Lõhestusjoon. Tiit Tarlap
sa isegi tead. Neid veab vedur, mis töötab auru jõul. Käivad katsetused ilma hobusteta jõuvankrid ka ilma rööbasteta liikuma panna. Mina usun küll, et see võib õnnestuda, kui juba veduritega välja tuli. Aga kuidas poiss neid „ratastega loomi” nägi…
Selles asi ongi: need vanad salateadmised – nagu ka nüüd tekkinud uued teadused – vihjavad, et aeg ei ole päris niisugune, nagu meile paistab. Ära täpsemalt küsi, ma ei oska vastata. Ainult et see, mida Asko näeb ja arvab mitte olemas olevat, võib tõepoolest ikkagi olla – kusagil… millalgi… Ja see võib midagi tähendada… Midagi, mis võib välja viia suurele läbimurdele. Läbimurdele, mis maailma muudab. Ja see kuluks meile vist mõlemale ära?”
„Lisaks tähendab see, et praegu panid sa poisi pihta omadelt ja lasid seejuures neli oma meest maha,” ütles Sakala Jaanus realistliku skepsisega. „Mitte et ma neid taga nutaks, aga loodetavasti ei tule sul sellepärast pahandusi.”
Tegelikult ei olnud need üldse need sõnad, mida Jaanus öelda oleks tahtnud. Need olid lihtsalt sõnad, mida ta öelda oskas. Igatahes tundis ta suurt vajadust uriseda ja ka need sõnad ajasid asja ära.
Ülemmeistril oli tunne, et ta mõistus hakkab üles ütlema. Kui õepoja nõuanded viimastel aastatel ei oleks teda mitmes välispoliitilises ummikus õigesti otsustada aidanud, oleks ta praegu oma pooleverelise sugulase juttu kuulates tema täies arus kahtlema löönud. Ent kui see mees niimoodi rääkis…
Alles oli Jaanus Üksiklasele nina peale visanud, et too neid siin Põhjalas rumalateks peab, aga… kas polnud nooremal mehel siis tegelikult õigus? Mida teadsid nemad neist suurtest ja võimsatest rahvastest, kelle vahel laveerisid, et mingilgi moel ellu jääda? Nende teadmistest? See tegi meele kibedaks.
Nad oleksid tahtnud koos nende rahvastega suured olla. Käsikäes edasi minna. Kuid nende, valgete, olemasolu ei võetud lihtsalt arvesse. Nagu ka mustade ja kollanahksete inimeste oma kusagil kaugel, nagu ta oli kuulnud. Neid vaid taluti seni, kuni nad mere tagant tulnud punaste raskele saapale ette ei jäänud, kui aga jäid, pühiti minema. Või pandi lihtsalt orjama. Muuks polnud neid tarvis. See oli veel kibedam.
„Kes on minu jaoks omad?” küsis Üksiklane talle silma vaadates. „Ma pidin selle poisi saama ja ma sain ta. Sest ma ei tea, kes teda veel tahtis.”
„Vähemalt need inimesed, kes sind saatsid, peaksid sulle ju omad olema. Kes teine võis taolise nägemustenägija vastu huvi tunda?”
„Ära ole nii kindel. Huvilisi võib mitmesuguseid olla. Niisugused inimesed nagu meie poleks küll suutnud sõdureid välja saata. Ja kas sa kujutad ikka päris hästi ette, kui kaugel asub Uus-Copan?”
„Selle asemel kujutan ma õige vastikult ette, et see teine seltskond võib Sääsesoo poisile ka siia järele tulla, kui ta nii vajalik on.”
„Igatahes mitte sõjaga,” raputas vahepeal järele mõelnud Üksiklane pead. „Te olete ju mayadega liitlased, eks ole? Et kehtivat tasakaalu raputada, tuleb vaadata ka teiste punaste riikide poole ja praegu on kõik siinse olukorraga rahul. Keegi ei taha praegu, et see, ma vabandan, eikellegimaa nimega Põhjala Liit siit kaoks. Vähemalt mitte kellegi teise valdusse.
Niisugused asjad aga, millesse see nägija puutub, kära ei kannata. Kohe üldse mitte. Kui meie valitsus on võtnud nõuks nende vastu huvi tunda, tunneb ta veel suuremat huvi, et sellest ei saaks kuulda keegi teine, näiteks asteegid, irokeesid või incad.”
Vanem mees vaatas talle nõudlikult otsa. „Kes sa küll õieti oled, mu õe Linda poeg?”
Üksiklane muigas kõveralt. „Ma ju ütlesin juba ammu, et mind saadeti siia otsima erilisi andeid, keda uurida. Neid, kes mind saatsid, huvitavad teised rassid just nende sõltumatutel aladel. Mina olin sobiv mees tulema.”
Onu pilk ei muutunud teragi pehmemaks. „Algul oli see päris usutav. Aga mida kauem ma vaatan… Kas nad õpetasid sind selle jaoks võitlema nagu noort kuradit, pääsema läbi lukustatud uste, olema märkamatu seal, kus igaüks silma torkaks ja tulema toime seal, kus keegi teine toime ei tuleks?”
