Haneema jutud. Charles Perrault

      „Aga miks ei ole väikest võtit teiste hulgas?“ küsis ta. „Jätsin selle vist üles lauale,“ kostis naine.

      „Tooge see otsekohe siia,“ käskis Sinihabe.

      Pärast mitmekordset viivitust tuli võti ära tuua. Sinihabe heitis sellele pilgu ja küsis naiselt:

      „Miks on võti verine?“

      „Ma ei tea,“ vastas vaene naine, ise näost kaamem kui koolnu.

      „Teie ei tea?“ kisendas Sinihabe. „Aga mina tean.

      Te tahtsite minna väikesesse kambrisse? Olgu, proua, te lähete sinna ja saate endale koha daamide kõrval, keda seal nägite.“

      Naine viskus nuttes ja andestust paludes mehe jalgade ette, silmanähtavalt südamest kahetsedes, et oli keelust üle astunud. Ta oli nii kaunis ja veetlev, et kivigi oleks heldinud, aga Sinihabeme süda oli kalgim kui kivi.

      „Te surete, proua, ja praegu kohe,“ ütles Sinihabe.

      „Kui ma pean surema,“ hüüdis naine talle pisarsilmi otsa vaadates, „andke mulle siis vähemasti aega Jumalat paluda!“

      „Ma annan teile poole veerandtunnist ja mitte hetkegi rohkem.“

      Kui naine oli üksi jäänud, kutsus ta oma õe, kes majast mööda astus, ja ütles talle:

      „Õde Anne13 (nii oli ta nimi), mine üles torni ja vaata, kas meie vennad ei paista. Nad pidid mulle täna külla tulema. Kui sa peaksid neid nägema, anna neile märku, et nad kiirustaksid!“