.
vabu valgeid, ei vaevunud punased enam vaenlastekski pidama. Karulaane Vello võrdlus kärbsest ja lapatsist oli veel pehmesti öeldud. Metsade rüpes poleks asi muidugi niisama lihtne. Aga mis see enam luges, kui läkski veidike kauem…
Ent ta võttis end kohe kokku. Mis siis, et neil jäigi vaid imele loota. Imesid võis ju ette tulla. Üks väike ime lebas praegu tema enda jalge ees kambripõrandal. Kui nad vaid teaksid, mis sorti ime. Nende olukord ei lubanud pirtsakalt valida. Uurida tuli kõike ebatavalist. Tavalisest polnud enam abi.
„See vaevatud Asko rääkis Pariisist,” juurdles ülemmeister. „Või, tähendab, Uus-Copanist. Punaste linnast. Ja just punanäod hakkasid teda jahtima. Sina aga ütled, et seal on mayade vaimne keskus? Noh, see, mis selle poisiga toimub, on ka vaimne. Ta keha on ju veel siin – või kuidas?”
„Nii see on,” noogutas Üksiklane. „Kunagisel Pariisil ja praegusel Uus-Copanil pole suuruselt küll rohkem ühist kui sääsel ja tarval, aga koht on tõesti sama… Ja…” Ta peatus ebaledes.
„Ja…?” surus ülemmeister kannatamatult takka.
„Mayad on siit vaadates üsna kummaline rahvas,” pomises Üksiklane, kätt laubale tõstes. „Seda on küll võõrad rahvad üksteise jaoks alati. Ja kui jutt käib juba rassidest, ei olegi teisest vist päris lõpuni võimalik aru saada. Minevik, kust me tuleme, on liiga erinev…”
„Aga sina ju…” alustas Jaanus, kuid peatus järsult, isegi nüüd, mil keegi kõrvaline neid ei kuulnud.
„Kuidas minuga on, tead sa isegi,” ütles Üksiklane kumedalt. „Aga siin tead ainult sina, ja parem, kui see nii ka jääb. Saad isegi aru, mispärast.
Mis ma ütelda tahtsin, on see, et lisaks tavalistele erinevustele on mayadel veel midagi, millest ka nende hulgast vaid vähesed teavad ja mille vastu veel vähesemad endiselt huvi tunnevad. See unustati, läks suuresti kaotsi juba ammu enne, kui nad üle ookeani tulid. Praktilise maailma, tehnika kiire tõus, mis neid nii tugevaks tegi, on taolise huvi surmanud.
Aga nüüd hakkab just seesama areng vana ja unustatut uuesti elustama. Justkui uuele ringile minnes. Paljutki vaadatakse värske pilguga. Vähemalt mõnes kitsas ringkonnas arvatakse, just praeguste uusimate saavutuste najal, et vana täielikult kõrvale jättes on ka mitmest olulisest teetähisest kasutult mööda mindud. Neid püütakse uuesti üles leida. Nende rahvaste juurest, kus nad veel alles on.”
„Ja nemad sind siia saatsidki,” nentis ülemmeister nii tasa, et seda poleks kuuldud isegi samas toas mõne sammu kaugusel. „Pooleldi maya, nagu sa oled.”
„Jah, onu,” noogutas Üksiklane. „Pooleldi maya ja pooleldi sakalane, nagu ma olen.”
Ta vaikis hetke. „Mina ise ei tea seda iidset salaõpetust – aga võibolla ainult pärimust – kaugeltki hästi. Minust targemadki ei tea, ja nende hulgas olen mina ainult õpilane. See nõuab väga pikka pühendumist. Oskan öelda niipalju, et arvamus – aga võib-olla ainult uskumus – pärineb mayade meretaguselt kodumaalt. Eelkõige linnast nimega Cholula, mida ammu enam pole. Vana-maya keeles tähendab see – need, kes on lahkunud.
Väga ammu jäeti see linn miskipärast maha – täiesti tervena. Keegi ei tea enam, miks. Ega ka mitte seda, kuidas? Just see on põhiline. Ja niisuguseid linnu on veel. Just samast iidsest ajast. Keegi ei asunud neisse enam kunagi. Nüüd on enamiku niisuguste linnade maised jäljedki ammu kadunud. Aga teadmised – nende raasud – hingitsevad edasi. Ootavad, et praegune inimene nad oma uute teadmistega jälle lahti seletaks. Et leida minevikust tulevikku. Sellest minevikust, mis teil siin on veel olemas, aga vägeva tehnikaga mayadel enam mitte.”
Ta vaatas mõne hetke mõtlikult mingisse ebamäärasesse punkti. Jaanus ei pööranud talt silmi, kuid ei kiirustanud ka tagant. Kui kõneleja sai rääkida segamatult, tegi ta seda selgemini.
