Lõhestusjoon. Tiit Tarlap
polnud aimugi, milles asi, aga et see sell mayade jaoks töötav valge nuhk on, hakkas talle küll koitma. Ja sel juhul pidi asjas selle kiiruse järgi otsustades midagi tähtsat taga olema. Nüüd polnud temalgi muud kui sadulasse ja tuhatnelja siiapoole.
Meie teadsime veel vähem, aga ma pidasin ülemmeistriga nõu ja me leidsime, et kui asi neile nii tähtis on, et iga lihtne nuhk elevile läheb, on lugu kummaline. Siis pidi ta selles kandis olema ju selge käsuga ja just sellesama külahullu pärast. Või oli ta koguni üks paljudest nuhkidest. Vaevalt et meie mees just selle ainukese otsa oskas komistada. Ja siis pidi asi tõesti tõsine olema.
Me ei tea praegugi, mis see on, aga teada tuleks saada. Nii andis ülemmeister Conradile käsu mõni tubli rüütel hea salgaga Sääsesohu saata ja see nägija ära tuua. Conrad siis saatiski de Parise poolesaja mehega ja harjusk läks teejuhiks.”
„Aga Üksiklane?” küsis Zbigniew. „Tema pidi ju ikka midagi teadma, et ka läks.”
„Üksiklane tuli parajasti reisilt ja et tema mayade asjus kõige teadjam on, küsisime nõu. Ta ei osanud esiotsa midagi täpset arvata. Vangutas pead ja ütles, et kõigepealt tuleb mehe endaga rääkida, enne kui seda millegagi siduma hakata. Mayadel olla mitmeid kummalisi uskumusi ja et kui nii arenenud rahvas midagi usub, ei või sellest mööda vaadata. Aga tõsiselt ta asja võttis, see on selge. Ei mallanud isegi siiatoomist ära oodata. Hüppas ise värskele hobusele ja kihutas de Parisele järele. Üksipäini – nagu alati.
Ja siin me nüüd siis istume. Ei ole veel de Parist, ei ole seda talumeest ega ole ka Üksiklast.”
„Imelik lugu,” tunnistas Karulaane Vello, kellele kõik oli alles uudiseks. „Õige imelik. Aga eks meil ole ennegi imelikke lugusid juhtunud. Ikka täiesti teine tõug need punanäod. Saa neist aru…”
Teine esmakuulaja, noor Zbigniew, tegi mõtliku näo ja lisas: „Minu jaoks annab just see asjale kõvasti kaalu juurde, et Üksiklane nii ärevile läks. Ja kui juba jutuks… Ma pole seniajani taibanud, mis mees ta niisugune üldse on. Üksi tuleb, üksi läheb, kui midagi teha on tarvis, teeb ära. Aga ta võib ka öelda, et nii- või naasugusele asjale ei tasu lihtsalt aega raisata. Pärast tuleb välja, et nii ongi. Ja allub ainult ülemmeistrile nagu meie, kuigi tal päris oma valdkonda juhtida ei ole. Või ikkagi on, kui nende manajate ja nägijate peale mõtelda?”
„Ta on meile nii palju väärtuslikku teada andnud, et on nõuniku aujärge väärt,” ütles Sakala Jaanus kinnise ja järsu tooniga, mis teema lõppenuks kuulutas. Nende, Põhjala Liidu ülemmeistrile kõige lähemate nõunike omavahelises seltskonnas juhtus seda harva. Lõppeks polnud ju tegemist sündinud monarhi, vaid vanemate endi valitud võimukandjaga. Tema praegune toon aga ei soosinud jätkamist. Nagu sama teema üleskerkimisel varemgi oli juhtunud. Noor Zbigniew lihtsalt ei teadnud seda veel. Ent sedapuhku ei tahtnud ka Karulaane Vello leppida.
„Kas keegi üldse teab, mis ta nimi on? Kes ta on? Kust tulnud?”
Pärast teadmatust tunnistavat vaikust, mille vältel neli meest mõnevõrra trotslikult pead raputasid, ütles ülemmeister tasa: „Mina tean. Aga lubasin, et ei räägi, kui ta ise ütelda ei taha. Igal rüütlilgi on õigus elada omaenda võetud nime all, kui ta ainult päris nime oma väejuhile teada annab ja see nimi rahuldab. Ja väejuht peab tema soovi austama ja saladust pidama. Olete unustanud?”
Jälle järgnes viiv vaikust, mille kestel neli meest pilke vahetasid. Muidugi oli niisugune komme olemas, aga harva kasutas seda keegi kauem kui mõne turniiri ajaks, ehkki leidus muidki näiteid. Aga et nii kaua kui Üksiklane… Kuid ülemmeistri vaade ütles selgesti, et enamat nad temalt ei kuule.
Siis lausus Conrad lepitavalt: „Sellest meile piisab. Kui sina teda usaldad, võib seda igaüks.”
„Kas jutt on juba usaldusest?” kerkisid Sakala Jaanuse puhmas kulmud kõrgele. „Pärast seda, mis ta oma teadmistega meie heaks teinud on?”
