Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell
kinni pannud ja uuesti voodisse heitnud.
Kell oli seitse, kui ta üles tõusis. Öö jooksul oli ta välja mõelnud plaani. Ebauskliku plaani, mis pidi talle õnne tooma. Ta hakkab minema sellisel ajal, et jõuaks mitte ainult pikemat teed minna, vaid ka haigla ümber kaks tiiru teha. Kogu selle aja otsib ta endeid, et uudis, mille arst talle teatavaks teeb, on positiivne. Viimaseks turgutussüstiks joob ta haigla kohvikus tassi kohvi ja sunnib end kohaliku ajalehe läbi lugema.
Ilma et ta oleks seda eelnevalt otsustanud, pani ta selga oma parima ülikonna. Tavaliselt, kui tal ei olnud seljas vormi või muid tööriideid, kandis ta teksaseid ja kampsunit. Aga nüüd tundis ta, et on vaja selga panna ülikond. Lipsu sõlmides silmitses ta oma nägu vannitoapeeglis. Oli näha, et ta polnud mitu nädalat korralikult maganud ega söönud. Põsed olid aukus. Pealegi oleks ta pidanud laskma endal juukseid lõigata. Talle ei meeldinud, et karvad kõrvade peal tolknesid.
Üleüldse ei meeldinud talle see nägu, mis täna hommikul peeglist vastu vaatas. See tunne oli ebatavaline. Ta oli edev ja vaatas end tihti peeglist. Tavaliselt oli ta oma välimusega rahul. Peegelpilt tegi tal enamasti tuju heaks. Aga täna hommikul oli kõik teisiti.
Pärast riietumist jõi ta tassi kohvi. Pani leiva ja võileivakatte lauale, kuid ei suutnud midagi süüa.
Tal oli arstiaeg kolmveerand üheksa. Praegu oli kell 7.27. Niisiis oli tal haiglasse jalutamiseks aega tund ja kaheksateist minutit.
Tänavale jõudes märkas ta, et sadas uduvihma.
Stefan Lindman elas Boråsi kesklinnas Allégatanil. Kolme aasta eest oli ta elanud Sjömarkenis, mis asus linnast väljas. Aga juhuslikult oli ta saanud selle kolmetoalise korteri ning oli kõhklemata lepingule alla kirjutanud. Üle tee paiknes hotell Vävaren. Nüüd elas ta politseimajast jalutuskäigu kaugusel. Isegi Ryavalleni staadionile sai ta jalgsi minna, kui Elfsborgil kodumängud olid. Peale töö oligi tema suurimaks huvialaks jalgpall. Kuigi ta sellest kellelegi ei rääkinud, kogus ta ikka veel ühte kausta pilte ja väljalõikeid Elfsborgi kohta. Sageli unistas ta profijalgpalluri elust Itaalias. Mitte politseiniku elust. Need unelmad tundusid talle piinlikud. Aga ta ei saanud nendest lahti.
Ta läks Stengärdsgatanile viivast trepist üles ning seejärel edasi linnateatri ja gümnaasiumi poole. Temast sõitis mööda politseiauto. Autos istujad ei näinud teda. Ta tundis hirmutuiget. Nagu teda polekski enam, nagu ta oleks juba surnud. Ta tõmbas jopehõlmad koomale. Tegelikult ei viidanud mitte miski sellele, et teda ootab negatiivne uudis. Ta lisas sammu. Vajus mõttesse. Nägu riivavad vihmapiisad meenutasid elu, tema elu, mis silme eest läbi jooksis.
Ta oli kolmekümne seitsme aastane. Pärast politseikooli lõpetamist oli ta kogu aeg Boråsis töötanud. Siia oli ta tahtnudki tulla. Ta oli sündinud Kinnas ja kasvanud üles kolmelapselises peres, kus isa tegeles kasutatud autode müügiga ja ema töötas pagariäris. Stefan oli pesamuna, teistest hulga noorem. Tema õed olid seitse ja üheksa aastat vanemad.
Kui Stefan meenutas oma lapsepõlve, tundus see talle vahel kummaliselt sündmustevaene ja igav. Elu oli turvaline ja raamides. Emale ja isale ei meeldinud reisida. Kaugeimad kohad, kuhu nad soostusid sõitma, olid Borås või Varberg. Aga Göteborg oli juba liiga suur ja kauge ja hirmus. Tema õed olid sellise elu vastu mässu tõstnud ja varakult minema läinud, üks Stockholmi ja teine Helsingisse. Vanemad olid võtnud seda lüüasaamisena ja Stefan oli aru saanud, et temalt peaaegu lausa nõuti, et ta jääks Kinnasse või vähemalt naaseks sinna, kui on otsustanud, millele ta tahab oma elu pühendada. Teismelisena oli ta püsimatu ja rahutu ega osanud oma elule õieti mingit kurssi valida.
Siis sai ta juhuslikult tuttavaks ühe noormehega, kes oli pühendanud oma elu motokrossi sõitmisele. Stefanist sai tema abiline ja mõne aasta rändas ta Kesk-Rootsi krossiradade vahet. Lõpuks ta tüdines ja naasis Kinnasse, kus vanemad teda suure rõõmuga vastu võtsid – kojutulnud kadunud poega. Ta sai aru, et tal pole aimugi, millele ta tahab oma elu pühendada. Aga juhuslikult kohtas ta üht Malmö politseinikku, kes oli Kinnas nende ühiste tuttavate juures külas. Ja Stefanile turgatas pähe mõte: võib-olla peaks politseinikuks hakkama? Ta pidas mõne päeva aru. Seejärel otsustas vähemalt proovida.