„Ringkond õppinud inimesi,” ütles Üksiklane, vältides sõna „õpetlane”, mida Põhjalas ei tarvitatud, „kes sellega tegelevad, ei taha, et eri rassid kaoks või et nad ühe rassi ülemvõimu alla ja ühesugusteks surutaks. Neil, punastest tehnilises mõttes mahajäänumatel rahvastel on võib-olla palju selgemini säilinud need teadmised, mille tehnika teed läinud punased rahvad on kõrvale jätnud ja unustanud. Siin võib veel alles olla teetähis, millest kunagi hooletult mööda mindi.
Sellest ei saa siinsed inimesed ilmselt ise aru ega oska seda ära kasutada, samamoodi nagu punased rahvad kunagi minevikus. Kui aga nüüd ühendada see, mis on iidsetel rahvastel veel säilinud, ja mayade praegused teadmised, milleni on jõutud võib-olla just oma vanast pärandist ilmajäämise hinnaga, siis võib maailma kohta väga imelikke asju selguda.
Sellepärast me ei tohiks lubada, et teised rassid alla surutakse. Et nende veel säilinud esindajad oma juured kaotaks. Sest siis kaoks ka pärand selle elusal, ehedal kujul.
Põhjala Liit peaks puutumatul kujul alles jääma, samuti need valged, kes Sarmaatiast põhja tundratesse taganesid. Ja must rass lõunas Vahemere taga ja kollane siit kauges idas. Punased mehed ei ole veel jõudnud kõike allutada, purustada ja ühetaoliseks trampida. Aga oht, et see hävitustöö viiakse lõpule, on järjest suurem. Tarvitseb ainult kusagil leiduda midagi, mida punane mees himustab, ja pärisrahvas aetakse minema või heidetakse alla.
Midagi läheb kahjuks alati tarvis. Alati. See on konkurentsi maailm, ja konkurents kihutab halastamatult tagant, aga meie pisikestel ringkondadel Uus-Copanis – või ka mujal – puudub praegu igasugune võimalus poliitikat muuta. Kui me tõepoolest suudaksime ette näidata midagi käegakatsutavat, mis veenaks, vaat siis… Midagi, millel oleks soodus tähendus ja mõju ka meie tänapäevale, sellelesamale konkurentsile. Siis… tunnustataks ehk ka kõrgemal tasandil valgete iseolemise väärtust… kas või lihtsalt sellesama kasu pärast, mis praegu sunnib punaseid mehi vastupidi toimima.”
„Ja meie maksame niikaua mayadele „liitlasmakse” ja kui nad kuskil sõda peavad, veel erimakse,” ütles ülemmeister hapult.
„Ja teie maksate makse ja erimakse nagu sõja puhul kõikjal,” noogutas Üksiklane, „ja peate sellegi eest taevast tänama. Iseolemine säilitab rahva vähemalt sellena, kes ta on. Põgenik või ikestatu seda enam ei ole. Või vähemalt mitte kauaks. Me räägime aastasadadest, onu, mitte ühe inimese elueast.”
„Ja sa ütled seda kõike alles nüüd!” Ülemmeistri toonis peitus solvumine ja sõnatu, kuid tuntav etteheide. On’s siis niisugune tänu selle eest, et ma sind siin segamatult toimetada lasen ja oma võimuga varjan?
„Sa pole varem küsinud,” kehitas Üksiklane õlgu. „Laias laastus olen seda õigupoolest kogu aeg rääkinud.” Ta teadis isegi, et vastus pole ammendav, aga rohkemat öelda tal polnud.
„Väga laias laastus,” kõverdas Jaanus huuli. „Nii laias, et inimestest, kes minevikust tulevikku otsivad ja kelle hulka sa nähtavasti kuulud, kuulen küll esimest korda.”
Üksiklase vastus oli pisut põiklev. „Ma olen sulle palju rääkinud. Palju on ka rääkimata. Ja väga paljust ei saa ma ka ise aru. Ühe inimese arusaamised on piiratud.”
„Tänan!” hammustas ülemmeister. „Sellega tahtsid sa muidugi viisakalt öelda, et mina siin oma nõdra mõistusega ei saaks aru. Mis tähtsus sellel poisil sinu arvates ikkagi on?” küsis ta, osutades Askole, kes endises poosis maas lamas. „Kui sa oskad natuke täpsemalt ütelda kui seni. Mis tähtsus on just temal, mitte sellel udusel jutul pärandist.”
„Aga just selle pärandi tõttu tal ju tähtsust ongi,” ütles Üksiklane ja tema jääsinised silmad mustadest juustest raamitud näos vaatasid mõtlikult tühjusse. „Enne ma ei teadnud üldse, kas on. Tõin ta Tarbatusse, et ise teada saada. Ma ju otsingi siin eriliste annetega inimesi. Algusest peale. Aga kui ta siis nimetas äkki suurt linna Pariisi ja ma sidusin selle Uus-Copaniga, kust ma isegi tulen, siis… Tekib tunne, et see võib olla veel tähtsam, kui ma algul arvasin, ehkki ma ei tea praegugi, kuidas just. Ma ei oska ikka veel seletada. Me peame ära ootama, kuni ta toibub.”
„Kas