Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg
rohkem aega mäluspetsialist Larry Squire Eugene’iga veetis, seda enam ta veendus, et mingil moel õpib tema patsient uusi harjumusi. Eugene’i ajust tehtud pildid näitasid, et tema basaalganglion oli viirusliku entsefaliidi tekitatud kahjustusest puutumata jäänud. Kas on võimalik, et Eugene suudab isegi tõsisest ajukahjustusest hoolimata kasutada päästiku-rutiinse tegevuse-preemia mehhanismi? Kas see ürgne neuroloogiline protsess võiks selgitada, kuidas mees suutis teha tiiru ümber kvartali ja leida köögist pähklipurgi?
Et kindlaks teha, kas Eugene’il tekib uusi harjumusi, töötas Squire välja katse. Ta võttis kuusteist erinevat eset – plastitükid ja eredavärvilised mänguasjaosad – ning liimis need papitükkidele. Seejärel jagas ta esemed kaheksasse paari: valik A ja valik B. Iga paari ühe juhuslikult valitud papitüki tagaküljele kinnitas ta kleepsu sõnaga „õige“.
Eugene pandi laua taha istuma, talle anti esemetepaar ning paluti üks välja valida. Järgmiseks paluti tal papitükk ümber keerata, et näha, kas teisele poole on kleebitud sildike sõnaga „õige“. Laual on ainult kuusteist objekti ja paarid on alati samad ning enamik inimesi suudaks pärast mõnda läbivaatusringi meelde jätta, kumb on „õige“. Ahvid suudavad kõik „õiged“ papitükid meelde jätta kaheksa kuni kümne päeva jooksul.
Eugene ei suutnud meelde jätta ühtki „õiget“ eset, olenemata sellest, kui palju kordi ta testi läbi tegi. Katset korrati kuude kaupa kaks korda nädalas, Eugene vaatas iga päev kuutkümmet papitükikeste paari.
„Kas sa tead, miks sa täna siin oled?“ küsis üks uurijatest seansi alguses, kui katset oli tehtud juba paar nädalat.
„Arvan, et mitte,“ ütles Eugene.
„Näitan sulle mõnda eset. Kas sa tead, miks ma seda teen?“
„Kas ma peaksin neid kirjeldama või ütlema, milleks neid kasutatakse?“ ei suutnud Eugene eelnenud seanssi üldse meenutada.
Ent nädalate möödudes hakkasid Eugene’i tulemused paranema. Pärast kahtekümmet kaheksat päeva harjutamist valis ta 85 protsendil juhtudest „õige“ papitüki. Kolmekümne kuuendal päeval pani ta täppi 95 protsendil juhtudest. Pärast ühte katset vaatas Eugene uurijale otsa, oma edust hämmastunud ilmega.
„Kuidas mul läheb?“ küsis ta teadlaselt.
„Räägi, mis su peas praegu toimub,“ ärgitas teadlane. „Kas sa ütled endale: „Ma mäletan, et olen seda enne näinud.“?“
„Ei,“ ütles Eugene. „See on kuidagi seal olemas“ – ta osutas oma peale – „ja käsi liigub selle järgi.“
Squire’i jaoks oli asi täiesti arusaadav. Eugene oli kogenud päästikut: esitatud objektide paarid olid alati samad. Tegemist oli rutiinse tegevusega: ta valis ühe objekti ja vaatas, kas selle tagaküljel on kleeps. Isegi kui tal polnud õrna aimugi, miks ta seda teeb, tundis ta ikkagi sundust papitükk ümber keerata. Sellele järgnes preemia: rahuldus, mida ta tundis, kui oli leidnud kleebise sõnaga „õige“. Lõpuks kujunes välja harjumuse tsükkel.
Et teha kindlaks, kas see muster on tõepoolest harjumus, koostas Squire veel ühe katse. Ta võttis kõik kuusteist objekti ja pani need Eugene’i ette korraga. Ta palus mehel kõik „õiged“ papitükid ühte hunnikusse panna.
Eugene ei osanud kuskilt pihta hakata. „Jestas küll, kuidas see kõik meelde jääb?“ küsis ta. Ta sirutas käe ühe papitüki järele ja hakkas seda ümber keerama. Katse läbiviija peatas teda. Ei, selgitas ta. Ülesanne näeb ette objektide hunnikusse panemist. Miks sa neid ümber keerata püüad?
„See on lihtsalt harjumusest, arvan ma,“ vastas mees.
Ta ei saanud sellega hakkama. Kui objektid olid asetatud harjumuse tsüklist väljapoole, ei olnud asjal tema jaoks mingit mõtet.
