muud üle kui majast väljuda. Võib-olla päästab ta hoopis pimedus, mitte koit. Valutavate silmadega otsis ta kobamisi teed välisukse juurde. Köha kriipis kopse. Ta paiskas ukse lahti ja tormas välja. Samal ajal ta tulistas. Metsaservani oli umbes kolmkümmend meetrit maad. Olgugi et ta ei näinud midagi, jooksis ta nii kiiresti, kui suutis. Kogu aeg ootas ta surmavat lasku. Ta teadis, miks, kuid ei teadnud, kelle relvast. See mõte tegi talle sama palju valu kui kipitavad silmad.
Ta põrkas vastu puutüve ja oleks äärepealt kukkunud. Pisargaasist ikka veel pimestatult otsis ta puude vahel kobamisi teed. Oksad kriimustasid nägu, aga ta teadis, et ei tohi seisma jääda. See või need seal tema selja taga, kes nad ka poleks, leiavad ta üles, kui ta piisavalt sügavale metsa ei jõua.
Ta komistas konarlikul maapinnal ja kukkus kõhuli. Tõusta püüdes tundis ta midagi kuklas. Ta teadis kohe, mis see on. Keegi surus jalaga vastu tema kukalt. Ta taipas, et kõik on läbi. Varjud olid temast jagu saanud. Nad olid oma tumedad riided seljast heitnud ja näidanud, kes nad tegelikult on.
Siiski tahtis ta näha, kelle käe läbi ta sureb. Ta üritas pead pöörata, aga jalg takistas.
Seejärel tiris keegi ta jalule. Ta ei näinud ikka mitte midagi. Sellegipoolest seoti tal silmad kinni. Põgusa hetke tajus ta selle inimese hingeõhku, kes sideme kuklas kinni sõlmis. Ta püüdis midagi öelda. Aga kui ta suu avas, ei tulnud sõnu, vaid ainult järjekordne köhahoog.
Seejärel sulgus üks kätepaar tugevasti tema kõri ümber. Ta üritas vastu hakata, kuid ei jaksanud. Ta tundis, kuidas elu temast välja voolas.
Aga kulus veel peaaegu kaks tundi, kuni ta lõpuks suri. Justkui hirmu piirimaal, katkematu valu ja lootusetu elutahte vahel kandus ta ajas tagasi, hetke, mil ta kohtas seda saatust, mis oli talle nüüd järele jõudnud. Ta paisati pikali maha. Keegi tõmbas tal kampsuni seljast ja püksid jalast. Ta tundis naha vastas külma maapinda, enne kui teda tabasid piitsahoobid ja elust sai põrgu. Ta ei teadnud, kui palju hoope ta sai. Aeg-ajalt ta minestas. Uuesti teadvusele rebiti teda külma veega, mis talle kaela kallati. Seejärel sadasid jälle hoobid. Ta kuulis oma karjeid, aga keegi ei saanud talle appi tulla. Kõige vähem veel surnult koeraaedikus lebav Shaka.
Kõige viimaks tajus ta, et teda lohistati üle õue majja ja peksti vastu jalataldu. Kõik läks pimedaks. Ja ta oligi surnud.
Ta ei saanudki teada, et lõpuks tiriti ta veel alasti metsaservale ja jäeti sinna näoli külmale maapinnale.
Siis oli päev juba koitnud.
Oli 19. oktoober 1999. Mõni tund hiljem hakkas sadama vihma, mis muutus pikkamööda, peaaegu märkamatult lobjakaks.
2
Stefan Lindman oli politseinik. Vähemalt korra aastas oli ta sattunud olukordadesse, kus ta oli tundnud tõsist hirmu. Kord oli üks üle saja kilo kaaluv psühhopaat ta kähmluses pikali paisanud. Mees istus kaksiratsi tema peal ja üha meeleheitlikumalt oli Stefan tõrjunud rohmakaid käsi, mis üritasid tal pead otsast rebida. Kui tema kolleeg poleks meest maha niitnud, virutades talle kõvasti vastu pead, oleks too oma kavatsuse kindlasti täide viinud. Teisel korral oli teda tulistatud, kui ta üht peretüli lahendama minnes uksele koputas. Lask tuli mausrist ja läks tema säärest napilt mööda. Aga ta ei olnud kunagi nii hirmunud olnud nagu nüüd, 1999. aasta 25. oktoobri hommikul oma voodis lamades ja lakke vahtides.
Ta polnud öösel peaaegu silmatäitki maganud. Aeg-ajalt