Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg
või piruka? Kui koju jõudsite, kas panite jalga tossud ja läksite jooksma või valasite endale väikse napsi ja sõite teleka ees õhtust?
„Kogu meie elu – kuivõrd ta selgelt välja joonistub – on harjumuste kogum“1, kirjutas William James 1892. aastal. Suurem osa meie igapäevastest valikutest võivad näida hästi kaalutletud otsustusprotsessi tulemusena, kuid ei ole seda teps mitte. Nad on harjumused. Igal harjumusel eraldi pole erilist kaalu. Kuid aja jooksul mõjutab see, mida sööme, mida ütleme oma lastele, kas säästame raha või kulutame, kui sageli spordime ning kuidas oma mõtteid ja töövõtteid korrastame suuresti meie tervist, tööviljakust, majanduslikku turvatunnet ja õnnetaju. Ühe Duke’i ülikooli teadlase 2006. aastal avaldatud uurimuses leiti, et enam kui 40 % igapäevategevustest, mida inimesed sooritavad, ei põhinenud mitte otsustel, vaid harjumustel.
William James – nagu ka väga paljud teised alates Aristotelesest lõpetades Oprah’ga – tegi elu jooksul suuri pingutusi, mõistmaks, miks harjumused olemas on. Ent alles kahel viimasel aastakümnel on teadlased ja turundajad hakanud tegelikult mõistma harjumuste toimemehhanisme – ning mis veel tähtsam, seda, kuidas harjumused muutuvad.
Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimeses vaatlen, kuidas üksikisikute harjumused tekivad. Uurin harjumuste väljakujunemise neuroloogilisi tagamaid: kuidas uusi harjumusi tekitada ja vanad välja vahetada ning muu hulgas ka meetodeid, mida üks reklaamialal töötav mees kasutas selleks, et muuta hambapesu üksildasest tegevusest üldrahvalikuks kinnisideeks. Peatükis näidatakse, kuidas Procter & Gamble pööras Febreze’i nimelise sprei miljardi dollari äriks, lõigates kasu tarbijate harjumuslikest tungidest; kuidas Anonüümsed Alkohoolikud muudavad uueks elusid, rünnates harjumuste sõltuvuslikku tuuma; ja kuidas treener Tony Dungy pööras NFL-i kõige kehvema meeskonna mänguõnne, keskendudes automaatsetele reaktsioonidele, mis mängijatel väljakul vaevuhoomatavatele päästikutele vastates tekivad.
Raamatu teises osas uuritakse edukate firmade ja organisatsioonide harjumusi. Täpsemalt, kuidas kõrgel kohal töötav mees nimega Paul O’Neill – enne kui temast sai majandusminister – tegi vaevu hinges püsivast alumiiniumitootjast Dow Jonesi tööstusindeksi tipptegija, koondades tähelepanu ühele võtmeharjumusele; ning kuidas Starbucks muutis keskkoolist väljalangenud õpilase tippjuhiks, istutades temasse tahtejõu tugevdamiseks loodud harjumusi. Selles osas kirjeldatakse, miks isegi kõige andekamad kirurgid võivad teha kohutavaid vigu, kui haigla organisatsioonilised harjumused pole paigas.
Kolmandas osas vaadeldakse erinevaid ühiskondlikke harjumusi. Meenutatakse, kuidas Martin Luther King ja kodanikuõiguste liikumine edu saavutasid ja kuidas see muutis Alabamas asuva Montgomery linna mõningaid sotsiaalseid harjumusi. Vaatame, kuidas sama lähenemine aitas noorel pastoril Rick Warrenil üles ehitada riigi suurima kiriku Saddleback Valleys Californias. Veel uuritakse siin teravaid eetilisi küsimusi: kas Suurbritannias elav mõrtsukas peaks vabaks saama, kui ta suudab veenvalt tõestada, et tapatööle sundisid teda tema harjumused.
Iga peatüki keskmes on üks väide: harjumusi on võimalik muuta, kui saame aru, kuidas nad toimivad.
See raamat tugineb sadadele akadeemilistele uurimustele, enam kui kolmesaja teadlase ja firmajuhiga tehtud intervjuudele ja kümnetes asutustes läbiviidud teadusuuringutele. (Uurimuste loetelu leiate peatükist „Märkused“, samuti lehelt http://www.thepowerofhabit.com.) Raamatu käsitluse aluseks on määratlus, mille kohaselt harjumused on valikud, mida me kõik oma elus tahtlikult teeme, kuid millele me ühel hetkel lakkame mõtlemast, sooritades samas neid valitud tegevusi pidevalt edasi, sageli lausa iga päev. Mingil hetkel oleme kõik teadlikult otsustanud, kui palju süüa ning millele töö juures kõige rohkem tähelepanu pöörata, kui sageli tarbida alkoholi või millal minna sörkjooksu tegema. Siis lakkasime otsuseid langetamast ning tegevus muutus automaatseks – see on meie närvisüsteemi toimimise loomulik tagajärg. Mõistes, kuidas see juhtub, võite neid mustreid kujundada ükskõik millisel teile sobival viisil.
