Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg
hiljem, kui teekond oli tuttavaks saanud ja sellel sibamine oli harjumuseks muutunud, rahunes roti aju labürindist läbijooksmise ajal maha:
Seda protsessi, mille jooksul aju teisendab üksteisele järgnevad toimingud automaatseteks rutiinseteks tegevusteks, nimetatakse känkimiseks ning see on harjumuste tekkimise alus. Me sõltume igapäevaelus kümnetest – kui mitte sadadest – käitumuslikest känkudest. Mõned neist on lihtsad: pigistad automaatselt tuubist hambapastat harjale, enne kui selle suhu paned. Mõned, nagu näiteks riietumine või lastele lõunasöögi valmistamine, on pisut keerukamad.
Mõned on sedavõrd mitmetahulised, et jääb üle vaid imestada, kuidas nii väike, miljoneid aastaid tagasi välja arenenud koetükike nad üldse harjumusteks võib muuta. Võtkem näiteks autoga oma maja juurest välja tagurdamine. Kui te autot juhtima õppisite, nõudis see tohutut keskendumist, ja õigusega: vaja on avada garaažiuks, autouks lukust lahti keerata, juhi istet kohendada, võti süütesse torgata, seda päripäeva keerata, tagasivaate- ja küljepeegleid nihutada ja võimalike takistuste olemasolu kontrollida, jalg pidurile asetada, käigukangi lükata, jalg pidurilt eemaldada, hinnata mõttes vahemaad garaaži ja tänava vahel, samal ajal rattad otse hoida ja liiklust jälgida, arvestada, kui kaugele peeglis nähtavad objektid tegelikult autost, prügikastidest ja hekist jäävad – ning see kõik toimub ajal, mil te õrnalt gaasipedaalile ja pidurile vajutate ning, vägagi tõenäoliselt, kaassõitjal raadio näppimise lõpetada palute.
Nüüd teete seda kõike pikemalt mõtlemata aga iga kord, kui autoga tänavale keerate. Rutiinne tegevus kujuneb välja harjumuse varal.
Miljonid inimesed esitavad seda keerulist balletti igal hommikul, ilma sellele mõtlemata – niipea kui autovõtmed kätte võtame, asub meie basaalganglion tegudele ning valib välja harjumuse, mille oma ajus seoses tagurdamisega tallel hoidnud oleme. Kui harjumus end ilmutab, on meie hallollusel vabadus kas ennast maha suruda või teisi mõtteid jahtida, sellepärast ongi meil piisavalt vaimset ressurssi, adumaks, et Jimmy unustas oma toidukarbi tuppa.
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
Et näha, kuidas see toimib, vaadake roti neuroloogiliste harjumuste joonist lähemalt. Pange tähele, et ajutegevus tipneb labürindi alguses, kui rott enne vaheseina liikuma hakkamist klõpsatust kuuleb, ja uuesti labürindi lõppu jõudes, kui ta leiab šokolaadi.
Need kõrgpunktid on aju viis otsustada, millal kontroll harjumusele üle anda ja millist harjumust kasutada. Vaheseina taga olles on rotil raske arvata, kas teisel pool on tuttav labürint või tundmatu seinakapp, mille ees luurab kass. Selle ebakindlusega toimetulemiseks näeb aju suurt vaeva, otsides harjumuse väljakujunemise algfaasis midagi – juhtlõnga või päästikut –, mis annaks aimu sellest, milline tegutsemisviis kasutusele võtta. Kui rott vaheseina taga olles klõpsatust kuuleb, teab ta, et kasutada tuleb labürindiga seotud harjumust. Kui ta kuuleb kassi näugumas, valib ta teistsuguse toimimisviisi. Ja tegevuse lõpus, kui preemia nähtavale ilmub, raputab aju ennast ärkvele ja kannab hoolt selle eest, et kõik kulgeks ootuspäraselt.
See meie ajudes toimuv protsess on kolmeosaline tsükkel. Esiteks, päästik, vihje, mis annab ajule märku automaatsele režiimile lülitumiseks ja ütleb, millist harjumust kasutada. Seejärel, rutiinne tegevus, mis võib olla kas füüsiline, vaimne või emotsionaalne. Lõpuks, preemia, mis aitab ajul selgusele jõuda, kas tasub käesolevat tsüklit tuleviku tarvis meeles pidada.
