Lõhestusjoon. Tiit Tarlap
päevaseid tegemisi oli taoline kokkusaamine nõunikel tavaline, kui keegi just mujal rakkes ei viibinud. Selleks polnud isegi konkreetset vajadust tarvis. Nüüdki istusid nad koos pigem harjumusest kui mõne tänase häda survel. Tegelikult oli kogu nende elu üksainus põletav häda ja küsimus: mis saab homme ja kas homset üldse tuleb? Nad olid sellega ammu harjunud.
„Nii et kantsimüüre me enam tugevdama ei hakkagi,” pigem nentis kui küsis Conrad kruusi suult võttes.
Zbigniew laiutas sõnatult käsi, andes mõista, et sel teemal ei tasu rohkem rääkida.
„Mis neist müüridest enam kasu on?” küsis Sigtuna Ragnar värskest suitsupilvest omakorda, ja pisut tüdinult. Vaidlus oli juba aastaid vana, kuid uus karm tõde ei tahtnud ikka veel kõikide peakoore alla päriselt ära mahtuda. Seda oligi raske vastu võtta. Olukord kippus kujunema niisuguseks, et nad olid jäänud praktiliselt kaitsetuks.
„Müürid lugesid midagi siis, kui punanägude kahurid tulistasid veel raudmunadega. Aga nüüd neil kuulid lõhkevad. Neid kutsutakse mürskudeks. Üksiklane nägi üht punaste meest omavahelist lahingut ise pealt ja rääkis, mis jõud seal taga on.”
„Ja kahureid kutsuvad nad nüüd suurtükkideks,” lisas Jaanus mõtlikult. „Niisuguste tule all jääb paksemastki müürist poole söögivahega ainult suitsev kivihunnik järele. Nemad ise varjuvad selle tule eest hoopis maa sisse kaevatud aukudes.”
„Võib-olla peaks kah aukusid kaevama,” irvitas Karulaane Vello süngelt. „Aga mis me seal oma taprite ja ambudega tegema hakkame? Või musketitega? Nemad ajavad meile siis lihtsalt mulla peale, ja asjad ühel pool. Kui me seda viisakusest juba ise ei tee.”
„Irvita aga,” kortsutas Ülemmeister kulmu. „Ainult et müüridega on nüüd ikkagi lõpp. Need ehitati hallil ajal poolakate ja noogardlaste ja moskoviitide vastu. Ja meie eneste vastu, kuni meil oli veel mahti ja jätkus lollust omavahel sõdida. Aga kus on nüüd poolakad ja leedulased ja noogardlased ja moskoviidid?”
„Põhjakaares pole punased päris mereni veel kippunud,” märkis Conrad. „Ehk ei meeldi ilmastik.”
„Fjordidemaa ranniku võtsid Albioni asteegid küll üle nagu nalja,” märkis Ragnar kuivalt.
„Eks see olnud rohkem vajadus,” poetas Zbigniew nutikalt, aga oma nooruse tõttu vaoshoitult. „Albion on mereriik. Kogu asteekide kaitse mayade vastu seisab mere valitsemisel. Nad ei tahtnud, et Chakuatso kõik mandri rannad Albioni ümber oma kätte saaks ja võtsid Fjordideranniku sellepärast ise. Chakuatsol oli siis lõunas incadega nii palju tegemist, et nad ei saanud takistada. Ja ida irokeeside laevad on nii kaugel teises meres, et neil polnud siin midagi kaasa rääkida.”
„Fjordiderannik Fjordiderannikuks, aga kuidagi me siiski veel püsime vee peal,” sõnas Conrad mõtlikult. „Mayad ei lase vähemasti irokeese edasi tulla. Neile on kasuks, kui Albion ja Sarmaatia otse kaubelda ei saa.”
„Seisame!?” lajatas Karulaan peopesaga lauale. „Meie? Me seisame täpselt nii nagu kärbes lapatsi ootel. Ainult sellel põhjusel, et punased ise üksteist vastastikku edasi ei lase.”
„Ükskõik mis põhjusel, peaasi, et sellest abi on.”
„Ja meie maksame selle eest neile andamit, nii et veri ninast väljas,” ühmas Vello. „Siin pole muud ütelda, kui et sel moel pole neid endid siia enam tarviski. Niigi teeb sama välja.”
„Sa ikka mõtle ka, mida räägid!” põrutas ülemmeister Jaanus äkki kurjalt – kurjalt mitte niivõrd küll Vello kui kogu nende äraneetud saatuse peale. „Tead küll, kuidas punaste alla jäänud pärisrahvaste käsi on käinud. Jah, tuhandete kaupa vereohvreid – nagu Karl Suure sõja järel ja veel sada aastat hiljemgi – enam ei tooda. Ja vähemalt mayad on oma aladel orjad nüüdseks vabadeks kuulutanud. Vist. Just nagu. Aga pärisrahvad kuivavad ikka kokku kui kevadine lumi. Känguvad ära. Kiievi ja Esztergomi aladel aetakse järelejäänud rahvast tühermaadele… kuidas see nüüd kõlas… reservaatidesse. Justkui nende endi kaitseks! Aga tegelikult selleks, et neid jalust ära saada.”