Teaduslik lähenemine harjumustele hakkas mind huvitama kaheksa aastat tagasi, kui olin ajalehereporter Bagdadis. Sõdureid tegutsemas vaadates turgatas mulle pähe, et USA sõjavägi on üks laiaulatuslikumaid eksperimente, mida harjumuste kujundamiseks ette on võetud. Algväljaõppe kaudu õpetatakse sõduritele hoolikalt kavandatud harjumusi: kuidas lahinguväljal tulistada, mõelda ja üksteisega suhelda. Sõjas lähtuvad kõik käsud selgeksõpitud harjumustest ja neid täidetakse automaatselt. Kogu organisatsioon sõltub lõputult drillitud rutiinsetest tegevustest, mille abil ehitatakse üles sõjaväebaasid, pannakse paika strateegilised prioriteedid ja otsustatakse, kuidas vastata rünnakutele. Sõja alguspäevil, kui vastuhakk oli laialdane ja langenute arv pidevalt kasvas, otsisid väejuhid kestva rahu jaluleseadmiseks harjumusi, mida sõdurite ja iraaklaste seas juurutada.
Olin Iraagis olnud umbes kaks kuud, kui kuulsin ohvitserist, kes vedas harjumuste teisendamise improviseeritud programmi Kufas, pealinnast 37 km lõuna pool asuvas väikelinnas. See oli majori auastmes mees, kes oli analüüsinud hiljutiste rahutuste ajal tehtud videosalvestusi ning tuvastanud neis esineva mustri: tavaliselt oli vägivald alguse saanud turuväljakul või mõnes muus avalikus paigas kogunenud iraaklaste rühmast ning mõne tunni jooksul suuremaks paisunud. Kohale ilmusid nii toiduga kaubitsejad kui ka muu publik. Seejärel heitis keegi kivi või pudeli ja vallandus täielik põrgu.
Kui major kohtus Kufa linnapeaga, esitas ta tollele kummalise palve: kas oleks võimalik tänavakaubitsejad väljakutelt eemal hoida? Linnapea sõnul oli see võimalik. Mõni nädal pärast seda kogunes väike inimsumm Masjid al-Kufa mošee lähedal. Pärastlõuna jooksul summ kasvas. Mõned hakkasid raevukalt skandeerima. Iraagi politsei, kes haistis probleeme, andis sellest raadio kaudu sõjaväebaasi teada ja palus USA väeosal valvel olla. Videviku saabudes hakkas rahvamass rahutuks ja näljaseks muutuma. Inimesed otsisid kebabimüüjaid, kes tavaliselt väljakut täitnud olid, ent ei leidnud ühtki. Rahvahulk hakkas laiali vajuma. Skandeerijate ind rauges. Kella kaheksaks õhtul olid kõik väljakult läinud.
Kui külastasin Kufa lähedal asuvat sõjaväebaasi, ajasin tolle majoriga juttu. Ta ütles, et rahvamassi tegevust ette aimata püüdes sisseharjunud tegevustele tavaliselt ei mõelda. Kuid tema oli kogu oma karjääri pühendanud sellele, et õppida mõistma harjumuste tekke psühholoogilisi põhimõtteid.
Laagris olles oli ta omandanud relvalaadimise, sõjatsoonis uinumise, lahingumöllus keskendumisvõime säilitamise ning kurnatud ja üliemotsionaalses seisundis otsuste tegemise harjumused. Ta oli käinud kursustel, mis õpetasid talle raha säästmise, igapäevase treenimise ja kasarmukaaslastega suhtlemise harjumusi. Kui ta ametiredelil ülespoole liikus, õppis ta hindama organisatsiooniharjumusi, sest need tagavad alluvate võime otsuseid vastu võtta ilma selleks pidevalt luba küsimata. Samuti õppis ta, kuidas õiged sisseharjunud tegevused muudavad lihtsamaks töötamise koos inimestega, keda sa muidu silma otsaski ei salliks. Ja nüüd, olles sattunud endalegi ootamatult rahvuse ülesehitaja rolli, oli ta tunnistajaks sellele, kuidas rahvahulgad ja kultuurid järgisid oma tegevuses paljuski samu reegleid. Sõjaväelase väitel on kogukond mingis mõttes tuhandete inimeste harjumuste tohutusuur kogum, mis sõltuvalt sellesse kuuluvate inimeste mõjutajaist võib võtta kas vägivaldse või rahumeelse kuju. Lisaks tänavakaubitsejate eemaldamisele algatas ta Kufas kümneid katseid, mõjutamaks linnaelanike harjumusi. Tema saabumisest alates ei ole seal toimunud ühtki rahutust.
„Harjumuste mõistmine on kõige olulisem asi, mida ma sõjaväes olles õppinud olen,“ rääkis major. „See on muutnud minu maailmapilti tervikuna. Kas tahad kiiresti uinuda ja ärgata hea enesetundega? Pööra tähelepanu oma õhtustele käitumismustritele ja tegevustele, mida pärast ärkamist automaatselt teed. Kas tahaksid, et jooksmine tunduks lihtne? Loo endale käivitajaid, mis selle rutiiniks muudavad. Mina drillin niimoodi oma lapsi. Paneme naisega kirja oma abieluharjumuste plaani. Harjumused on väeosa juhtkonna koosolekute põhiteema. Mitte ükski inimene Kufas poleks osanud mulle öelda, et rahvahulki on võimalik mõjutada sellega, et võtame neilt kebabiputkad. Kui aga hakkad nägema, et kõik siin ilmas on lihtsalt kimp harjumusi, tundub nagu oleks keegi sulle andnud taskulambi ja kirka ning sul ei ole tarvis muud, kui tööga pihta hakata.“
Major
Indrek Meose tõlge.