„Iga teise tundmatu puhul oleks ammu kerkinud küsimus: keda ta veel võib teenida?” kasutas Sigtuna Ragnar kaaslaste avatud teemat oma südame kergendamiseks ära. „Minu ameti juures oleks niisugune küsimus suisa kohustuslik. Aga tema puhul jääb see sinu tõttu muidugi kõrvale, ülemmeister.”
„Keda teist on tal veel teenida jäänud?” kõverdusid Sakala Jaanuse huuled sapiseks muigeks. „Peale punanägude muidugi. Aga nagu sa, Vello, ütlesid, võivad nemad meid niigi kärbselapatsiga laiaks lüüa, kui me oma makse ära ei maksa. Kas neile on selleks praegu nuhkijaid tarvis?”
Uksele koputati. See oli midagi erakordset. Öisel nõupidamisel ei tohtinud ükski teener ilma loata ukse tahagi tulla. Niisiis oli juhtunud midagi erakordset.
Kui uks suurmeistri hääle peale avanes, oli lävele ilmunud teener ka ise oma pealesunnitud teo tõttu ähmis. Kogeleva häälega tõi ta kuuldavale: „Ma v-väga vabandan, kõrgeauline ülemmeister, aga just saabus isand Üksiklane. Küsib, kas siin ollakse veel ärvel.”
„Saada sisse!” kõmatas Sakala Jaanus ning keegi ei teadnud, kas see uudis tähendas pinge langemist või hoopis jõudsat tõusu. Kuid et ebaharilikust koputusest peale kambris pinge valitses, oli selge.
Natukese aja pärast sisenes pikk mees mustas keepmantlis ja niisama mustades tolmunud saabastes.
„Tõin tolle Asko ära, ülemmeister,” teatas ta väsimusest kiretu, peaaegu tuima häälega. „Karl de Parist ärge enam oodake. Tema mehi enamjaolt vist samuti.”
„Võta istet, kustuta janu ja räägi!” viipas Jaanus, väljendades kogu seltskonna ühist kärsitust.
Üksiklane istus. Keegi isegi ei püüdnud välja nuputada, mil moel ta hulk aega pärast linnaväravate sulgemist Tarbatusse oli pääsenud.
3
Nad võtsid käigu Asko juurde ette alles hilisel hommikul. Mõlemad surmväsinud teelised vajasid kõigepealt puhkust. Nüüd, mil otsitav oli punanägude eest ära toodud, polnud jutuga enam tulikiire. Lisaks mõistis Üksiklane, et eelolev usutlemine ei tohtinud olla pealekäiv või muidu ei saavutaks nad kuigi palju. Seda ei saanud läbi viia väsinult, pinges ja sundivalt.
Et kohale toodud noort külapoissi arvukate juuresolijatega mitte ära hirmutada, läksid Sakala Jaanus ja Üksiklane vaid kahekesi. Teistel tuli oma uudishimu talitseda ja igapäevaste töödega tegelda.
„Said sa temalt midagi juba teel ka teada?” küsis ülemmeister minnes. Öösel, teiste juuresolekul polnud Üksiklane kuigi jutukas olnud, aga see oli tema juures tavapärane. Ja mehe silmadest vaatas siis vastu ilmselge rampväsimus. Ta rääkis vaid kuivade nappide sõnadega, kuidas kõigepealt de Parise sõjasalk ülesannet täites otsa sai („Eks mõned jõudsid ehk lõpuks laiali joosta, need tilguvad pikapeale tagasi.”) ja kuidas hiljem suri ka rüütel ise.
Üksiklane oli varju hoides kogu aeg lähikonnas liikunud – ilma asjade käiku sekkumata, enne kui sellest tõepoolest kasu tõusis. („Kuus vintpüssi ja padrunid andsin all vahtkonna relvurile üle. Piisake küll, aga asjaks ikka.”)
„De Parise oleksin võib-olla päästa saanud,” tunnistas ta kahetsevalt, „aga ainult siis, kui tal oleks õnnestunud metsa jõuda. Lagedal poleks me ka kahekesi toime tulnud – kuue vindi vastu. Ja siis oleks Asko punanägudele jäänud. Aga tema see põhiküsimus oligi.
Mulle jäi üle ainult varitsusrünnak. De Parise vaprus, kui ta vist suisa ime varal kaks punanägu maha võttis, tegi asja lihtsamaks. Ja mina ei saanud teda isegi matta ega ka kaasa tassida,” lisas ta kahetsevalt. „Viies hobune oleks meid takistama hakanud. Nii palju rihmu polnud mul ka, et teda kindlalt sadula külge köita. Pidime sealt kähku kaduma, enne kui uued punanäod välja ilmuvad.”
„Ma saadan kellegi vaatama,” ütles Conrad. „Kui ta seal veel alles peaks olema.”
Üksiklane vaikis veidi ja lisas: „Karl pidas ennast frankiks ja ma jätsin ta südame kaasa toomata. Nemad olid kristlased ja talle poleks niisugune asi meeldinud.”
Teised noogutasid selle