Aja jooksul muutub see tsükkel – päästik, rutiinne tegevus, preemia; päästik, rutiinne tegevus, preemia – järjest automaatsemaks. Päästik ja preemia sulavad ühte, kuni kerkib esile võimas ootusärevuse ja ihasegune tunne. Viimaks vormub harjumus, sündigu see siis tehnoloogiainstituudi jahedas laboratooriumis või teie koduesisel sissesõiduteel.
Harjumused ei ole saatusest määratud. Kahes järgnevas peatükis saab selgeks, et harjumusi saab eirata, muuta või välja vahetada. Harjumuse tsükli avastamine on nii tähtis seepärast, et selle kaudu avaldub üks elementaarne tõde: kui harjumus tekib, ei osale aju otsuste tegemises enam piisava intensiivsusega. Aju lõpetab tõsise töötegemise või suunab tähelepanu teistele ülesannetele. Kui te just vabatahtlikult mingi harjumusega ei võitle – ei leia uusi rutiinseid tegevusi – kulgeb kogu protsess automaatselt.
Pelgalt harjumuste toime mõistmine ehk harjumuse tsükli tundmaõppimine teeb harjumuste kontrollimise lihtsamaks. Kui olete kord harjumuse osadeks lahti võtnud, võite selle hammasrataste kallal nokitseda.
„Oleme teinud katseid, kus õpetasime rotid labürindist läbi jooksma, kuni sellest sai harjumus, seejärel kustutasime selle harjumuse, muutes preemia asukohta,“ rääkis mulle Ann Graybiel, MIT teadlane, kes on juhtinud paljusid basaalganglioniga tehtud katseid. „Siis paneme ühel päeval preemia vanasse kohta tagasi, laseme roti labürinti, ja, oh seda üllatust, vana harjumus ilmutab ennast silmapilkselt. Harjumused ei kao kunagi täielikult. Nad on meie ajukudedesse kodeeritud ja see on meie jaoks suur eelis, sest oleks kohutav, kui peaksime pärast iga puhkust õppima uuesti autot juhtima. Probleem on selles, et aju ei suuda teha vahet heade ja halbade harjumuste vahel, seepärast luurab mõni halb harjumus alati varjus, oodates õigeid päästikuid ja preemiaid.“
See selgitab, miks on nõnda raske kujundada näiteks harjumust trenni teha või toitumistavasid muuta. Kui oleme kord diivanil istumise rutiinseks tegevuseks muutnud, jäävad sellega seotud mustrid meie ajusse alatiseks. Samal põhimõttel aga võime need halvad jooned tagaplaanile suruda, nagu Lisa Allen pärast reisi Kairosse: juhul, kui õpime looma uusi neuroloogilisi mustreid, mis halvad harjumused varju jätavad. Selleks on vaja saavutada kontroll harjumuse tsükli üle. Uurimused on näidanud, et kui on loodud uus muster – käia sörkjooksu tegemas või eirata sõõrikuisu –, muutub see sama automaatseks kui kõik teised harjumused.
Ilma harjumuse tsükliteta lakkaks meie aju töötamast ning igapäevaelu pisiasjad mataksid selle enda alla. Inimesed, kelle basaaltuumad on vigastuse või haiguse tõttu kahjustatud, muutuvad sageli vaimselt halvatuks. Neil on raskusi elementaarsete tegevustega, näiteks ukse avamise või toidu valimisega. Nad kaotavad mitteoluliste üksikasjade eiramise võime. Ühes uurimuses leiti, et basaalganglioni vigastusega patsiendid ei suutnud näoilmeid ära tunda – ka hirmu ja vastikustunnet väljendavaid, sest nad polnud kunagi kindlad, millisele näoosale keskenduda. Basaalganglionita kaotame ligipääsu sadade harjumuste juurde, millel meie igapäevaelu põhineb. Kas peatusite täna hommikul kõheldes, kas siduda esimesena kinni vasaku või parema kinga pael? Kas teil oli raske jõuda otsusele, kas peaksite hambaid pesema enne või pärast duši all käimist?
Muidugi mitte. Need otsused on harjumuslikud, neid tehakse suurema vaevata. Kuni teie basaaltuumad on terved ja päästikud püsivad muutumatuna, ilmnevad käitumisviisid ilma, et peaksime neile mõtlema. (Kuigi, kui lähete puhkusele, võite end teisiti riidesse