„See on karm maailm, onu,” kehitas Üksiklane õlgu. „Mees peab ju enda eest seisma, eriti kui ta üksipäini tööd tegema saadetakse. Või arvad sa tõesti, et olen salakuulaja? Jõudude vahekord on niisugune, et ei mayad ega keegi teine vajaks teile halba tegemiseks mingisuguseid salakuulajaid. Sa tead seda isegi.”
Nüüd vana mehe vaade muutus. Kuid see ei pehmenenud, vaid sinna tekkis lootusetus. „Selles on sul õigus. See on ka peamine põhjus, miks ma sind algusest peale usaldada võisin. Keegi ei saa meie olukorda enam hullemaks teha, kui see juba on. Ma lähen nüüd ja saadan Metsala Aguri. Kui see poiss siin ärkama peaks, siis keegi meestest seisab ukse taga, et mulle teade tuua.”
„Ülemmeister!” Mineja oli juba uksel, mille taga keegi võis olla, nii et Üksiklane pöördus tema poole valjusti ja ametlikult. Sakala Jaanus peatus ja vaatas tagasi.
„Kas sa tead, et „ma” tähendab vana-maya keeles „ei” ja sõna „ya” on „valu”?”
„Mis sa sellega öelda tahad?” kortsutas onu laupa.
„Et maya tähendab seisundit – ilma valuta.”
„Neile endile ehk küll,” läigatas Jaanuse silmis vihasähvak. „Aga sa räägi seda neile rahvastele, keda mayad neljasaja aastaga maa pealt ära on pühkinud.”
Ta pööras uuesti selja ning läks kambrist välja. Natukese aja pärast saabus ravitseja Metsala Agur.
4
Oma ema rahva hulgas Üksiklane uuri ei kandnud. See olnuks liiga reetlik, rõhutanuks ta erandlikkust. Kelladest oli siin ainult kuuldud, aga omaks polnud neid võetud. Milleks taoline punaste alpus? Seetõttu ei osanud ta nüüd täpselt öelda, kui kaua aja pärast Asko toibus. Lõuna oli igatahes juba söödud, nii et kolm-neli tundi pidi möödas olema.
Asko lebas endiselt põrandal – täpselt nii, nagu ta oli kukkunud. Kui Metsala Agur kuulis, et tegemist on transiga, keelas ta lamajat isegi näpuotsaga puutuda.
„Muidu ei leia hing tagasi tulles keha enam üles. Kõigi manatarkadega on niimoodi.”
Olnuks Üksiklane kergemeelsemas tujus, võinuks ta öelda, et kui teekond viib Tarbatust Uus-Copani ja tagasi, ei tohiks paar sammu põrandalt sängini enam palju lugeda. Ent ta polnud kerglases tujus. Ja Asko ei olnud mingi suvaline manatark. Tema puhul oli tõesti parem austada reeglit: mida ei tunne, ära torgi. Siin oli tegemist millegi tegelikuga, mitte tavaliste posijate autosugereeritud visioonidega.
Ärkamine tuli äkilise vapustusena nagu löök. Lamaja kõiki liikmeid läbis üheaegne tõmblus. Siis see taandus ja Asko juba avanenud silmi täitis piin. Ta vaade oli sihitud lakke ja fikseeris alles aegamööda Üksiklase ja Aguri kujud, kes tema kohal kõrgusid. Noormees hakkas üle kogu keha lõdisema, ta hambad plagisesid. See ei tulnud külmast. Ta ei olnud kananahal, See oli vaid keha kramplikkus, mis teda raputas. Mitte nii tugev kui naasmise esimene impulss, aga see-eest püsiv. Pigem võinuks seda nimetada vaevatud keha ülepingeks.
Nad tõstsid ta voodile ja Agur, kellel oli kaasas maarohtudest keedetud ravijookide paun, alustas leevendamist. Üksiklane suhtus sellesse mõnevõrra skeptiliselt, kuid vahele ka ei seganud. Tema teadis veel vähem. Selle asemel saatis ta ukse taga seisva teenri ülemmeistri juurde ütlema, et ärkamine on toimunud, aga rääkijat Askost esialgu veel pole.
Agurile tuli au anda. Asko oli öelnud, et piinlemine pole kunagi vähem kestnud kui pool päeva, aga ravitseja tuli leevendavate ja rahustavate jookide abil toime umbkaudu nelja tunniga, kusjuures teise poole sellest ajast ravialune magas. Siis olid nad jälle niisama kaugel kui hommikul: Metsala Agur ära saadetud ja Üksiklane koos ülemmeistriga Asko juures. Noormees juba istus. Ta ei näinud nüüd halvem välja kui tavaliselt, ehkki ta väljanägemine oli juba niigi halb küllalt. Tundus, et teda praegu küsitleda on lihtsalt julm, aga polnud pääsu.
„Mida