„Ja seal kõngevad nad veel kiiremini kui mujal,” ümises Ragnar süngelt.
Jaanus noogutas. „Andku kõik meie jumalad, et punanäod omavahel igavesti kisklema jääksid. Sest meie püsime siin täpselt selle päevani, kui nemad omavahel igavese rahu sõlmivad.”
„Peale nende vahel laveerimise pole meil midagi,” võttis Zbigniew nukralt kokku. „Kui seda ka enam teha ei saa, võime ainult imet oodata.”
„Seda on juba nelisada aastat oodatud,” krimpsutas Conrad nina. „Aga imed aitavad vist ainult tugevamaid. Neid, kes ka ilma läbi saaks. Ja sel puhul kulub mulle veel üks kruusitäis ära.” Ta läks nurgalaual seisva õlleankru juurde. Teised valasid mõdu.
„Kas de Parisest pole ikka veel midagi kuulda?” küsis Jaanus ka oma piipu välja otsides.
„Ei,” raputas Conrad pead, sest talle oligi küsimus määratud. Tema oli salga teele saatnud ja Karl de Paris tema mees.
„Imelik, et nii kaua läheb,” pomises ülemmeister. „See hakkab pisut muret tegema.”
„Mulle kah,” tunnistas Conrad. „Aga teisalt… Üksiklane läks ka sinnapoole, juhuks kui kahtlustel alust on – et teiselt poolt rutatakse samamoodi, ehkki see on kõvasti seespool piiri meie maal.”
„Aga temagi pole tagasi,” ütles Jaanus kuivalt.
„Noh, seda korda, kui tema tagasi ei tule, ei arva minu silmad nägevat,” leidis Conrad. „Iseasi, mis uudistega…”
„Miks üldse niisugune mees nagu Üksiklane nii tühise asja pärast välja läks?” imestas Karulaan. „Ja de Paris veel poolesaja mehega ees? Et tuua ära üks segane? Kas meil neid siin veel vähe on?”
„Üksiklane on niisuguste segaste vastu alati iseäralikku huvi tundnud,” nentis Conrad.
„Aga de Paris?”
„See lugu on natuke keerulisem,” poetas Sigtuna Ragnar, kui oli ülemmeistrilt pilguga nõusoleku saanud. Ragnar juhtis nimelt sedasorti asutust, mida teistes aegades ja oludes võinuks nimetada salateenistuseks, aga nemad ütlesid lihtsalt „Silm ja Kõrv”.
„See segane,” alustas Ragnar, „elab piirialal kuskil Sääsesoo nimelises pärakolkas. Ta on kohapeal vist omajagu tuntud. Osa külarahvast peab teda manajaks – või tulevaseks manajaks, kui ta vanemaks saab – teine osa haigeks totakaks. Pisut kaugemal ei teata temast midagi ja ega meiegi seni teadnud. See on tõesti üsna ligipääsmatu padrik.
Siis sattus sinna läbisõidul otsemat teed otsides kogemata üks harjusk ja jäi vihma pärast paariks päevaks paigale. Hiljem viskas tolle nägemuste nägija üle mingis piirikõrtsis nalja. Ju siis tema uskus seda totakaks pidajate poolt. Kõrtsilised said samuti suutäie naerda. Ainult üks mees mitte. See oli järsku hirmsat moodi huvitatud ja muudkui päris harjuskilt nende nägemuste ja ka mehe enda kohta. Eks too siis jutustas, ega tal kahju olnud. Aga kui see huvitundja järele ei jätnud, muudkui edasi päris ja külasse teed ka küsis, tekkis harjuskil väike kahtlus. Taipate vist ise, et ta on üks minu meestest ja harjuskitöö on selle tarvis hea kattevari – kust ma muidu rääkida teaksin.
Noh, inimesi on muidugi igasuguseid. Paljud otsivad imetegijaid, et abi või nõu saada. Eks seegi huviline võinud olla üks neistsinastest. Aga võib-olla ka mitte, nii et küla kättejuhatamisega harjusk juba vassis pisut. Päris valetada ta ka ei saanud, teised kõrtsilised kuulasid pealt ja mõni oleks teadnud järsku parandama hakata.
Siis tegi harjusk näo, nagu tüütaks see jutt teda ära. Ja mis te arvate? Nüüd tegi võõras harjuskile kõige kallimat rüübet välja, et see ainult edasi räägiks. Et missugused nägemused need ikka veel olid, millest ta kuulis ja kuidas täpselt ja nõnda edasi.
Noh, harjusk muidugi rääkis, aga sedapuhku juba ehtsat hundijalajama. Siis teeskles, et ta mõõt on täis ja lasi kõrtsilaual pea kätele. Aga ise passis vaikselt, et mis saab –