Tema vanemad võtsid selle uudise vastu vaoshoitud ärevusega. Aga Stefan tuletas neile meelde, et ka Kinnas on politseinikke. Ta ei pea mujale elama asuma.
Ta hakkas oma otsust kohe ellu viima. Kõigepealt läks ta koolipinki tagasi, et gümnaasiumi lõputunnistust saada. Kuna tal oli motivatsioon olemas, läks see kergemalt, kui ta oli arvanud. Elatise teenimiseks asendas ta aeg-ajalt kooli kojameest.
Oma üllatuseks sai ta esimesel katsel politseikooli sisse. Õpingud ei valmistanud talle raskusi. Ta ei paistnud millegagi eriliselt silma, kuid kuulus sellegipoolest oma lennu tugevamate hulka. Ta saabus koju Kinnasse, vorm seljas, ja teatas, et läheb tööle Boråsi, ainult neljakümne kilomeetri kaugusele.
Esimestel aastatel elas ta Kinnas ja sõitis iga päev edasi-tagasi. Aga kui ta ühte politseimaja kontorineiusse armus, asus ta elama Boråsi. Nad elasid kolm aastat koos. Siis teatas neiu äkki ühel päeval, et on tutvunud ühe Trondheimi mehega ja läheb sinna elama.
Stefan võttis kogu seda lugu rahulikult. Ta sai aru, et nende suhe oligi juba hakanud talle igavaks muutuma. Oli justkui sama tunne nagu lapsepõlves. Siiski murdis ta tublisti pead selle üle, kuidas oli võimalik, et tema elukaaslane teise mehega tuttavaks sai ja selle mehega suhet alustas, nii et Stefanil toimuvast aimugi ei olnud.
Ta sai kolmekümneaastaseks, ilma et oleks seda õieti tähelegi pannud. Seejärel suri isa äkitselt infarkti ja mõni kuu hiljem suri ka ema. Järgmisel päeval pärast ema matuseid pani Stefan ajalehte Borås Tidning tutvumiskuulutuse. Talle tuli neli vastust ja ta sai nende naistega kokku. Üks neist oli poolatar, kes oli hulk aastaid Boråsis elanud. Tal oli kaks täiskasvanud last ja ta töötas gümnaasiumi sööklas. Ta oli Stefanist peaaegu kümme aastat vanem, aga seda vanusevahet polnud tegelikult kunagi tunda. Algul ei saanud Stefan aru, mispärast ta sellesse naisesse kohe armus, millega too teda köitis. Hiljem mõistis ta, et asi oli selles, et naine oli täiesti tavaline. Ta võttis elu tõsiselt, kuid ei ajanud mitte midagi ülearu keeruliseks. Neil tekkis suhe ja Stefan koges esimest korda elus, et on võimeline tundma ühe naise vastu midagi enamat kui kirglikku iha. Naise nimi oli Elena ja ta elas Norrbys. Stefan veetis iga nädal mõne öö seal.
Seal avastaski ta ühel hommikul vannitoas seistes, et tal on keele sisse tekkinud imelik mügar.
Ta lõikas need mõtted läbi. Tema ees oli haigla. Väljas sadas endiselt uduvihma. Kell näitas 7.56. Ta läks haiglast mööda ja lisas sammu. Kui ta oli kord otsustanud kaks tiiru teha, siis nii ka sündigu.
Kell oli pool üheksa, kui ta kohvikus istet võttis, ees kohvitass ja kohalik ajaleht. Aga leht jäi lugemata ja kohvitass puutumata.
Tal oli suur hirm nahas, kui ta arstikabineti ukse taga seisis. Ta koputas ja astus sisse. Arst oli naissoost. Stefan püüdis arsti näost välja lugeda, mis teda ootab: surmaotsus või armuandmine. Arst naeratas, aga see ajas teda vaid segadusse. Kas see tuli ebakindlusest, kaastundest või kergendusest, et ei pea inimesele teatama, et tal on vähk?
Ta istus teisele poole kirjutuslauda. Arst kohendas laual lebavaid pabereid.
Hiljem seda meenutades oli Stefan tänulik, et arst kohe asja juurde asus.
„Kahjuks on selgunud, et see mügar sinu keele sees on kasvaja.”
Stefan noogutas ja neelatas. Seda oli ta kogu aeg teadnud, alates tollest hommikust Norrbys Elena juures. Tal on vähk.
„Siirdeid ei paista olevat. Kuna jõudsime varakult jaole, saame kohe abinõud tarvitusele võtta.”
„Mida see tähendab? Kas te lõikate keele ära?”
„Ei, esialgu teeme kiiritusravi. Ja siis operatsiooni.”
„Kas ma suren ära?”
Stefan ei olnud oma küsimust valmis mõelnud. See oli talle hooga otsa tormanud ja ta ei suutnud seda peatada.
„Vähk on alati tõsine asi,” vastas arst. „Aga me oskame sellega võidelda. Vähidiagnoos ei võrdu enam ammu surmaotsusega.”
Ta