See oligi tõestus, mida Squire oli otsinud. Katsed näitasid, et Eugene oli võimeline uusi harjumusi kujundama, isegi siis, kui asjasse olid kaasatud ülesanded või objektid, mida ta ei suutnud meelde jätta kauemaks kui mõni sekund. See selgitas, kuidas Eugene oskas igal hommikul jalutuskäigule minna. Päästikud, teatud puud nurga peal või postkastide asupaik, olid iga kord samad, kui ta välja läks. Kuigi ta ei tundnud oma maja ära, juhatasid tema harjumused ta alati oma koduukse ette tagasi. Katse selgitas ka, miks Eugene kolm või neli korda päevas hommikusööki sõi, isegi siis, kui ta polnud näljane. Kuni õiged päästikud nähtaval olid – näiteks raadio või aknast paistev hommikuvalgus –, järgis ta automaatselt käsikirja, mille tema basaaltuumad talle ette olid kirjutanud.
Veelgi enam, Eugene’i elus oli veel kümneid teisi harjumusi, mida keegi ei märganud enne, kui neid jälgima hakati. Näiteks käis Eugene’i tütar sageli külas talle tere ütlemas. Ta vestles isaga veidi aega elutoas, läks siis kööki ema vaatama, seejärel lahkus ning lehvitas uksest välja minnes hüvastijätuks. Eugene, kes oli nende varasema vestluse tütre lahkumise ajaks unustanud, vihastas – miks too ilma sõnagi lausumata ära läheb! – ning unustas seejärel, et oli vihastanud. Ent emotsionaalne harjumus oli juba kujunenud ja tema viha jäi püsima, see kobrutas temas, kuigi ta ei saanud selle lahtumiseni aru, miks ta end vihasena tundis.
„Mõnikord lööb ta rusikaga vastu lauda või vannub ja kui temalt küsida, miks ta seda teeb, ütleb ta: „Ma ei tea, aga ma olen maruvihane!“ kõneles mulle Beverly. Mees annab toolile jalahoobi või nähvab midagi ruumis olevatele inimestele. Seejärel, mõne minuti pärast, ta naeratab ja teeb juttu ilmast. „Tundus nii, et kui ta kord vihastas, pidi ta selle lõpuni läbi elama,“ rääkis naine.
Squire’i uus katse näitas veel midagi: harjumused on üllatavalt haprad. Kui Eugene’i päästikud muutusid kasvõi imevähe, lagunesid tema harjumused koost. Näiteks, mõnel korral, kui ta ümber kvartali kõndis ja miski oli teisiti – linnavalitsus remontis tänavaid või tormi tõttu olid puuoksad kõnniteele langenud – eksis Eugene ära, hoolimata sellest, kui lähedal ta kodule oli. Mõni lahke naaber näitas talle siis teed koju tagasi. Kui tütar ajas temaga juttu kümme sekundit enne majast lahkumist, ei tulnud isa vihaharjumus esile.
Squire’i katsed Eugene’iga tõid kaasa revolutsiooni teadusringkondade arusaamades selle kohta, kuidas aju töötab. Need tõestasid lõplikult, et on võimalik õppida ja alateadlikke otsuseid vastu võtta, mäletamata seejuures midagi harjumuse aluseks oleva olukorra või otsuse tegemise tingimuste kohta. Eugene’i juhtum oli tõenduseks, et harjumused, samuti mälu ja mõistus, on meie käitumise alustala. Me ei pruugi mäletada kogemusi, mis harjumused sünnitasid, aga kui need kord meie teadvuses koha sisse on võtnud, mõjutavad nad meie käitumist nii, et sageli ei saa me ise sellest arugi.
Pärast seda, kui Squire’i esimene uurimus Eugene’i harjumuste kohta avaldati, on harjumuste tekke uurimine hoogsalt kasvanud omaette teadusharuks. Duke’i, Harvardi, California (UCLA), Yale’i, Lõuna-California (USC), Princetoni, Pennsylvania ülikoolides USA-s ning Suurbritannia, Saksamaa ja Hollandi kõrgkoolides töötavad ning suurfirmade (Procter & Gamble’i, Microsofti, Google’i ja sadade teiste firmade) juures tegutsevad teadlased on keskendanud oma jõupingutused harjumuste neuroloogia ja psühholoogia, nende tugevuste ja nõrkuste mõistmiseks. Nad soovivad välja selgitada ka seda, miks harjumused tekivad ja kuidas oleks võimalik neid muuta.
Teadlased on leidnud, et päästikuks võib olla mis tahes: mingi visuaalne käivitaja, nagu šokolaaditahvel või telereklaam; mingi kindel paik, kellaaeg, emotsioon, mõttejada; teatud inimkooslus. Harjumustest kantud tegevused võivad olla uskumatult keerukad või fantastiliselt lihtsad (mõne, näiteks emotsioonidega seotud harjumuse kestuseks on mõõdetud ainult mõned millisekundid). Preemiadki on erinevad: toidust või füüsilisi aistinguid tekitavatest mõnuainetest kuni emotsionaalse elevuseni – näiteks uhkusetunne, mis kaasneb kiituse või suure saavutusega.
Ja peaaegu igas katses olid teadlased tunnistajaks sellele, mida Squire oli avastanud Eugene’iga töötades: harjumustel on suur jõud, aga nad on haprad. Nad võivad esile kerkida meie teadvusest väljaspool